Hitleri toimik avastati nn raudkapist

Hitleri toimik avastati nn raudkapist

VAID DEMAGOOGID? 1920. aastatel arvasid Prantsuse salaagendid ekslikult, et Euroopa diktaatorid teevad vaid suuri sõnu. See pilt on tehtud 1936. aasta oktoobris, mil olukord oli muutunud ning Mussolini ja Hitler sõlmisid esimese liidulepingu.
Foto: Internet

1924. aastal, see tähendab järgmisel aastal pärast nn Õllekeldriputši läbikukkumist, jälgis Prantsuse salateenistus natsionaalsotsialistide liidrit Adolf Hitlerit. Hiljuti leiti vastav toimik nn raudkapist (armoire de fer), kus hoitakse kõige väärtuslikumaid ajaloolisi dokumente. Kõigest sellest kirjutab Pariisi mõjukas õhtuleht Le Monde viitega Prantsuse Riigiarhiivide (Archives nationales) direktorile Isabelle Neuschwanderile.

Päevavalgele tulnud toimikus figureerib natsiliider kui “Adolphe Jacob” või hüüdnime “Ajakirjanik” (Journaliste) all, sest tol ajal töötas Hitler Mün-cheni ajalehe Völkischer Beob-achter juures, mille natsid olid omandanud. Nimi Jacob on natsiliidrile omistatud ekslikult, kuid siin on ilmselge vihje tookord levinud kuuldustele Hitleri võimalikust juudi päritolust. Hiljem on ajaloolased need kuuldused ümber lükanud.

Ohutu natsiliider

Prantsuse agendid, kes nimetavad Hitlerit veel “Saksa Mussoliniks” (Mussolini allemand), teatavad, et ta juhib poolsõjaväelist “fašistlikult meelestatud” (genre fasciste) grupeeringut. Toimikus on ka mõned hinnangulised väited. Hitler – nii tookordsed informaatorid väidavad – “pole nõrgamõistuslik (imbécile), kuid on väga andekas demagoog”.

Samas arvavad Prantsuse agendid, et ta ei kujuta endast kuigivõrd suurt ohtu: rääkides natside korraldatud riigipöördekatsest (see toimus 1923. aasta 8.–9. novembril – toim) Baierimaal, märgib Prantsuse luure kaastöötaja, et see lõppes “haletsusväärse läbikukkumisega”.

Kuidas sattus Adolf Hitleri toimik nn raudkappi, ei osanud riigiarhiivide juhtkond seletada. Säärane “kapp” eksisteerib arhiivis juba Suure Prantsuse Revolutsiooni päevist 1791. aastal. Tegemist on umbes kahe meetri kõrguse metallist sarkofaagiga, kus hoitakse suure ajalooväärtusega dokumente. Kuidas selle looga ka ei ole, kuid nüüd ütles arhiivi direktor Neu-schwander Le Monde’i korrespondendile, et Hitleri toimik antakse tavalisse fondi, kus see olevat ka algselt asunud.

Spioonid kõikjal

Prantsuse Riigiarhiivide XX sajandi dokumentide osakonna peavarahoidja Michèle Con-chon rääkis, et hiljuti päevavalgele tulnud toimik on osa liitlasriikide Kõrgema Komisjoni prantsuse osakonna tohutusuurest arhiivist, mis loodi kohe pärast Versailles’ rahulepingu sõlmimist 1919. aastal.

Con-chon ütles, et kõnealuses arhiivis leidub nn postituvidega seotud lugude (histoires de pigeons voyageurs) ja riikide majandusolukorda käsitlevate toimikute kõrval ka märkimisväärne hulk luurearuandeid. Arhivaari sõnul jääb neid lugedes küll mulje, et III vabariigi (aastad 1871–1940 Prantsusmaa ajaloos – toim) spioone leidus kõikjal ja nad jälgisid kõiki.

Le Monde märgib, et nimetatud arhiivis on toimikud Hitleri, Göringi, Goebbelsi, Himmleri jpt kohta. Esindatud on kogu Kolmanda Reich’i juhtkond. Kuid leidub ka andmeid selle kohta, kuidas Prantsusmaa püüdis 1920. ja 1930. aastatel sokutada oma agente natsipartei kõrgema juhtkonna ridadesse.

Nii näiteks teatas ülemkomissar Paul Tirard 1924. aasta juulis “huvitavatest leidudest” Saksamaal Darmstadti linna sõjakoolis – selle kooli ühe õpilase sõnul olevat koolis eksisteerinud küllaltki suur rühmitus, mille liikmed toetasid natse, ja nende käsutuses olevat rohkesti revolvreid ja vintpüsse; lisaks omavat iga natsirühmitusse kuuluv õpilane vähemalt kahte kumminuia.

Dokumente uurides jääb mulje, et Hitleri toetajad polnud ainsad, kes Prantsuse võimudele peavalu valmistasid. Tundub, et Prantsuse agentide hoolsa valve all olid kõik Weimari vabariigi poliitilised liikumised, nii vasak- kui ka parempoolsed.

Eriti huvitav on Konrad Adenaueri toimik. Kahe ilmasõja vahelisel perioodil oli see mees Kölni linnapea, kuid pärast II maailmasõda sai temast Lääne-Saksamaa esimene kantsler ja Saksamaa majan-dusime peamine autor.
Kaheksa aastakümmet tagasi hindasid Prantsuse salaagendid Adenaueri vaateid “kahtlasteks”, meest ennast nimetatakse ühes ettekandes “külmavereliseks” (caractère froid) isikuks, kes “püüab esineda lihtsa inimesena (l’homme simple)”. Üks teine Prantsuse agent nimetab Adenauerit aga “kompetentseks, kuid väga kõrgiks meheks”.

Kõike seda lugedes tundub veider, et inimesest, kelle kohta 1920. aastate keskel kirjutati, et ta on “Prantsusmaa suhtes äärmiselt vaenulik” (très hostile à la France), saab kolmkümmend aastat hiljem Saksamaa ja Prantsusmaa leppimise initsiaator ja alusepanija liikumisele, mille tagajärjel tekkis Euroopa Liit.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 80 korda, sh täna 1)