Tööloom müüb heategevuspoes kasutatud kraami (5)

Tööloom müüb heategevuspoes kasutatud kraami

HEATEGIJAD: Sille Alliksaar, Piret Juht, Irena Tammesoo ja Aive Tammsalu uurivad töögraafikust, kes millal poes peab passima. Pildilt puudub MTÜ viies aktiivne liige Anu Lomp.
Foto: Peeter Kukk

Vahel võib tunduda, et töö võtab kogu aja ära ja isegi kõige lihtsamaks lõõgastumiseks näib seda nappivat. Samas ei pruugi ka kogu selle rügamisega kokkukühveldatud papist igaks meelelahutuseks piisata. Raha on tähtis ning töö on tähtis raha teenimiseks. Tööloom teab seda kõike, kuid seekord on asjad sootuks vastupidi – seekord teeme tööd, mille eest ainus tasu on rõõm kaaskodanike silmis. Seekord müüb Tööloom heategevuseks asju.

Kuressaare turul on juba mõned nädalad end sisse seadnud MTÜ Meelespea heategevusturg, mille organiseeris viis naist, kellel ei ole raasugi kahju iga päev veidi aega kulutada, et aasta lõpuks mõne abivajaja silmi natuke rõõmu tuua. Need naised on Piret, Aive, Anu, Irena ja Sille. Ning nüüd askeldab nendega koos ka Tööloom.

See kauplus on huvitav nähtus, mis esmapilgul meenutab tavalist kaltsukat ehk kasutatud riiete poodi, kuid erineb viimasest siiski mõne olulise asja poolest. Kõigepealt on kogu siinse kraami toonud müügile inimesed, kes on sellest lihtsalt lahti tahtnud saada – täiesti ilma rahata. Seepärast on ka hinnad siinses poes tavalise kasutatud kraami kauplusega võrreldes üksjagu odavamad.

Kolmas erinevus on, et ükski siinsetest müüjatest ei saa oma töö eest palka ja lõpuks läheb kogu ostjate makstud raha kõige täiega heategevuseks. Kaks aastat tagasi toetati kogutud rahaga 40 vähekindlustatud peret jõulupakiga, mis sisaldas piparkooke, mandariine, komme, liha jõuluprae jaoks ja Saaremaa tarbijate ühistu kinkekaarti vastavalt pere suurusele 300 kuni 1500 krooni väärtuses. Eelmisel aastal toimus üritus LC Kuressaare Piret nime all ja kogutud summad said jagatud heategevuseks LC Kuressaare Piret poolt.

Siin poes toimuv on väga omapärane ettevõtmine selle poolest, et lõpuks võidavad sellest tegevusest kõik osapooled: asju toonud inimesed saavad lahti tränist, mida nad ära visata ei raatsi, aga mida endal enam vaja pole. Sellest võidab ka meie kaunis looduskeskkond. Ostjad saavad samas peaaegu olematu hinna eest asju, mida neil vaja, ja lõpuks saavad mõned abivajajad abi. Ka müüjatele on see üksjagu tore tegevus, nemad saavad rõõmu inimeste aitamisest ja vaheldust igapäevasest tööst.

Kraami on seinast seina

Selleks, et mingit kaupa müüa, tuleb kõigepealt kaubavalikuga tutvuda. See ülesanne ei ole kõige lihtsamate killast, sest kraami on siin väikesel pinnal märkimisväärselt suures valikus. Peale selle peitub suur osa asju kastides või teiste asjade all, mis tähendab, et vajaliku eseme leidmiseks peab võtma aega asjades tuhnimiseks.

Kõige rohkem on meil muidugi pakkuda kõikvõimalikke ihukatteid. Särgid, kampsunid, püksid, kleidid, topid, kasukad, sukad, joped, tunked, seelikud, vestid, vööd, mütsid, sallid jne. Ja neid on mitmes mõõdus, igasugusele maitsele. Osa asju on riidepuudel, osa lihtsalt üksteise otsas hunnikus või kastides.
Siis on meil siin trobikond jalatseid, suvisemaid ja talvisemaid, saapamaid ja kingasarnasemaid, sussitaolisi ja plätasarnaseid, on jalgpallijalatseid ja hokiuiske, naelikuid ja jooksukingi. Mõni kodanik on siia toonud lausa tuttuued kingad.

