Pöördume näoga mere poole! – 15 aastat Saaremaa Merekultuuri Seltsi (2)

Pöördume näoga mere poole! – 15 aastat Saaremaa Merekultuuri Seltsi

Saaremaa Merekultuuri Seltsi asutamine 25. novembril 1994. Vasakult Eero Lapp, Enda Naaber ja Bruno Pao.

See oli raske sügis pärast reisilaeva Estonia hukkumist tormisel Läänemerel. Raske tunnete ja mõtete poolest. Tundsime tõdemust, et mereäärse rahvana pole meis piisavalt kinnistunud aukartus vääramatu loodusjõu ees. Meri on ju maakeral valitsev looduskeskkond. Ei saa elada, varbad vees, mõttega, et meri on põlvini.

Vahepealseil suletuse aastatel piiratud suhtlust mere ja merekultuuriga pidime mingis vormis uuesti avardama. Nõnda koguneski grupp mereasjadest huvitatud saarlasi 25. novembri õhtul 1994 tookordsesse Saaremaa muuseumi arhiivraamatukogu saali Pargi tänavas kavandamaks Saaremaa merekultuuri seltsi asutamist. Programmi ja põhikirja projekti läbiarutamine lõppes üksmeelse otsusega selline selts samas kohas ja samal õhtul asutada. Uudsuse õhinas läks isegi see meelest, et mere poole vaadati pimedal kadripäeva õhtul.

Eestis siiani ainulaadne merekultuuri selts saab sel nädalal 15-aastaseks. Kolmekümne kaheksast asutajaliikmest on tänaseks saanud rohkem kui sajaliikmeline mittetulundusühendus, millel on ka haruselts Salava Lümanda–Kihelkonna piirkonnas. Viimane on oma erksuse ja aktiivsuse poolest eeskujuks emaseltsilegi.

Estonia huku järellaine puudutusest ajendatuna oleme Saaremaa läänerannikule Karala klibuvallile püstitanud tammepuust kõrge risti, mis on tähtpäevalistel kogunemistel meid vaimselt ühendanud. Oleme möödunud aja jooksul kuulanud kümneid loenguid merest ja kultuurist, rännanud rannamaastikel taimetarkade juhatusel või mere murrutusi imetledes. Huvisõitudele sadamalinnadesse nii kodumaal kui ka Soomes, Lätis ja Leedus on alati olnud soovijaid rohkem, kui buss mahutab.

Suurt elevust tekitas mereliste eksponaatide kogumine Saaremaa muuseumi suurimas näitusesaalis korraldatud näitusele “Mereline Saaremaa” 1996. aastal. Seltsi juhatuses sündinud ideele korraldada Kuressaare merepäevi järgnes esimeste päevade õnnestumine 1997. aasta augusti alguses.

Nüüdseks on need meeleolukad merelise keskkonna teadvustamise päevad muutunud traditsiooniks, millele on õla alla pannud Kuressaare linnavalitsus. Algaastail korraldasime ka merelaulude võistlusi “Vesikaare tuul”, mis vaikselt jäid eurolaulude treimise õhina varju, ning peab tõdema, et kõik lennukad mõtted peavad kärpima tiibu rahatanklate kokkukuivamise tõttu.

Üha sagedamini võib maakonnas märgata liitsõna merekultuur kasutamist, sest sellel sõnal on väga lai tähendus inimeste jaoks, kes elavad mere ääres. Tõsi see ju on, et ajaloolised laevaehituskohad, rannasadamad, kalurikülad, hääbuvad puupaadid, meremärgid ja palju muud seesugust moodustab merekultuuri maastiku, mida ka võõrad näha tahaksid.

Rääkimata vanadest tuletornidest, mis kipuvad sageli unustusse jääma, sest mereliikluse ohutuse tagab kosmosetehnika. Aga kuidas see kõik vanasti oli, sellele tahaksime seltsilises tegevuses vastuseid leida. Ja üks kultuuriselts ei ole asutatud ainult teabekogumiseks, see on ka kultuurse kogunemise ja ajaveetmise vorm, tutvuste ja sõpruse sõlmimise kena võimalus, huvikaaslastega kohtumiste korraldaja.

Tahaksime loota, et Saaremaa merekultuuri seltsi tegevus jätkub ka uue, noorema põlvkonna toetusel ja harib inimesi paremini mõistma mere ja merenduse osatähtsust maailma kultuuriruumis. Meie kohus on leida unustusest ja tõsta päevavalgele merekultuur kui saarlastele igiomane varandus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 83 korda, sh täna 1)