Ants Kollo – kokteil muusikust, matemaatikust ja kuldsetest kätest

Ants Kollo – kokteil muusikust, matemaatikust ja kuldsetest kätest

KODUÕUEL: “Laulja puhkus on pikk, seega oli mul vahel suviti aega mitu kuud järjest Saaremaal olla ja ehitada,” räägib Ants Kollo. “Talvel olen püüdnud maakodus käia ikka vähemalt kaks korda kuus.”
Foto: Erakogu

Olen viimasel ajal palju kokku puutunud loomeinimestega. Esimene pilk kolmkümmend aastat ooperilauljana töötanud Ants Kollole ütleb, et tema pole tavaline artist – kusagilt tema seest kumab väljapoole midagi hoopis muud kui heitlik loojanatuur. Ei lähe kaua aega, kui taipan, et temas räägivadki korraga kaks poolt, üks üdini realistlik ja teine läbinisti loominguline.

Taalikult pärit Ants Kollo oli omaaegses Orissaare keskkoolis üks tublimaid õpilasi. Suurepäraste tulemuste kõrval matemaatikas on Antsul ette näidata ka võit vabariiklikult eesti keele olümpiaadilt ning tegelikult ei olnudki vist ainet, milles ta tugev poleks olnud. Seda näitab ka fakt, et Ants lõpetas 1968. aastal Orissaare keskkooli 19. lennu kuldmedaliga ning on kantud kooli auraamatusse.

Mees ise meenutab oma kooliaega ja omaaegseid õpetajaid kõige soojemate sõnadega. “Ma imestan, et praegu lähevad Orissaare lapsed linna head haridust saama. Meie ajal sellist asja küll ei olnud – Saaremaa aineolümpiaadid panime enamasti ikka meie kinni.”

Antsu suur eeskuju sel ajal oli tema vend Tõnu, kes kaks aastat varem sama kooli samuti medaliga lõpetas ja praegu töötab matemaatilise statistika professorina Tartu ülikoolis. Ants meenutab sedagi, et tema lapsepõlve lemmikraamat kandis pealkirja “Elav matemaatika”.

Kui noormees keskkooliga hüvasti jättis, asus ta õppima tollases TPI-s, praeguses Tallinna tehnikaülikoolis. “Keskkooli lõpus polnud mul mõtteski, et võiksin minna kusagile muusikat õppima,” ütleb Ants. “Minu valiku panid tollal paika vene sõjavägi ja realistlik enesehinnang,” muigab ta ja seletab, et tollal andis kroonust vabastuse vaid kaks kõrgkooli Eestis – TPI ja Tartu ülikool. Ja kõike põhjalikult kaaluv Ants leidis, et ilma muusikalise alushariduseta on mõeldamatu muusikat õppima minna.

Lauluisu ei andnud alla

Siiski osutus laulmise tahtmine kangemaks igasugustest kaalutletud otsustest. “Tõepoolest, kus laulda oli võimalik, seal ma seda ka tegin,” tunnistab Ants.
Aasta pärast tehnikaülikooli lõpetamist, juba küberneetikainstituudi arvutuskeskuses oma erialal töötades, otsustas Ants siiski korra konservatooriumi poole piiluda. “Mõtlesin, et proovin ja vaatan paar aastat, mida see muusika õppimine endast kujutab. Aga näe, kuidas läks!”
Ants meenutab, et tollal polnud kerge minna omandama teist kõrgharidust, kui sul esimene riigi kulul juba käes oli. Nii tuli luba selleks hankida lausa ministeeriumi tasemel.

Tagantjärele oskab Ants tänulik olla tollasele tehnikaülikooli meeskoori hääleseadjale Sergi Annilole, kes andekat, kuid muusikalise hariduseta noormeest tagant utsitas, et too oma annet raisku ei laseks ja muusikat õppima läheks. Nii peab Ants praegu üsna loogiliseks asjade käiguks, et temast sai muusikatudeng. Saatuse tahtel sattus ta ka heade pedagoogide käe alla, ettevalmistuskursuse ajal juhendas teda Tiit Kuusik ja põhikursuse ajal Hendrik Krumm.