Märkimisväärselt palju on toodud mänguasju. Erinevates mänguasjade kastides tuhnimine viib iga õnneliku lapsepõlvega inimese tagasi sinna samasse ning võib muust maailmast lausa välja lülitada. Kuidas saavad legod, konstruktorid, erinevad ratastatud masinad, karvased loomad, plastikust mõõgad ja vibud, pallid, pusled, kõikvõimalikud vidinad ja klotsid kedagi külmaks jätta?

Müümise kunst

Inimestel on suurepärane vaist välja valida endale sobivat kraami. Kogenud šoppaja skännib juba kaupluse uksel terve ruumi ning suundub otsejoones sinna, kus tema jaoks kõikse õigem kraam peidus. Kõik oleneb eesmärgist – mõni ostleb mõttega, et äkki näkkab midagi, teine teab täpselt, mida tal vaja on.
Lisaks veel üks oluline tähelepanek – on asju, millest inimesed ei tea, et nad neid tegelikult vajavad, ning selleks olemegi siin meie, müüjad, et juhtida ostja abivalmilt sellise träni juurde.

Mänguasjade kastist ilmub välja kaunis helkur. “Nii, tähelepanu, kellel siin poes veel helkurit ei ole?” küsib müüja üle ruumi. Riiete vahel surfavad kodanikud ei tee esialgu olulist teadet kuulmagi. “Teate ikka, et kõigil peab tänapäeval helkur olema?” Pärast hetkelist nahistamist hakkab silma proua, kes on veel viimaseid hetki helkurivaba. “Mis see maksab ka?” – “Teate, see on peaaegu tasuta, ütleme, et viie krooni eest annan ära.”

Kaunis. See juba läheb.

Veidral kombel ujub kraami seast ajapikku esile päris mitmeid erinevaid superkangelase Ämblikmehe stiilis asju. Näiteks Ämblikmehe särk, müts, näomask, väiksed figuurid ja muud riistad. Kindlasti leidub mõni, kes veel ei tea, et just seda ta kõige rohkem vajab. Silmapiiril terendabki väike laps, kes poes koos ema ja vanaemaga ringi vaatab.

Selgub, et talle meeldivad legod ja konstruktorid ning Batmani mootorratas. Kahjuks ei õnnestu vanaemale selgeks teha, et Ämblikmehe binokkel on just see, mida nad otsivad. Siiski ei ole kõik kadunud, sest Ämblikmehe näomask katab peagi poisi väikese näokese. Viis krooni. Kõik maksab viis krooni ning konstruktori saab veel pealekauba.

Kuidas müüa ambu?

Amb on arhailine relv, mis omal ajal võis otsustada muistsete eestlaste alistamise võõraste vägede poolt. Üks selle relva lapselikum esindaja ilmub võlukastist lagedale. Nooli pole, kuid relv on aus.
“Tere, kas te ei sooviks seda ambu endale saada?” Pensionieas vanahärra naerab, aga jääb ambu silmitsema. “See on hea amb ja ühtlasi saab lapse panna nooli meisterdama!” ei jäta müüja järele. “Ei tea…” – “Või kui endale ei taha, siis mõne vaenlase lapsele võib ikka kinkida!” Härra silmist on näha, et väike plastikust amb pakub talle huvi. Asi on aus ja igati töökorras ja maksab peaaegu mittemidagi, vaid rahakoti avamise vaeva.

Kahjuks ilmub riiete vahelt välja härra abikaasa, kes ammumõtte kärmelt maha matab. “Mõtleme veel selle peale.” Härra silmist on näha, et kui abikaasa poleks teda suunavaks kaelaks olnud, läinuks amb kindlalt kaubaks. Kaks päeva hiljem on amb poest kadunud. Tööloomale meeldib mõelda, et härra tuli tagasi, kui proua hetkeks valvsuse kaotas.

Mänguasjade müümine on vahva, sest need ei jäta kedagi külmaks. Veidi keeruline on ära tabada, milline mänguasi just konkreetse inimese südame põksuma paneb. “Kas teil on sellist mänguasja, mis piuksub ja teeb häält, kui seda pigistada?” Kindlasti on, aga mitte hetkel käepärast. Küsija otsib asja, mida koerale hullamiseks viia. Tuleb välja, et koer armastab närida asju, mis teevad häält.

Hetke pärast ilmub mänguasjade seast välja kummist põrkepall, mis põrgates vilgutab sisseehitatud tulukesi ja laulab. Viieka eest läheb kaubaks küll. Loodame, et kutsa end palli masinavärgini ei jõua närida.
Üks tore külastaja on leidnud valge seeliku moodi asja ja uudistab seda. Või on see põll? “See on väga kaunis,” kiidab Tööloom takka. “Ma otsin tüdrukutele kadripäevaks midagi,” räägib ostja. “Kui palju see maksab?” Silma järgi hinnates tahaks küsida 25 krooni, kena seelik ikkagi. “Ütleme, et viisteist,” pakub müüja. Kadripäev ikkagi. Ostja on väga rahul ja sukeldub muudki kadrikraami otsima.

