Ajakaja: Keelamine keelatud! (5)

Selline lausung olla aastaid tagasi olnud Sorbonne’i ülikooli teadetetahvlil, ajal, mil toimusid üliõpilasrahutused.

Eelmisel nädalal jäi meediast silma põllumeeste protest Toompeal. See pakkus mõtlemisainet mitmes plaanis.
Enamik meist, ülelinnastunud kodanikest, ongi põllumeeste murede suhtes pimedad ja kurdid. Sest tundub nii tavaline, et piima saab poest, liha ja kala ka. Juurviligi tuleb samast… Me oleme unustanud selle, kust meie igapäevane leib tegelikult tuleb.

Demokraatlikus riigis on protesteerimine tavaline asi ja selle keelamine keelatud. See annab meile võimaluse oma tahtmise välja öelda. See oli ka põhjus, et eesti põllumehed Toompeale tulid ja sinna vasikadki kaasa võtsid. Aga mis seal Toompea mäe peal siis tegelikult toimus?

Mehed seisid ja vasikad möögisid ja muud nagu ei olnudki. Eesti Päevalehest lugesin analüüsi, miks põllumeeste hääl laia kõlapinda ei leidnud. Kurb, aga tõsi on fakt, et samaaegne Finnairi streik näiteks leidis eesti meedias rohkem kajastust kui meie oma põllumeeste protestiavaldus. Kas me tõesti nii vähe oma leivaandjatest hoolimegi?

Võib-olla nii, kuid võib-olla ka naa. Meil ei ole enam protestimine keelatud, aga õigesti protestima pole me veel õppinud. Rein Sikk tõi päevalehes välja need viis viga, mis hägustasid põllumeeste protesti: tüliviga, ajakirjandusviga, poliitikuviga, sõnumiviga ja usuviga… (loe rohkem EPL, 19.11), ja politoloog lisas, et lihtsalt seismisest pole abi.

Tõsi ta on, me võtame sageli mehaaniliselt üle asju, mis mujal näikse toimivat, ja loodame, et see juhtub ka meil. Kuid oma sõnumi kuuldavaks tegemisega ei ole nii – keegi teine ei ütle välja meie mõtteid, kui me ise seda ei tee. Keegi teine ei võitle meie eest, ei vaidle, ei väitle, ei ahasta. Kui meil on midagi öelda, siis ilma ütlemata see ütlemine ju ei toimi.

Sõna on see, millel on jõud, ja pelgalt vasikatega Toompeale seisma tulemisest ei piisa. Teatrikunstist jah on teada, et vahel on vaikivad tegelasedki teatrilaval tähelepanu köitnud, aga siis on need olnud ka geniaalsed osatäitmised. Aga põllumeeste mure ei ole ju teater ja põllumees pole näitleja. Põllumees väärib oma võimalust!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)