Et tuleks noor ja tugev mees…

Et tuleks noor ja tugev mees...

 

Mu lauale sattus ühel päeval kolm trükist, mis omavahel haakusid ja panid mõtted liikuma. Õigemini öelda – panid unistama.

20. novembri Oma Saarest lugesin Aare Laine kirjutist Mati Heinmetsast ja kalurite ühistegevusest oma töö ja tegemiste arendamisel.
Kuukirja Oma Kodu uue numbri leheküljel jäi silm peatuma sügisesel ilupildil punetavast-kolletavast õunalasust rohelisel murul. Paraku tekitas see ilus pilt kurbi mõtteid, sest niihästi Muhus kui ka Saaremaal olin kõikjal näinud samasuguseid pilte maas vedelevaist üleskorjamata õuntest.

Raske aeg paneb mõtted liikuma

Kolmandana oli mu kirjakasti potsatanud ajakirjalaadne brošüür “Eesti areng” alapealkirjaga “Eesti tuleviku heaks”, rahandusministeeriumi ja Eesti Päevalehe koostöös valminud üllitis. Nutusel masuajal veerandsada lehekülge positiivseid tekste. Sellest, kuidas Eestis välja mõeldud suuri projekte rahvusvaheliselt realiseeritakse. Või sellest, kuidas omal maal ettevõtlikud inimesed ja kollektiivid mitmesuguseid asju välja mõtlevad ja ellu viivad.

Viimaste hulgas pälvis mu tähelepanu eriti Pollis eestlaste-lätlaste ühisprojekti Good-Fruit avatud tootearenduskeskus. Inimene “saab oma marja- või puuviljasaagiga tulla keskusse ning lasta teha sellest kas siis mahla, püreed, moosi või midagi hoopis uut ja põnevat. Keskuses on selle tarvis olemas väga mitmeotstarbeline väiketööstuslik sisseseade…”
Samas kõrval on lühiinfo Taarapõllu talu peremehest Edgar Koltsist, kes Polli katsekeskuses tehtud proovipartiide põhjal soetas endale mahlatootmise liini.

Taarapõllu talu peremees märgib, et eestimaisel mahetoodangul on nõudlust, tema toodangunimekirja kuuluvad näiteks igasugused mahlad, püreed, siirupid, keedised ja mahlast valmistatud lihamarinaadid. Samuti ka marjajahud ja krõpsud – kuivatatud marjad suhkruga. Paraku on Muhust üle mere liiga kauge oma õunakoormaga Viljandimaale Polli sõita. Isegi Sõrve, kus ka üks mees midagi sellelaadset ette võtta üritavat.

Õunad mahlaks

Tuli meelde kadunud kolhoosiaeg, mil Muhu kolhoosil oli oma mahlatsehh. Sõitsid oma õunakoormaga ukse ette ja ära läksid täis mahlaanumatega. Maksis see, kui mälu ei peta, 7 kopikat kilo pealt. Kui tahtsid, sai mahl ka kuumutatud ja kolmeliitrisse purki kaanetatud.

Mine koju ja lao sahvrisse-keldrisse. Ei mingit päevade kaupa purustamist-pressimist-kuumutamist nagu nüüd. Ja kui oma jagu täis, võisid ülejäänud õunad kolhoosile müüa, sest kolhoos tegi ja müüs ka ise mahla, mingil ajal koguni veini. Kolhoosi oma aia saagist jäi väheseks.
Praegu pead ise oma õunad mahlaks saama, sellele aega ja energiat kulutama. Ja kui jagu täis, jäävadki ülearused õunad puude alla vedelema, kuni need ükskord aianurka või põllule mädanema veetakse.

Hakka või unistama

Siis unistadki… Et tuleks noor ja tugev mees…, kel jätkuks tahet ja ettevõtlikkust. Sest eelnimetatud “Eesti arengut” uskudes poleks isegi raha eriti vaja, seda saaks mitmesugustest fondidest. Perspektiivi peaks asjal olema, sest neid õunalasusid on ikka väga palju. Esialgu veel, kuni õunapuid maha ei saeta. Mõni olevat juba sedagi teinud.

Ühistegevusele, nagu kalurite juures, ma selles asjas eriti loota ei julgeks. Sest õunapuud oma õuntega on igamehel ainult väike hobi kõigi muude peamiste tegemiste kõrval. Nii väike, et sellesse oma raha, energiat ja aega panustama vaevalt hakatakse. Pigemini jäävad mädanema, nagu seni.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 45 korda, sh täna 1)