Eripensioni saaja arvamus eripensioni kaotamisest (18)

Eripensioni saaja arvamus eripensioni kaotamisest

 

Viimasel ajal on palju juttu olnud eripensionidest, et neid on palju, pensionid on liiga suured ja tundub nii, et meie, eripensioni saajad, rikume ära kõigi teiste elu.

Juba 1990. aastal hakkas töögrupp, mille liige ma olin, kirjutama Eesti politseiseadust. Siis oli kõigile selge, et tulevasel politseiametnikul peavad olema sotsiaalsed tagatised. Erinevalt praegustest seadusekirjutajatest koosnes meie töögrupp eranditult praktikutest ja Tartu ülikooli õigusteaduste õppejõududest.

Nüüdseks politseiseadusest politseiteenistuse seaduseks eraldunud tekstis on kirjas, et politseiametnik võib minna väljateenitud aastate pensionile, kui ta on 50 aastat vana ja teeninud vähemalt 25 aastat. Nii nagu me juba tol ajal seadusesse kirjutasime, on see ka seni toiminud. Nüüd siis järsku selline probleem, et on vaja hakata seadust kardinaalselt muutma.

Kahte hüvet ei võimaldata

Samas on seaduses kirjas, et politseiametnik, kes ei ole teeninud komissari astmeni, vabastatakse ametist, kui ta on saanud 55-aastaseks, ülejäänud kõrgemad politseiametnikud 60-selt.
55 aastat on selline vanus, kus jõudu ja jaksu nagu veel oleks, aga politseitööd teha enam ei tohi, kui sa ei saa just politseiametist eriluba edasi töötada. Kahte asja korraga aga ikka ei saa, pensioni ja politseiniku palka. Valik tuleb kindlalt teha. Vorm varna, saad pensioni, vorm seljas, saad palka.

Siin on aga mitu aga. Kindlasti on soliidne, kui kõrgkooli auditooriumi astub hallipäine ja sirge rühiga, kuid hõbe- või elevandiluust nupuga jalutuskepile toetuv ladina keele professor. Kas me aga kujutame sellist härrasmeest tänaval patrullimas? Ilmselt mitte. Tähendab, politseiametnike varasema pensionile saatmisega on seda arvestatud, see on asjakohane ja ma arvan, et selle üle ei ole ka vaidlust.

Kujukas näide, kus see nii ei ole, on inglise draamasarjas “Südameasjad”, kus konstaabel Alf ootab riigis kehtestatud suhteliselt kõrge pensioniea saabumist. Nii ta siis istub ja suitsetab ning tõstab pabereid ühest hunnikust teise. Meil ei jätkuks niipalju istumis-ametikohti, kus vaid paberitööga tegeleda. Ja kas ongi vaja?

Ikka jõuame pensionile saatmise juurde

50–55-aastane mees ei ole tööturul eriti konkurentsivõimeline, seda enam, kui ta on kriminaalkallakuga jurist ja teinud oma tööd ausalt. Ja siin tulevad politseinikele seltsiks ka kaks teist eripensioni kategooriat: prokurörid ja kohtunikud.

Ei soovi meid ükski ettevõtja oma kollektiivi avasüli vastu võtta ja tööd pakkuda. Võid ju küll selgitada, et ma olen nüüd pensionil ja senise töökohaga on lõpp. Aga kes seda usub ja kas me ise ka igakord usume, et ikka on nii. Meie, juristid, näeme alati, kui firmas on midagi pehmelt öeldes imelikku ja kui seal pole üks või teine asi nööri järgi.

Olen selle kõik ise läbi elanud ja võin kinnitada, et see on tõesti nii. 2002. aastal, kui jäin sellele palju kõneainet tekitanud eripensionile, mõtlesin naiivselt, et mul, kes ma võisin pea igale kolmandale härrasmehele linna vahel käe pihku pista, tere öelda ja juttu puhuda, on töö leidmine naljaasi. Eksperimendi korras lõpetasin kõik jutuajamised küsimusega: kuule, ega sul mingit tööd mulle pakkuda ole?

