Eelolev nädal möödanikus

Homme möödub seitsekümmend aastat päevast, see oli 1939. aasta 29. novembril, kui Nõukogude Liit katkestas diplomaatilised suhted Soome Vabariigiga. Enne seda oli Moskva nõudnud Soomelt Karjala maakitsust koos Viiburi linnaga (asemele pakuti tühja maa-ala Karjala põhjaosas) ja õigust rajada Soome territooriumile sõjaväebaase

Kangekaelsed soomlased ei olnud nõus. Veel enam, nad isegi “ründasid” Nõukogude Liitu!!! Nii vähemalt väitis tookord Nõukogude propaganda. Nimelt kirjutati ajalehes Pravda, et Soome suurtükivägi olevat Mainila piiriküla juures avanud tule Nõukogude piirivalvurite pihta ja surma olevat saanud neli inimest.

Moskva esitatud teravale noodile vastas Soome suursaadik Aarno Yrjö-Koskinen (1885–1951), et 26. novembril kõlasid Mainila küla lähistel ajavahemikus 15.45–16.05 tõepoolest suurtükilasud, kuid need tehti Nõukogude poole pealt. Soome territooriumil võis isegi näha kohti, kus suurtükimürsud olid lõhkenud… Hiljem selgus, et Soome saadikul oli õigus ja nn Mainila intsident oli Moskva lavastatud, et saada casus belli Soome ründamiseks.

1939. aasta 30. novembril tungiski Punaarmee üle Soome piiri ja algas Talvesõda. Terijoki linnakeses (praegu Zeleno-gorsk) moodustati suure kiiruga Soome uus valitsus (nn Soome Demokraatliku Vabariigi valitsus) eesotsas Nõukogude Liidus elava soome kommunisti Otto Wille Kuusineniga (1881–1964).

Nn Terijoki nukuvalitsuse koosseisu kuulusid kõik Nõukogude Liidus elanud soome kommunistid: rahandusminister Mauritz Rosenberg (1879–1941), kaitseminister Akseli Anttila (1897–1953), siseminister Tuure Lehér (1893–1976), haridusminister Inkeri Lehtinen (1908–1997), põllumajandusminister Armas Äikiä (1904–1965) ja Karjala asjade minister Paavo Prokkonen (1909–1979).

Talvesõda kestis 1940. aasta märtsini, mil sõlmiti Moskva rahu. Sõja tagajärjel pidid südikat vastupanu osutanud soomlased küll loovutama territooriume, kuid säilitasid oma riigi. Häbiväärne Terijoki valitsus saadeti aga kiiremas korras laiali.

Sada kolmkümmend viis aastat tagasi, 1874. aasta 30. novembril, sündis Sir Winston Leonard Spencer Churchill – XX sajandi üks silmapaistvamaid poliitikuid, kes aastail 1940–1945 ja 1951–1955 oli Suurbritannia peaminister. Huvitav on siinjuures märkida, et see mees ei olnud kunagi õppinud üheski ülikoolis. Üsna pea pärast väga autoriteetse Harrow’ erakooli lõpetamist astus ta Sandhursti kuninglikku sõjaväeakadeemiasse. Seejärel tegutses sõjaväekorrespondendina Kuubal, Indias, Lõuna-Aafrikas jm.

Paralleelselt sõjaväelise tegevusega algas ka Churchilli poliitiline karjäär. Parlamendisaadik sai temast aastal 1900, valitsuse liige 1905 (asumaade aseministri Henry Campbell Bannermani valitsuses). 1940. aasta 10. mail (samal päeval, mil Natsi-Saksamaa alustas pealetungi Prantsusmaale) sai temast peaminister.

Loetelu Winston Churchilli tegudest ja saavutustest kujuneks väga pikaks. Siinkohal võib veel ära märkida, et 1953. aastal määrati talle “ajaloosündmuste briljantse kirjeldamise ja humanistlike väärtuste kaitsmise eest” Nobeli kirjanduspreemia. Suur poliitik, kes nägi nii Briti impeeriumi hiilgust kui ka allakäiku, suri 90. eluaastal 1965. aasta jaanuaris.

Kolmveerand sajandit tagasi, 1934. aasta 1. detsembril, õnnestus kellelgi Leonid Nikolajevil (1904–1934) tookordses Leningradis (praegu Peterburi) takistamatult siseneda, revolver käes, Smolnõisse. Muide, mõni aeg varem, 15. oktoobril oli seesama mees tabatud relvastatult linnaosas, kus elasid kõrgemad parteibossid. Siis ei tehtud talle kummalisel kombel midagi. Nüüd aga sammus Nikolajev vabalt Smolnõi hoone kolmandale korrusele, kus asus Nõukogude Liidu ühe tähtsama võimuri, partei poliitbüroo liikme Sergei Kirovi (sünd 1886) töökabinet.

Kui Kirov kabinetti suundus, tulistas Nikolajev tema pihta kaks surmavat lasku. Huvitav on veel märkida, et miskipärast ei saatnud Kirovit seekord tema ihukaitsja Borissov. Pärast Kirovi mõrva see ihukaitsja küll arreteeriti, kui teda aga valvemeeskonna saatel ülekuulamisele viidi, sõitis auto miskipärast vastu seina ja Borissov sai surma. Ehkki teda konvoeerinud sõdurid jäid ellu, kadusid ka nemad üsna pea teadmata suunas.

Ühesõnaga, Sergei Kirovi surmas on palju mõistatuslikku. Pole vist juhuslik, et just pärast seda tapatööd päästis suur juht Stalin-Džugašvili Nõukogude Liidus valla suure terrori.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 60 korda, sh täna 1)