Raamat Eesti minevikusaladustest (1)

Raamat Eesti minevikusaladustest

 

Viimased 20 aastat on Vene- ja Baltimaade teadlased Baltimaade ajaloo üle tormiliselt vaielnud. Veel Nõukogude Liidu viimastel aastatel kinnitasid sealsed riigijuhid kõige kõrgemal tasemel: kuulujuttudel Hitleri-Stalini salasobingust (nn Molotovi-Ribbentropi pakt) pole mingit alust. Baltimaade rahvad palusid hoopis ise vabatahtlikult ja rõõmuga end Nõukogude Liidu alamaiks võtta.

Kuid siis tegi akadeemik Endel Lippmaa tõelise kübaratriki – tõi Moskvas miljonite Punaarmee üllasse vabaduse levitamisse aatesse uskuvate nõukogude inimeste silme ette häbistava tõe: Hitler ja Stalin osutusid tegelikult võrdväärseiks semudeks. Mõlemad olid lehvivate punalippude all tegutsevate sotsialistlike töölisparteide (vähemalt nime järgi) juhid, kes abistasid teineteist nii majanduslikult kui ka sõjaliselt.

1939. aastal tegid nad kamraadide ja liitlastena kutuks Poola riigi ning võtsid võidurõõmsalt aatekaaslaste-relvavendadena vastu alistatud poolakaid alandava võiduparaadi (sellest “triumfist” on säilinud dokumentaalfilm). Veel praegugi jätkub vaidlus, kas ühistöös või eraldi kihutati Katõni lähistel metsas kuul kuklasse kümnetele tuhandetele oma kodumaad kaitsnud vangistatud Poola ohvitseridele.

Palju aastaid oli Saaremaalgi sel teemal karmilt keelatud rääkida. Läänes levivaid kuuldusi selle kohta, et Katõni veresauna taga olid Nõukogude eriteenistused, nimetati ka tollases Kingissepas üha teravneva klassivõitluse ja halastamatu ideoloogilise võitluse osaks ning klassivaenlaste diversioonideks.

Erinevad minevikutõlgendused õhutavad pingeid

Sellisest nõukogulikust nn proletariaadi klassipositsioonilt tõlgendatud kooliajaloost võrsuski ka hiljutine nn pronkssõduri konflikt. Jageletakse nagu titad liivakastis. Ühed ütlevad, et ajalugu on niisugune, teised väidavad – ei, hoopiski naasugune.

Ühed väidavad: täidame ajaloo valged laigud. Teised annavad pühaliku tõotuse: kord valmiskirjutatud ajalugu ei tohi enam kunagi ümber teha, see ajaks nutma neid, kelle senine kindel usk varasematesse pühapiltidesse osutuks ebatõeks; see solvaks nende tundeid, kelle hinges on ikka veel säilinud usk Nõukogude Liidu üllastesse käitumismotiividesse.

Õnneks on aga XXI sajandi alguses üha enam jõutud arusaamale, et ka proletariaadi klassipositsioonilt kirja pandud ajaloos võib olla suuri valesid. Seetõttu on varem karmilt salastatud tõde hakanud päevavalgele imbuma. Juba vene teadlased ise kirjutavad neist jubedatest tõdedest raamatuid, toetudes Nõukogude Liidu vanades arhiivides säilinud ametlikele dokumentidele.

Veel on elus neid, kes mäletavad

Kõik saarlased, kel täna aastaid üle 60 ja kes on oma silmaga lugenud tollaste riigipühade aegseid punasel riidel valgete tähtedega loosungeid Kuressaare tänavail ja asutustes, näinud rongkäigus pühapiltidena pea kohal kantavate tollaste riigijuhtide portreesid Kuressaare tänavail, kuulnud oktoobripühade miitinguil kõnepidajate (vististi) surmahirmust ajendatud alandlikke tänukõnesid parteile ja valitsusele sõjajärgseil aastail Kuressaare linnapargis, hiljem tänase raekoja esisel väljakul, võiksid tollaste aastate julmade olude tausta tagantjärele mõistmiseks lugeda 1959. a. sündinud vene professori Jelena Zubkova raamatut “Baltimaad ja Kreml 1940–1953”. Eesti keeles on see ilmunud 2009. a kirjastuse Varrak üllitatuna.

See venelaste uue põlvkonna professor kirjeldab 303 leheküljel paljudele Nõukogude Liidu oma (varem salastatud) dokumentidele tuginedes, kuidas Nõukogude Liit ikestas Hitleri nõusolekul ja Punaarmee tankidele-laevastikule toetudes Leedu, Läti ja Eesti. Ja kuidas see aastail 1940–1953 praktiliselt toimus.


Sisuülevaade ja autorist

“Baltimaad ja Kreml” uurib ulatusliku arhiivimaterjali põhjal küsimust, kuidas muutusid Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Baltikumiks. Autor käsitleb põhjalikult Balti riikide sovetiseerimise mehhanisme ja inimesi, kes vastavate otsuste tegemise taga seisid.

Millal tekkis Stalinil mõte Balti riigid sovetiseerida? Kuidas muutusid Balti riikide nõukogude süsteemi lülitamise meetodid? Kuidas arenesid Kremli ja Balti riikide eliidi ja sealsete rahvaste suhted? Neile ja paljudele muudele küsimustele aitavad autoril vastuseid leida Venemaa arhiividest leitud rohked dokumendid ja rikkalik erialakirjandus.

Jelena Zubkova (s 1959) on Venemaa riikliku humanitaarülikooli professor, tänapäeva üks hinnatumaid vene lähiajaloolasi, kelle peamine uurimisvaldkond on Teise maailmasõja järgse Venemaa ajalugu. Ta on avaldanud mitu monograafiat ja arvukalt artikleid. Viimastel aastatel on üheks tema oluliseks uurimisteemaks olnud Venemaa ja Balti riikide suhted Stalini valitsemisajal.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)