Mõista maameest! (7)

Mõista maameest!

Aavo Aljase sõnul ei taha põllumees Eesti riigilt midagi rohkemat kui seda, milles Euroopa Liiduga liitumisel kokku lepiti.
Foto: Tiina Luks

Viimastel nädalatel põllumajandusega seotud kirgliste sündmuste valguses soovis omapoolset seisukohta avaldada Orissaare valla kauaaegne viljakasvataja Aavo Aljas.

Aavo tuli kohale, kaasas kaks ajalehte. Neljapäevane (19.11) Eesti Päevaleht sisaldas Rein Siku artiklit “Viis viga hägustasid põllumeeste protesti”. Vigadena toob Sikk välja põllumeeste liidu ja talupidajate liidu suutmatuse omavahel kokkuleppele jõuda, ühise sõnumi ja poliitikutelt arupärimise julguse puudumise, tõrjuva suhtumise meediasse ning selle, et tulijatest pooled ei uskunudki käigu tulukusse. Tollel vihmamärjal päeval valdavalt vaiksete ja vaikivatena Toompeale kogunenud mõnesaja maamehe hulgas oleva ligi 40 saarlase seas oli ka Aavo ise.

Laisk, loll ja lohakas

“Mis mind tõsiselt häirib, on see, et maainimest ehk inimest, kes maal elab, meedias maha tallatakse. Mitte ainult põllumeest. Hirmus palju asju on lahti rääkimata neile, kes maatööga kokku ei puutu. Meedia on loonud maainimesest teatud kuvandi ja inimesed räägivad tavaliselt seda, mida nad on kuulnud teisi rääkimas, ise asjasse süvenemata. Mulle tundub nii.

Kui ajakirjanduses maainimesest üldse räägitaksegi, siis valdavalt negatiivses võtmes. Et kõik on joodikud ja lollakad ning ei viitsi tööd teha. Ainult laisad virisevad maakad. Ajakirjanikudki on suures osas linnamehed, kes maaelust eriti aru ei saa, samas on kõik sellel teemal kangesti targad. Aga see on jumala tõsi, mis Sikk siin kirjutab, maainimesed lihtsalt ei räägi, eks mõte jookseb kinni ja ikka ollakse tark tagantjärele.

Isegi meie esindusorganisatsioonid ei seisa meie eest, nad ei mahu ühe mütsi alla ega suuda väljendada ühist sõnumit. Eesti-suguses väikeses riigis on põllumehi ehk potentsiaalseid valijaid vaid paar protsenti, sellepärast vist parteid ei hooligi. Me saame aru, et riigil on raske, aga kõigil on. Riik on inimese jaoks, mitte vastupidi,” põrutas Aljas.

Aavo tõi näite, kuidas poliitikud püüavad igast asjast kasu lõigata: “Ma ei ütleks, et ma parteidest mõnda eelistaksin, poliitikud ikka kõik ühte masti. Aga kui Toompeal kargas pukki Arvo Sarapuu Keskerakonnast ja hüüdis: “Tervisi Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare poolt!”, jäi küll mulje, nagu Jumal oleks tervisi saatnud. Müstiline.”

Linnuke kirjas, nägemist

Teine kaasas olnud leht, laupäevane (21.11) Oma Saar, kirjutas kokkuvõtte 20. novembril toimunud, ajalehe ja Euroopa Parlamendi infobüroo korraldatud seminarist. Seal osalenud Aavo ütles, et teda pani kohapeal kõige rohkem imestama, et europarlamendi saadikud Tunne Kelam ja Ivari Padar pärast oma ettekandeid seminarilt lahkusid.

“See jättis mulje, et nad ei pidanud kohale tulnud seltskonnast üldse lugu. Kelami sõnum oli selline, et kui on vaja rääkida, no ma siis räägin. Rääkimine on tema töö ja seda Kelam oskab. Aga tagantjärele mõeldes – millest ta üldse kõneles? Padar viskas vähemalt naljagi. Pärast saadikute lahkumist istusime seminaril, kuulasime aasta põllumeeste ettekandeid, kurtsime üksteisele oma rasket saatust, kuigi me suhtleme omavahel niikuinii ja probleemid olid kohalolnutel teada.”

Asjadest õigete nimedega

“Oma Saare juhtkirjast hakkas silma väide, et riik peab põllumehi aitama. Kui räägitakse kogu aeg, et maainimest peab aitama, ning meedia seda muudkui võimendab, siis linnainimene mõtlebki, et põllumees ainult nuriseb ja ootab abi.

