“VARES”

“VARES”

Rauno Kaibiainen, Aili Salong, Piret Rauk, Hannes Prikk, Mati Talvistu.
Foto: Erika Salajõe

Istume Jüri Tuulikuga Kuressaare Linnateatri garderoobis. Rahva kirjanik on elevil ja ainult natu-natuke murelik. Laval käib proov. “Varese” esietenduseni on ligi kuu.

“Raivo on lavastanud minu näidendeid ja kuuldemänge, me leiame temaga poole sõna pealt ühise keele,” räägib Jüri. “Kui minuni jõudis teadmine, et “Vares” ikkagi läheb lavale, mõtlesin ma lihtviisiliselt nii, et kui see raamat on edukalt üle elanud kuude keelde tõlkimise katsumused, küll teda saab siis ka teatrikeelde tõlkida.” Samas on teatri stiihia ja raamatu kirjutamine nii erinevad maailmad.

“Kui tahta, et raamat ja lavastus kokku langeksid, on see erakordselt naiivne ja puudulik mõttekäik. Teater annab ju hoopis teised nüansid, räägib teises keeles ja kui need kaks keelt – kirjanduse ja teatri keel – kokku saavad, teeb see ehk “Varese” veel rikkamaks. Ja igavikulisemaks.”

*****

LEEMET: Näete, niisuke on elu. Paistis, et kõik on nässus. Naine peksis kulbiga ning meri läks läägeks, aga siis tuli armastus, ja kõik see tusk on justkui luuaga pühitud. Lilled õitsevad ja sääsed laulavad ning meri on nii ilus ja armas, et vesi kipub silma, kui vaatama jääd.

*****

Raivo Trass meenutab veebruarikuud, kui Kuressaares peeti vendadele Tuulikutele pühendatud festivali, kus tõlkija Anna Žigure rääkis ühest huvitavast faktist. “Jüri Tuuliku romaani “Vares” on Läti raadios kaks korda algusest lõpuni ette loetud. Mul jäi kohe suu ammuli ja kõrvad kikki, mõtlesin: no mis asi see on? Miks see nõnda sündis? Tuuliku “Varest”!? Ma hakkasin seda romaani uuesti lugema ja minu silmad avanesid – see on võimas lugu! Ma leidsin, et see raamat on hulga sügavam ja kujundlikum kui pealispindselt arvata võiks. Ja siis oli selge – mina tahan lavastada “Varest”! Sellest peab tulema väga kosutav, hingeline, naljakas lugu, millel on väga palju imelikke seoseid selle maailmaga, kus me elame.”

*****

MUMMI: Siis ei maksa seda sitta koju vedada, mida “küla” laiali laotab.

*****

Kunstnik Riina Vanhaneni lavakujundus on saar-kodu-pesa, kuhu elanikud koguvad oma elu tuhmimaid ja säravamaid kilde… Riina ütleb, et lavakujundus algab tekstist ja algmaterjalist. Ja arutelust lavastajaga. Ja siis tulebki see õige mõte. Äkki, kusagilt. Kogemata. Riina kiidab Tuuliku materjali, mis nõuab täpsust.

“Teksti meeleolu annab palju vihjeid. Tahaks, et laval ei oleks ülearust träni, et iga asi omandaks mingi uue tähenduse.” Ja nii ongi. Felix Küti muusika või õieti helid on väärtus-nähtus omaette. Just niisama moodi helisebki Abruka või meri Abruka ümber või inimesed selle saare peal ja selle mere keskel.

*****

LEEMET: Sina, Luigi, sina… Sina oled mu muinasjutt. Minu pühapäev ja pannkoogid. Lapsepõlv ja ema pai…

*****

Kui ma proovi vaheajal Aililt küsin, mis tunne tal on, jääb ta mõttesse. Aga ainult hetkeks. “Kui sa küsid, mis tunne mul on, siis… ma olen nii õnnelik, et ma siin olen!” Ja seda on saali tunda. Aili mängib südamest, hingega. Sellist Ailit olen näinud kohati ka Jakobsoni “Varjudes”.
Viljandi kooli haridusega noored mehed Rauno ja Indrek on teatri õnnelik leid. Rauno on saarlastel kindlasti meeles “Draakoni” muljetavaldava Linnapeana. Indrekul on kanda Vares Mihkli või Varese ja Mihkli roll, mis on nii raske ja reaalsuse ja sümboli, inimese ja linnu piiripeal ja nii kuradi hästi tehtud!!!

Hannes, kelle linnateater on juba päris ära kodustanud, pakub vaadata Abruka kalameest, kes toob merest tonnide viisi kala, aga oma hingevõrkudest ta välja ei pääse. Ma olen Abrukas sellist meest näinud!
Mati ja Piret näitavad vaatajale tegelasi, kelle võiks nii mõnigi vaataja pilku peeglisse heites ära tunda… Küla… Inimesed… Kes teavad, kes arvavad, kes mõistavad kohut.

Aime tuletab mulle meelde “Roosiaia” Amaliet ja “Lõvi talvel” Eleanori. Küllap on Mummis midagi nii ühest kui teisest. Pole rolli, millega Aime hakkama ei saaks.

*****

MARDU: Hirmus paha, et inimene on kogu ajaks inimeseks loodud.

*****

Ühelt järjekordselt peaproovilt koju minnes on mul hea meel. Päris mitmel põhjusel: Kuressaare Linnateater leidis oma juubeliks väärt kirjaniku väärt materjali, leidis väärt lavastaja, näitlejate ansambli ja teeb selle kõigega vaimustava kingituse endale ja vaatajatele.

*****

“Varesest” on raske kirjutada. Sest “Vares” on hästi kirjutatud, hästi lavastatud ja hästi mängitud. Ja hästi hingepugev asi. Ainult Jüri oskab kirjutada nii palju mõtteid ja tundeid ja kirge sõnade vahele ja ainult Raivo oskab lavastada nii kõnekaks ja nii kisendavaks need kohad, kus keegi midagi ei ütle.

“Varest” peab minema ja vaatama ja elama seda kahte tundi Abruka elu, luikede ja varese, elu ja surma, öö, mere ja armastusega. Peab saama osaks sellest maailmast. Enne kui saare kohale laskuvad valged udupilved ja kauguses laulab üksik luik…

*****

MARDU: Head nägemist. (Pöörab Mihklile selja ja jalutab minema. Ta hakkab suureks saama.)


Tegijad

Instseneeringu autor
Urmas Lennuk
lavastaja Raivo Trass
kunstnik Riina Vanhanen
muusikajuht Feliks Kütt
valgustaja Grete Saluste
lavameister Ahto Matt
kostümeerija Laivi Koppel
etenduse juht Elen Pärtel

Osades:
Rauno Kaibiainen
(Mardu, abrukamees)
Indrek Apinis
(Vares Mihkel)
Aime Käen (Mummi)
Aili Salong (Luigi)
Hannes Prikk (Leemet)
Mati Talvistu (Kaalep)
Piret Rauk (Liivi).

Jüri Tuuliku esikromaan “Vares” ilmus 1979. aastal Loomingu Raamatukogus. Lavastuses on kasutatud tekste Tuuliku novellidest “Üksik lind mere kohal”, “Siig hullab novembriöös”, “Inimeste vahel on räime ja angerjat”.

Esietendus on 28. novembril kell 19.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 143 korda, sh täna 1)