Vidinate maailm

Tööloomale jääb mulje, et temas on kuskil peidus väikene harakas. Kuidagi vägisi tõmbab sinnapoole, kus laudadele sätitud sätendavad vidinad.
Liuad ja taldrikud, tassid ja kruusid, pokaalid ja pitsid, noad ja kahvlid, ehted ja puudrid, telefon ja triikraud, tolmuimejad ja pildiraamid, elektronmängud ja CD-plaadid ning veel hulk läikivat või muidu kaunist kraami. Kõike tahaks endale, kui nendega midagi teha oleks.

Üks ostja tuleb aga hoopis õmblusmasinat otsima. Tõepoolest, meil on üks õmblusmasin. Nõukogude õmblusmasinatööstuse silmapaistev saavutus, mis käib kapiks kokku. Tegemist on täiesti korraliku masinaga, millel kaasas kasutusjuhend ja tagavaraosad. “Mis aastast see on?” tunneb ostja kõige rohkem huvi. Nagu õmblusmasin võiks vananedes pensionile minna.
Tuleb välja, et see on aastast 1991. “See on hea masin ja mis kõige tähtsam – kui elekter ära läheb, võib küünlavalgel edasi õmmelda,” kiidab Tööloom, tegelikult teadmata, millest räägib. Tundub küll, et pedaaliga ringi aetav masin võiks ka kiviajal rakendust leida, tilguta vaid veidi õli vahele.

Ainulaadsed postkaardid

Iseäranis vahvad ja originaalsed asjad ripuvad heategevuspoes nööri küljes seina peal. Need on Saaremaa ühisgümnaasiumi teise klassi laste tehtud jõuluteemalised postkaardid, millest kiirgab silmipimestavat loovust ja annet. Lapsed on teinud kümneid postkaarte, mis ostjate tähelepanu osaliseks saavad.
Kahjuks kipuvad mõned ostjad neid lihtsalt seinakaunistusteks pidama. Tööloom tuleb appi. “Äkki soovite endale originaalseid postkaarte? Need on väga lahedad, laste tehtud.” Proua ostja silmitseb meistriteoseid. “On küll. Aga mul pole neid vaja, mul on kodus neid kaardimeisterdajaid endalgi mitu.”

Ent ei maksa kurvastada, juba veidi aja pärast leidub ostja, kellele kaardid väga meeldivad. Kolm kaunimat läheb kiidusõnade saatel kaubaks, nii et silm ka ei pilgu. Aitäh!
Ja ikka pole pood veel tühjaks ostetud. Seintel ripuvad käekotid, seljakotid, rahakotid, poksikotid, mida küll uudistatakse ja imetletakse, kuid sel päeval kaasa ei viida. Nagu jäävad seekord müümata ka arvutimonitorid ja seinalambid. Paar päeva hiljem on ka neile ostja leidunud ja müügile ilmunud juba uued.

Küll aga tunnevad inimesed palju huvi raamatute vastu. Pole ka imestada – päris raamatupood siinmail ju puudub. Sel päeval ongi viimane ostja justnimelt raamatuostja, kes kaenlasse haaranud lausa kolm teost.

Toetame lapsi

On hämmastav, et ehkki enamik kraami heategevuse-komisjonipoes maksab viis, kümme või viisteist krooni, mõni kakskümmend viis ja vaid mõned suuremad asjad on kallimad, koguneb lõpuks kassasse päris tubli summa raha. Tuhat krooni päevaga heategevuseks saada on vägev kogus.
Mis sellest rahast edasi saab, kui projekt lõpeb? See pole veel selge. MTÜ Meelespea naised alles otsivad abivajajaid, justnimelt lapsi, keda toetada. Mõte on mitte lihtsalt raha jagada, vaid sellega midagi teha, toetada n-ö sihtotstarbeliselt.

Kui kellelgi on ettepanekuid, kes võiks vajada tänavuse heategevuse raha või osagi sellest, siis andke sellest kauplusse teada. See võib olla näiteks keegi, kelle tervis vajab turgutamist või andekas laps, kellel oht pere rahamurede tõttu huvitegevus katkestada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 193 korda, sh täna 1)