Puudega inimesed ei pääse looduskaunitesse kohtadesse (54)

Puudega inimesed ei pääse looduskaunitesse kohtadesse

EI SAA LIGI: Terve inimene astub Harilaiuni omal jalal, liikumisraskustega inimesel pole aga sinna pääsemiseks muud teed kui ratastool appi võtta. Foto tehtud Kiipsaare majakani viiva teel 5. novebmril, mil sadas maha tänavune esimene lumi.
Foto: Peeter Kukk

Looduskaitsealasid ja rahvusparke peetakse vähemalt Eestis õigusega turismiobjektideks. Nendes kohtades liikumist reguleerivad seadusesätted, mis ütlevad, kes ja kus võib liikuda. Kummalisel kombel ei ole seadustes mõeldud puuetega inimeste peale, kes seetõttu jäävad tavakodanikele nii kättesaadavast ilust praktiliselt ilma.

Paigast, kus mootorsõidukiga liikumine lõppeb, tuleb edasi liikuda jalgsi. Paljudel juhtudel kulgeb autoga sõidetav tee küll sihtkohta välja, kuid looduse hoidmise eesmärgil on see tee lihtsalt kinni pandud. Siinkohal tekibki probleem liikumispuudega inimeste jaoks.

Kuhu jääb võrdse kohtlemise printsiip?

Üks konkreetne juhtum leidis aset Vilsandi rahvuspargis Harilaiul. Saarlanna Kaja Tampere, kel on liikumispuue, soovis vaatama minna Kiipsaare majakat. Viidad juhatasid küll korrektselt sihtkoha poole, kuid paar kilomeetrit enne ihaldatud eesmärki oli üle sõidutee tõmmatud kett ja autoga edasiliikumist keelas ka vastav liiklusmärk.
“Kaaslane oleks selle tee ära vantsinud küll, kuid minu haigetele jalgadele oleks see edasi-tagasi retk käinud ülejõu,” kirjutas Kaja Tampere toona Oma Saares.

“Olime pettunud ja proovisime mõista neid inimesi, kes Saaremaal looduskaunite ja vaatamisväärsete paikade eest hoolitsevad,” kirjeldas Tampere teda vallanud tundeid.
Oma sõnul saab ta küll aru, et piiranguid tuleb seada, kuid kuskil jookseb piir, millest alates need piirangud võivad kellegi jaoks muutuda alavääristavaks.

Palju maailmas rännanud Jyväskylä ülikooli PR-i ja organisatsioonikommunikatsiooni õppetooli doktorikraadiga lektor Tampere tõdeb, et kuskil mujal pole tal oma puude tõttu jäänud midagi nägemata või kusagil käimata.
“Kõikjale on olnud selline juurdepääs, et ka lombakas saab tulla ja olla ja tunda end võrdsena teiste seas,” on ta kirjutanud, kahetsedes, et just kodusaar oli see koht, kus tal esimest korda tuli oma viletsate jalgade pärast ilusatest vaadetest loobuda.

Tampere hinnangul võiks mingite eeskirjade kehtestamisel arvestada kõigiga ning need peaksid olema läbimõeldud, lähtudes võrdse kohtlemise printsiibist.

Kuldvõtmekest on vaja

Harilaiule ligipääsemise kohta uuris Oma Saar keskkonnaministeeriumist ja keskkonnaametist ning mõlemast öeldi, et tuleks pöörduda vastava ametkonna kohaliku regiooni poole ja keti teelt eemaldamist saaks kindlasti korraldada.

“Kust need Saaremaale tulevad turistid peaksid teadma, et looduskaitseala kuldvõtmeke on kuskil keskuses peidus. See on naeruväärne jutt,” kommenteeris Kaja Tampere ametnike juttu. “See on nagu läbi pärasoole hammaste väljatõmbamine.”
Arusaamatuks teeb ametnike soovituse see, et ei looduskaitseseadus ega ka kohalik Vilsandi kaitse-eeskiri ei näe ette mingeid erandeid puudega inimestele.

“Jalgratastega liiklemine väljaspool teid ja radu ning mootorsõidukitega liiklemine ja nende parkimine väljaspool selleks ettenähtud teid ja parklaid on keelatud, välja arvatud teaduslikel välitöödel, järelevalve- ja päästetöödel ning kaitse-eeskirjaga lubatud metsa- ja põllumajandustöödel,” seisab kaitse-eeskirjas, kust soovitas ajakirjanikul vastuseid otsida keskkonnaameti pressiesindaja Aet Truu.

Oma Saar uuris ka pisteliselt kümneid erinevate kaitsealade kaitse-eeskirju, kuid kõikvõimalike kehtestatud erandite kõrval – näiteks võib mõnes kohas vajadusel pidada mootorsaaniga hundijahti – ei märganud me ühtki puuetega inimestele mõeldud erandit.
Mootorsõidukitega sõitmine on üldjuhul lubatud vaid selleks ettenähtud kohtades ja erinevate tööde või teaduse tegemiseks. Seega kui looduskaunisse kohta viib näiteks autotee, kuid autoga edasiliikumist keelab keelumärk, siis liikumispuudega inimesi vedaval sõidukil sinna asja ei ole.

Puue ei anna õigust

Ametkondadest vastuse otsimine sellele küsimusele oli pikk ja vaevarikas. Keskkonnaministeeriumist suunati keskkonnaametisse ja sealt omakorda riigimetsa majandamise keskusse.
RMK-st vastati lõpuks, et puudega inimest transportival autol ei ole tõepoolest mitte mingit õigust paigast, kust tuleb jala edasi minna, edasi sõita.

“Selliseid soodustusi ei ole puudega inimestele ette nähtud. Kahjustab ju ka liikumispuudega inimese mootorsõiduk looduskeskkonda samal viisil nagu iga teise inimese juhitav sõiduk,” võttis teema kokku RMK kommunikatsiooniosakonna juhataja Elina Kink, lisades, et küsimus on laialdasem ja selle reguleerimine väljub RMK pädevuse piirest.
Kaja Tampere arvates on sellised vastused pigem eneseõigustamine ja juba väljatöötatud seisukohtade kaitsmine. Tema arvates võiksid inimesed, kes vastutavad looduse säilimise ja heakorra eest, teha arendustööd, et kuidas muuta need väärtused inimestele kättesaadavamaks.

“Saaremaa võiks olla siin eeskujuks, et tõesti mõeldakse kõik läbi ja ka teostatakse projekt “Ligipääs kõige väetimate jaoks…”,” pakkus ta, viidates, et praegune olukord on kinni pigem suhtumises ja initsiatiivi puudumises.
“Seda nii naljalt muidugi ei murra. Vaja on inimest, kes viitsiks vaeva näha ja lahendusi välja mõelda,” ei kõlanud Tampere sõnades just ülearu lootusrikkust.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 148 korda, sh täna 1)