Riik ei pea midagi aitama, riik peaks maksma välja selle raha, mis Euroopa Liiduga liitumise eelselt on kokku lepitud ning mis aitab kohalikel põllumeestel konkurentsis püsida. Suur osa toetustest, tegelikult poliitiliselt otsustatud asjad, mida võib nimetada ka tulu puudujäägi kompenseerimiseks, tulevad otse Brüsselist, väiksem osa, otsetoetuste lisamakse ehk top-up, Eesti riigilt. See on ettenähtud raha. Kõigi meie toit on ju tänu sellele odavam.”

Ühine turg, ebavõrdsed võimalused

Põllumajandust toetavad summad on käibel kogu euroliidus. “Baasrahasid jagatakse ilmselt kõigile võrdselt, nendele lisanduvad siseriiklikud toetused, mis riigiti erinevad. Vanad liikmesriigid saavad raha 4–5 korda rohkem, aga me oleme ühisel turul ja näiteks vilja hind on kõigil sama. Eesti keskmine hektaritoetus on 1600–2000 krooni, mis on euroliidus üks madalamaid.

Meist vähem toetusi saavad ainult lätlased, kuid neil on väike eelis – nemad hakkavad vilja koristama varem kui meie, veavad Eesti viljasalved täis, löövad hinnad maha ja siis ei ole meil muud võimalust, kui müüa selle hinnaga, mida pakutakse, sest paljudel ei ole vilja kusagil hoida. Eesti suurim jahutootja Tartu Viljasalv, kes suure osa viljast kokku ostab, ütleb, et lätlased toovad ise ka kohale selle hinnaga, mis meie tahame siin saada. Aga kuidas nad saavad hinnad nii alla lüüa?”

Võtame maalt

Järgmisel aastal kavas olev erimärgistusega kütte aktsiisi tõstmine, millest juba mõnda aega räägitud, on üks võimalus riigieelarvesse raha juurde saada. Kõnealune diisliküte on ainult põldudel kasutatav ja hinnatõus läheb otse põllumehe rahakoti kallale. Veel toob Aljas näiteks järgmisel aastal kehtima hakkava uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, millega suurendatakse gümnaasiumis õppivate laste miinimummäär 120 õpilaseni.
Vähema laste arvuga gümnaasiume ootab tõenäoliselt sulgemine või liitumine. “See käib jälle täpselt maainimeste pihta. Linnas on niigi klasse ja lapsi rohkem. Mind huvitab, mille alusel see arv – 120 õpilast – võetakse? Miks mitte 110 või 108 või 90? Kust see tuleb? Lepitakse asjades kokku, aga miks on see just kõige parem variant?” esitab Aljas küsimusi.

Saarlased on visad

Saare põllumehed on omakeskis arutanud ka seda, mis juhtuks, kui Euroliidu toetusi üldse ei oleks, ning arvanud, et võib-olla see nii hull polekski. Toit loomulikult kallineks, kuid arvatavasti kerkiksid ka kokkuostuhinnad.

“Eelmine aasta ei olnudki meil väga nutune, aga nüüd on niivõrd palju tegureid kokku jooksnud. Piimakarjad saavad tänavu kasutada odavat vilja, mis on neile ikka natuke soodsam, aga viljakasvatajatel pole kusagilt midagi tulemas. Ja siis öeldakse, et mis te, rumalad, niipalju raha kulutate. Ei saa ju muidu – tehnika vananeb ja kulub kivise maa ebasõbralikul pinnasel. Aga saarlaste kiituseks peab ütlema, et meil on enamasti korras ja hoolitsetud majapidamised ning ennast koolitavad tugevad tegijad. Positiivne on ka aasta põllumehe valimine, mis tunnustab tublisid ja aitab kaasa maainimese positiivse kuvandi loomisele.”

Millele loota?

“Hetkeolukorda leevendaks siseriiklike maksete maksmine lubatud täismahus. Põllumehed saaksid oma võlgu natukenegi vähendada. Ega muu aitagi – turg teeb hinna, selle aasta saak on müüdud, nüüd lihtsalt ootame uut. Paljud räägivad, et peaks enne miinustesse kukkumist ära lõpetama, aga mis siis edasi saab? Midagi peab ju tegema, kus see koht on, kus endist talumeest oodatakse ja avasüli vastu võetakse? Ning seda kõike olukorras, kus maailmas valitseb toidupuudus.

Talupidamine on minu jaoks ennekõike hobi, sest kui ma tulukuse peale vaatan, teeksin ma ilmselt midagi muud. On ammu räägitud, et saarte prioriteediks ettevõtluses on (loodus)turism, aga mida on turistil Saaremaal vaadata, kui põllumaad söötis ja karjamaad hooldamata?
Minu lootused on seotud turismivaldkonnas tegevuse alustamisega, ähk akkab natukse paramini minema,” muigas Aavo lõpetuseks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)