Mis mees on haigla esimene mees?

Mis mees on haigla esimene mees?

SILMATERADEGA: Vanaisa oma kahe lapselapse Kertu ja Carmeliga.
Foto: Erakogu

Viimased seitse aastat on Kuressaare haigla eesotsas olnud Viktor Sarapuu (66). Mandrimees, kes tuli Saaremaale omal vabal tahtel ja ütleb end siin niivõrd hästi kodunenud olevat, et mõnikord tundvat ta end suurema saarlasena kui saarlased ise.

Viktor Sarapuu on pärit Valgamaalt Taheva valla Lepa külast. Peres oli kuus last, Viktor oli pesamuna. Isa, kes oli teeninud Eesti kaitseväe soomusrongis, saadeti 1947. aastal kümneks aastaks Siberisse. Ema jäi kuue lapsega üksi.

Viktor mäletab 1949. aasta küüditamist: “Arvasime, et meil on nagunii minek, isa oli ju vangis… Aga ei viidud. Pärast selgus, et üks julgeolekutöötaja elas meie majas, ilmselt too halastas meie peale.”
Kooliteed alustas Viktor Sarapuu Lepa algkoolis, edasi tuli Koiküla 7-klassiline kool.

“Sinna oli 7–8 kilomeetrit jala minna, kolm kilomeetrit läbi paksu metsa. Hommikul pimedas kambas läksime, panime läkiläki sisse põleva küünla, et hunte eemale peletada… Taskulampe siis ei olnud,” meenutab mees.
Kui Stalin suri (5. märts 1953), tuli õpetaja klassi ja teatas kurbusega: “Lapsed, isa on surnud!” Poiss sai aru, et surnud on tema isa seal Siberi vanglas. Pastlad jalga, ja lidus kodu poole emale teadet viima. Õnneks selgus, et surnud oli see teine “isa”, Stalin.

Viktori isa tuli koju tagasi 1956. aastal. “Mäletan, et läksime talle Valka vastu. Rongilt tuli maha üks vana ja väsinud mees puujala ja seljakotiga, puhvaika seljas… Täiesti venestunud, füüsiliselt kurnatud, kuid vaim oli terve,” meenutab poeg.

Viktor imetleb oma ema, kes mitmed aastad suutis üksi suurt peret ülal pidada. Riided, need läksid ikka vanemalt nooremale ja nii edasi, kuni päris ära kulusid. Ema ise kudus ja õmbles. Kõik Sarapuude pere kuus last on muide omandanud kõrghariduse. Viktor loetleb, et nende perest on sirgunud ajaloolane ja kirjanik Jaak Sarapuu, ajakirjanik Asse Soomets (kelle tütar Triin Soomets on andekas poeet), kaks inseneri ja ökonomist. Viktor ise kahtles põllumehe, juristi ja diplomaadi kutse vahel, aga valis lõpuks hoopis arstiks õppimise. See amet oli peres ju veel puudu.

Koolipoisist turumüüja

Keskkooli läks Viktor Sarapuu Valga linna, mis tema kodust 15 km kaugusel. Kooliajal jagas noormees kamraadiga üht pisikest üürituba, kuid nädalavahetustel marssis uljalt jalgsi kodu poole. “No mis see noorel mehel kõndida oli!” naerab mees täna. Kodust pandi poisile kaasa koort, võid, piima ja mune. Selle tavaari müüs nooruk Valga turul maha, et elamisraha saada. Ükskord tulnud temalt toidumoona ostma vene keele õpetaja. “Küll oli mul piinlik! Mina, koolipoiss, ja müün turul! Aga õpetaja jäi väga soliidseks.”

Viktor mäletab, et maarahvas oli väga vaene, välja arvatud kolhoosi- ja parteieliit, kellel oli raha ja võimalusi rohkem. Aga koolis ei olnud toona tähtis see, mis sul seljas, vaid hoopis head hinded.
Viktor käis Valgas koolis poolteist aastat, siis otsustas raha teenima minna. Jättis päevakooli pooleli ja läks Tartusse, kus vend juba ülikoolis käis.