Kõik. Olukord muutus kardinaalselt, vestluspartner vaatas järsku ehmunult kella ja teatas, et kohe-kohe hakkab tal tähtis nõupidamine ja ta peab kiirustama, aga ja-jah, kindlasti, kui mul midagi tekib, ma kohe võtan sinuga ühendust, andmed on ju olemas. Ootama ma jäingi.
Ainult üks härrasmees oli nii aus, öeldes, et sa oled neid majandusasju uurinud, tule aita kahekordset raamatupidamist teha.

Riigiteenistuja eest hoolitsegu riik

Miks ma seda räägin? Kui inimesed on teeninud riiki, olnud riigile vajalikud, siis on see ka riigi kohus nende eest hoolt kanda, kui neil on raske. Meie ei saa pärast pensionile jäämist minna igale poole tööle, meiega käib kaasas endise ametikoha koorem. See rõhub ja ei lase oma valikutes vaba olla. Paljudel tahab aga pere toitmist ja lapsed koolitamist.

Isegi advokaadiks minna on politseinikul raske, sest kui oled ikka kedagi 10 korda kuritegude toimepanemise eest kohtu alla andnud, siis minna üheteistkümnendal korral selgitama, et ei ole paremat ja ausamat inimest olemas, on minule isiklikult natukene kentsakas. Ja see ei oleks ju ka aus kellegi suhtes, ka kaitsealuse suhtes, kui ma ei usu ise seda, mida räägin. Kohtu koosseisust ja teistest protsessiosalistest rääkimata.

Meie elusaatus, kes me oleme töötanud sellistel ametikohtadel juriidilises valdkonnas, kus on õigus eripensionile, on veidi teistsugune. Ega muidu öelda, et politseiniku abikaasa olla tähendab olla mitte ainult abikaasa, vaid see on ka elukutse. Politseiniku töö on seotud ohtudega, aga teinekord ka psüühiliselt raskete üleelamistega.

Olen pidanud kümneid kordi keset ööd või varastel hommikutundidel koputama kellegi uksele ja teatama, et teie isa, laps, ema, õde, vend on saanud surma. Näha ja läbi elada neid reaktsioone, mida paratamatult pead nägema, ei soovitaks ka oma kõige suuremale vaenlasele mitte. Aga töö oli selline ja on ka praegu. Seda tuleb teha.

Eripensionid langesid

Millegipärast arvatakse, et need eripensionid on koletult suured. Kinnitan, et ei ole. Ja kui teistel pensionäridel pension jääb kas samaks või suureneb, siis politseipensionäridel sellel aastal see kõigil vähenes. Minul isiklikult ligi 1000 krooni. Kui küsitakse, miks, siis vastus on lihtne.
Pensioni arvestamise aluseks on ametikoha astmepalk. Kevadel arvati kärpimistuhinas, et viime politseiametnike astmepalgad alla. Sellega seonduvalt vähenes ka pension. Madalamatelt ametikohtadelt pensionile läinud politseiametnikud vormistavad oma pensione juba ringi, sest üldises korras makstav pension on suurem.

Varasem pension ja eripensioniga kindlustamine oli kindlasti üks põhjus, mille pärast mindi sellistele rasketele ametikohtadele. Kui see kindlustunne kaob, on raske leida motivatsiooni, miks sellele tööle minna. Ma ei ole soolise võrdõiguslikkuse vastane, kuid leian, et ainult daamidega politsei, prokuratuur ja kohtusüsteem välja ei vea.

Kas ikka peab õbluke, kuid sitke pereema politseinikuna töötades teel surma saanud ja moondunud laipa keerama või sellest tema lähedastele teatamas käima? Võib-olla saaks ta midagi naiselikumat teha. Politseis peab alati olema tublisid mehi ja siiamaani motiveeris meid sinna tööle minema eripension, mis oli garanteeritud.

Midagi korrastada on alati võimalik, kuid otsustada praegu üheselt, et tulevikus ei hakka soodustusi olema, on ennatlik ja läbimõtlemata samm. Teatud töödele jääb nende omapära ja midagi ei ole teha, see omapära peab saama hüvitatud. Vastasel korral ei leita enam selle äärmiselt vajaliku, kuid omapäraselt raske töö tegijaid. Keegi ei kujuta aga elu ette ilma politseinike, kohtunike ja prokurörideta. Alati neid küll ei armastata, kuid nende vajalikkust tunnistavad kõik.

Helmut Sääsk
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 256 korda, sh täna 1)