Muusikaõpingute kõrvalt jätkas ta tööd arvutuskeskuses, kokku oli ta seal ametis seitse aastat. Konservatooriumiõpingute lõpupoole tegi noor tenor paralleelselt töö ja õppimisega kaasa ka Estonia teatri lavastustes, nii et tema esimesed rollid Estonia lavalaudadel jäävad aastasse 1976.
Ent kui lauljadiplom taskus, jättis ta küberneetikainstituudiga jäädavalt hüvasti. “Kui lauljana võid sa harjutamise mõttes oma partiid uuesti ja uuesti üle korrata, siis matemaatikuna sa eksida ei tohi,” toob ta naljatamisi põhjuseks, miks temast laulja sai. “Eks teatritöö koos reisimisvõimaluste ja kõige muuga olnud tol ajal ka väga atraktiivne.”

Esimese osa solistina sai Ants Mussorgski ooperis “Boriss Godunov” (“Jurodivõi”) aastal 1980. Ametlikult töötas ta Estonia teatri solistina aastatel 1980–1993. Sellest ajast kuni tänavuse aasta 5. oktoobrini oli ta Estonia palgalehel kui ooperikoori liige.

Kummihaamri-mees

Nüüd on Ants töötu pensionär, nagu ta ise muigamisi oma staatuse kohta ütleb. See seis tuli talle kätte mõneti ootamatult – ent tema enda sõnutsi on laulja elukutsesse n-ö juba sisse kirjutatud, et aastatega hääl muutub, ning on selge, et ühel heal päeval laulja enam atesteerimist ei läbi. “Umbes nii vanalt häälelised võimed vähenema hakkavadki, imestada pole siin midagi,” tõdeb Ants.

Oma hinnangul pole ta paari kuuga suutnud veel selgeks mõelda, mida täpselt oma pensionipõlvega pihta hakata. Oma esimesel erialal loeb ta end igal juhul ajast lootusetult maas olevat. “Mina töötasin arvutitega siis, kui need olid majasuurused,” naerab ta. “Kui hiljuti oli juttu Tartu ülikooli esimesest raalist, millest on järel ainult kummihaamer, millega arvutilampe koputati, siis mina olengi nüüd see kummihaamri-mees.”

Nali naljaks, aga Ants läks arvutite alalt teatrisse tööle just siis, kui ilmuma hakkasid esimesed personaalarvutid, ja teatritöö kõrvalt pole tal olnud huvi ega ka aega end ülikiirelt areneva arvutialaga kursis hoida. Selle eest on tal täiesti märkamatult seljataha jäänud peaaegu kolm aastakümmet teatris.
“Istusime kord teatri saunas ja üks noorem orkestrimees arvas, et tema küll ei kujuta ette, kuidas võib ühes kohas töötada nelikümmend aastat.

Ütlesin siis talle, et esimesed kakskümmend aastat on motivatsioon ja edasi tuleb juba rutiin,” muigab Ants, kelle sõnul on tema motivatsiooni ja rutiini aastatesse mahtunud päris palju põnevat. Aastate jooksul kogunes ooperi- ja operetirolle kokku üle paarikümne. “Oli ka üks täiesti tumm roll…” naerab ta.

Mis vahe on ooperil ja operetil

Üllatusena selgub, et laulja jaoks on suur vahe, kas teha kaasa ooperis või operetis. “Noorte, äsja teatrisse tulnud lauljate meelest on operett natuke põlastusväärne žanr. Juba pedagoogid hoiatavad selle eest: “Ärge hakake liiga ruttu ja liiga palju operetiga tegelema!”,” valgustab Ants ja lisab: “Elukogemus näitab, et paraku on neil õigus.”

Lahtiseletatuna tähendab see, et operetiga kaasneb palju sellist, mis ooperis esinedes olemata jääb. “Opereti laulmine loob hea eelduse haltuura tegemiseks, mis tähendab, et oled palju ratastel ja laulmiseks ebasobivates tingimustes. Samas sunnib intensiivne kõne- ja lauluteksti vaheldumine klassikalistest vokaalkaanonitest loobuma ning ooperivokaal kipub selle tõttu kannatama.”