Poiss sai tööd ehitusel. Päeval ladus müüri, õhtul istus koolipinki. Tartu töölisnoorte keskkoolis andsid toona tunde paljud Tartu ülikooli õppejõud. “Õppetase oli selles koolis väga kõrge,” arutleb Sarapuu. “See ei olnud nii, et sa pidid vastumeelselt koolis käima. Vastupidi, sa otse tahtsid seal käia, sest seal oli huvitav.” Tolles koolis valitsenud akadeemiline õhkkond oli hea eeldus ülikooli astumiseks.

Pediaatria sümpatiseeris

Tol ajal lõpetasid kõik arstid ülikooli üldarstidena, kuid juba õpingute ajal spetsialiseerus Viktor Sarapuu pediaatriale. Miks? “Mulle sümpatiseeris see laste ravimine rohkem kui muud erialad.”

Ühiselamus sattus noormees ühte tuppa juba vanemate tudengitega. “Kõigepealt tehti mulle põhjalik küsitlus: mis poiss sa oled, kas suitsetad, kas tarvitad alkoholi ja kuidas on lood tütarlastega? Öeldi kohe välja, et selles toas ei ole need asjad soovitavad. Et meie siin õpime! Õhtul kell 11 on öörahu ja õppeedukus peab sul olema 5.” Tänaseni meenutab Viktor neid ühikatoa arutlusi ja vaidlusi, iga poiss oma voodis. Hiljem said neist noormeestest arstiteaduskonna tipptegijad – tuntud professorid ja tunnustatud arstid.

Ka kogu ülikooliaja otsis noor mees teenimisvõimalusi. Ütleb, et on öösiti suhkrukotte tassinud küll ja küll. Aga kuna oli nn Hruštšovi sula, siis oli ülikooli kohvikus vabalt saada teed, leiba ja soola, vahepeal isegi tasuta salatit ja piima. Ära elati. Maalt sai kartulit, põhiline tudengiroog oli ka siis praekartul.

Ametialane tõus algas Viljandist

Pärast ülikooli sai Viktor Sarapuu suunamise Viljandi haiglasse. Oli võtnud naise, ja siis tuli aasta pärast minna vene sõjaväkke. Viktor teenis terapeudina Klaipeda sõjaväehospidalis, mis oma varustuse ja taseme poolest ei jäänud sugugi alla tolleaegsele Tartu Maar-jamäe haiglale.
Viktori sõjaväeteenistusest naasmise järel kolisid Sarapuud Põlvasse.

Seda aega meenutab mees suure heldimusega. “See neli aastat oli üks ilusamaid aegu minu elus. Seal oli meid, ühevanuseid noori ja ärksaid inimesi palju, linn arenes jõudsalt. Oli selline tunne, et maailma muudab eelkõige vaim ja alles seejärel raha. Nüüd on kahjuks kõik vastupidi.”
Viktor Sarapuu töötas Põlvas rajooni peapediaatrina, kuni tervishoiuministeerium suunas aktiivse noormehe Moskvasse pediaatriainstituudi juurde ordinatuuri.

“See oli hea kool,” arutleb mees. “Sealse instituudi kliinikud ei jäänud sugugi maha maailma kõige kõrgemal tasemel kliinikutest. Õppisin end seal laste kardioloogiks, tegin teadustööd. Teaduse tegemine jäi aga pooleli, sest ma ei tahtnud enam kolmandaks aastaks Moskvasse jääda. Mul oli ju kodus noor naine ja kaks armast pisitütart.”

Ja taas suundus Sarapuude pere Mulgimaa pealinna Viljandisse. Seal möödus Viktor Sarapuu kõige toimekam eluperiood (1976–2002). Alustas peapediaatrina ja lõpetas peaarstina. “See oli tore aeg,” mõtiskleb ta. “Aeg, kus teadmised ja oskused olemas, kaader tugev. On ikka hea tunne tööd teha küll, kui sa seda oskad teha.”

Sel ajal sai Viljandi uue haigemaja, asutati haigla sihtasutus. Viktor Sarapuu: “Kui Eesti Vabariik tekkis, hakkasin kõvaks isamaalaseks ja sekkusin poliitikasse täiel rinnal. Siis tulid aga võimule keskerakondlased. Kui haigla sihtasutusele hakati juhti valima, öeldi mulle – vaheta parteid. Minu karakter seda ei lubanud. Ütlesin EI!”

Suurem saarlane kui saarlased ise

Kuressaare haigla oli juba mõnda aega olnud juhita. Kui siin konkurss välja kuulutati, kandideeris mõned kuud töötu olnud Sarapuu sihtasutuse Kuressaare Haigla juhatuse esimehe kohale. Ta osutus valituks ja sealtmaalt on Viktor Sarapuu olnud siinse haigla esimene mees. Nüüd läheb juba seitsmes aasta. Aktiivsest poliitikast on mees loobunud, see ei huvita teda enam. “Ma olen nii paljudes poliitikutes pettunud,” põhjendab ta.

Saarlaste ja nende pika meelega oli mandrimaa mehel algul raske kohaneda. “Mind hämmastas saarlaste rahulikkus ja tegi närviliseks, et protsessid ei lähe siin nii kiiresti liikvele, kui tahan. Kui asi on aga juba liikuma läinud, siis läheb hästi ja suure hooga.”

Mida aasta edasi, seda enam on Sarapuu hakanud saarlasi hindama. “Müts maha nende ees! Olen aru saanud, et mulgid ei olnud mitte sellepärast rikkad, et nad nii targad olid, vaid neil oli lihtsalt hea maa käes. Siinsel kiviklibul ei kasva ju midagi! Siin saavutad kõike hirmsa raske tööga.”
Kuressaares on peaarstil enda arvates olnud mitu olulist saavutust.

Esikohal kindlasti see, et ta siin juba seitse aastat vastu pidanud on. Teiseks see, et saarlane on saanud kohalikust haiglast kvaliteetset arstiabi. Ja et arstidele on tagatud normaalne töökeskkond, tänapäevased töövahendid. See on teatavasti ühe haiglajuhi esmane ja peamine ülesanne. Sarapuu räägib suure vaimustusega täielikult kaasajastatud operatsiooniplokist ja intensiivravi osakonnast, mille avamine alles äsja aset leidis. Haiglajuhile tundub, et inimesed on üldjuhul rahul.

Põline maismaamees Viktor Sarapuu on siin enese jaoks avastanud mere võlu. “Hinges on meri mulle väga lähedaseks saanud,” mõtiskleb mees ja räägib, et koos abikaasa Lehtega teevad nad tihti mereääres päris pikki jalutuskäike.

Sarapuudel on kaks tublit tütart Ruta ja Ülla, kes on mõlemad kõrgkooli lõpetanud majanduse alal ja töötavad nüüd Tallinnas tuntud firmades müügi ja turunduse alal. Aga neil on ka kaks armast lapselast – Kertu ja Carmel. Ja see, et need teismelised tüdrukud igal koolivaheajal kohe kibekiiresti Saaremaale vanaisa-vanaema juurde tõttavad, rõõmustab vanaisa kõige enam: “Ju neil on siis meiega hea olla!”


KES ON PILDIL?

Viktor Sarapuu äratundjaid oli üle ootuste palju, kuigi mees on oma enamiku elust tegutsenud mandrimaal. Auhinna võitis Anne Masing. Filmi saab kätte OS-i toimetusest.

Kes on aga isik sellel pildil? Vihjeks niipalju, et see praegu juba eakas mees on maakonnas väga austatud ja tuntud inimene. Auhinnaks DVD “Jah, härra minister”.

Õigeid vastuseid ootame toimetusse Kuressaare, Tallinna tn 9, tel 45 30 206 või meiliaadressil aili.kokk@omasaar.ee .

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 367 korda, sh täna 1)