Samas on eri žanrid huvitavad teha, tunnistab Ants. Samuti ootab operetipublik hoopis muud kui hea tehniline sooritus või filigraanselt välja lauldud kõrge noot. “Seal on tähtsad hea roll ja kõrge näitlejameisterlikkus,” tõdeb ta ja naerab, et ka tantsuoskusel on operetis täita suur osa.
Nagu ikka, jääb ta tagasihoidlikuks ja iseloomustab oma tantsuoskust keskpärase ja kohmakana.

“Ega ma väga suur tantsumeister olnud, aga samas mul midagi tegemata ka ei jäänud. Selle võrra olin jälle usinam harjutaja,” meenutab ta ja tõdeb, et ega tänapäeva noored lauljad enam nii hästi tantsida oskagi – see paneb laval valsikohtades just vanemad mehed särama. “No eks sai ju seda valssi nooruses koolipidudel ikka nühitud ka!”

Kaks vasakut kätt

Veel üks amet, millest kõneledes Ants tahab tagasihoidlikuks jääda, on ehitamine. “Vahel öeldakse, et mõni mees on sündinud kahe vasaku käega. Vot mina olengi selline mees,” räägib ta muigelsui ja meenutab oma kooliaega, mil tööõpetus olnud tema jaoks üks raskemaid aineid.

Õnneks on ehitamine selline ala, kus kobakäplus juba kaugelt silma jääb. Seetõttu võib Ants öelda mida tahes, sügaval vene ajal ema talukoha kõrvale ostetud ja praeguseks kenasti korda tehtud Mäe talu Taalikul räägib väga hästi ise enese eest. “Alguses tundus, et tööd jätkub maja juures paariks aastaks, aga alles siis, kui kakskümmend aastat mööda saanud, oli tunne, et töid peab otsima hakkama. Siis aga tuli kuulus jaanuaritorm, murdis hulga metsa maha ja tuligi hakata uut maja ehitama,” jutustab Ants.

Laulja puhkus on pikk, seega oli tal vahel suviti aega mitu kuud järjest Saaremaal olla ja ehitada, talveajal on ta püüdnud maakodus käia ikka vähemalt kaks korda kuus.
Ants on muide ka selline mees, kes oma maksudki Saaremaale maksab. Elanike registri järgi saarlane olla on tema jaoks tähtis emotsionaalsete põhjuste kõrval ka puhtmajanduslikel kaalutlustel. “Saarlasena saab ju odavamalt Saaremaale sõita, autokindlustus oli odavam ja saan osta endale ka isikliku võrguloa… Aga emotsionaalses plaanis tunnen end uhkemalt, kui saan end tõeliselt saarlaseks nimetada,” nendib ta.

Ka Tallinnas on ta oma kätega korda teinud kodu, kus ta praegu ise elab, ning selle eest, et noorel pensionäril igav ei hakkaks, hoolitsevad ka Antsu kolm poega, kes teda oma korterite remonditöödele appi ootavad. “Nemad ei taha kuuldagi, et ma nüüd kuhugi mujale tööle läheks,” räägib Ants.

“Eks nad teavad mitut meest, kes töö kaotamise järel on tervisega kimpu jäänud ja nüüd nad tahavad mind tegevuses hoida, et minuga sama ei juhtuks,” näeb ta poiste plaani läbi ja viskab samas nalja: “Aga ma olen ju sellise eluga harjunud! Aja surnuks löömine on samuti üks laulja palgatöö osa, mis on aeg-ajalt muide väga keeruline ülesanne. Õhtul on etendus, sa oled üsna närvis, aga enne seda on vaja terve päev veeta nii, et sa ei teeks midagi, mis su häälele halvasti mõjub, ja et sa end samal ajal ka lolliks ei mõtleks… Laulja töö pluss ja samas miinus ongi see, et vahel on tööd hästi palju, siis aga peaaegu üldse mitte.”

Ehkki päriselt Saaremaale jääda Ants veel ei kavatse, arvab ta, et nüüd on tal vähemalt suvel palju rohkem aega oma maakodu jaoks. “Aga eks näe, mis saab – enne tuleb üle elada talv koos töötuse, stressi ja seagripiga!” lausub ta mõnusa irooniaga oma mõnusalt säilinud Saaremaa murrakus.
Laupäeval, 28. novembril sai Ants Kollo 60-aastaseks. Palju õnne!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 388 korda, sh täna 2)