Rootsi ajal rajati Saaremaale postmaantee (1)

Rootsi ajal rajati Saaremaale postmaantee

ESIMENE: Sellel 18. saj algusest pärit kaardil on jäädvustatud Saaremaa esimene postmaantee. Täpsemalt võib kaarti vaadata veebileheküljel http://www.genealoogia.ee/saaremaa/saaremaa%201704.jpg .
Foto: Internet

Keskajal viisid kirjalikke teateid edasi käskjalad. Saaremaa eripära tõttu kujunes siin sõlmpunktiks ühendus mandriga, mida hakkas korraldama Maasilinna postitall (Bryffstall). Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenberg andis postikorralduse edendamiseks 1532. aastal ka vabaduskirja, millega Smuulide esivanem Hansken sai igaveseks omanduseks 2,5 adramaad Koguva külas. Hanskeni kohustuseks oli postivedu Maasilinnast Pärnu, kust see orduriigi pealinna Riia poole edasi toimetati.

Tee Maasi ordulinnusest Kuressaare piiskopilinnusesse kulges läbi Pöide, Kahtla, Sakla, Tõlluste, Püha ja Kudjape. Kuressaarest lähtus toona ida suunas vaid üks tee – Püha maantee.

Taani ajal jätkus keskaegne postikorraldus. Koguva vabaduskiri sai kuningliku asehaldurina ametisse võetud Maasilinna viimase ordufoogti Heinrich von Lüddinghausen-Wolffi kinnituse 24. detsembril 1565. Taanis 1624. aastal seadustatud uut postikorraldust siin rakendama ei hakatud, Saaremaa läks Brömsebro rahulepinguga 1645. aastal Rootsi valdusse.

Rootsi aeg

Rootsi postikorraldus kehtestati ka kuningriigi koosseisu kuuluvatel Soome ja Eesti aladel, sh 1645. aastal Saaremaal. Eesti- ja Liivimaa postiside juhataja oli endine Tartu postmeister Jacob Becker, postiratsurite võrgu ja hobuvahetuspunktide rajaja. Koguva postitalupojad lülitati ühtsesse süsteemi – üle väinade vedu jäi vabade meeste koormiste hulka, Virtsust Pärnusse veetava posti eest hakati aga tasu maksma.

Saaremaa ellu paljulubavaid muutusi tooma pidanud Kuressaare krahvkonnale tegi ootamatu lõpu kuninganna Kristina loobumine troonist ja Rooma elama asumine – Kuressaare krahvkonnast sai tema elatusmaa (rootsi k underhallsland). 1660. aastal nimetati elatusmaade kindralkuberneri Seved Baath’i volikirjaga Kuressaare postmeistriks linnasekretär Johan Olau, kuna eelmisega ei oldud rahul. Sama kiri tõendab postimaja olemasolu Kuressaares.

Postmeister Olau järglaseks määrati 1669. aastal tolliülem Lorenz Brobergen. Brobergen valiti aga 1672. aastal linnapeaks ja postmeistriks sai endine tolliametnik Nicolaus Mattias Eck. Kuressaares tekkis postidünastia – pärast mehe surma 1690 pidas ametit edasi tema lesk Catharina Unonia Eck, kes koos poja Carl Johaniga oli Kuressaare postmeister Rootsi aja lõpuni.

14. detsembril 1692 kinnitas Karl XI Kuressaare postiteenuste hinnakirja. Kirja toimetamine näiteks siit Riiga ja Tallinna maksis 4 ööri, Haapsallu ja Pärnusse 2, Tartusse ja Narva 5 ning Stockholmi 9 ööri hõbedas. Kuninga kinnitatud taksid kehtisid kuni üks lood (13,5 grammi) kaaluva kirja kohta. 1698. aastal saadeti Stockholmist Kuressaarde 277 kirja, neist 151 olid maksuvabad, st seotud riigivõimu teostamisega.

Rootsi ajal rajati Saaremaa esimene postmaantee. See algas Kuressaare raekoja eest ja viis linnast välja juba tänapäevast Tallinna maanteed pidi. Kuivastuni kulgev maantee (rahvasuus ka Orissaare maan-tee) joonistati kaardile 1704. aastal.
Carl Johan Eck läks 1700. aastal vabatahtlikuna Saaremaa maamiilitsasse (rahvavägi formeeriti maakaitse tugevdamiseks) ja tegi seal karjääri leitnandi aukraadini, langes aga 1710. aastal vangi venelaste kätte. Eck osteti vabaks, 1711. aastal siirdus ta emaga Rootsi.

1717. aastal edutati Eck juba Rootsi kahurväe kapteniks ja aadeldati 1719. aastal Eckesparrena. 1727. aastal tuli Carl Johan von Eckesparre (1683–1761) kodumaile tagasi, tema järeltulijad olid Saaremaal tuntud kui uuenduste elluviijad paljudes eluvaldkondades.

Tsaariaeg algas suure seisakuga

Pärast Põhjasõda ja katku oli Saaremaa elus mõõn. 1764. aastal külastas Balti kubermange saksa rahvusest Vene keisrinna Katariina II, visiidile järgnesid mitmed olulised meetmed. Kuigi keisrinna siin ei käinud, oli Peeter I poolt Rootsi kuningalt ostetud Saaremaa* tema erilise hoole all.

1765. aastal viidi Saaremaa Peterburi otsealluvusest jälle Liivimaa koosseisu ja moodustati eriline revisjonikomisjon, mis tegutses vahelduva eduga üle 60 aasta. Rüütelkonna vastuseisu tõttu esimesed paarkümmend aastat erilisi tulemusi ei andnud, aga asehalduskorra sisseseadmine 1782. a ja mõisate päriseks andmine 1783. aastal muutis siinse aadli Vene keskvõimule lojaalsemaks. Balti kubermangude lõimimine Vene tsaaririigi võimkonda, eeskätt aga maksureform, oligi asehalduskorra peaeesmärk.

1765. aastal Tolli tänaval avatud postkontor (Postamt) taastas ühenduse Pärnuga, 1789. aastal rajati Virtsust Pärnusse ka postmaantee. Kuressaare postmeistriks sai kubermanguvalitsuse palgal olev tõlk Carl Friedrich Harnack; ametit jätkas tema poeg Christian, vaekoja kõrvale ehitatud kubermangumaja (Gouvernementshaus) sekretär.

Liivimaa kindralkuberner George von Browne pööras infrastruktuuri arendamisele suurt tähelepanu, näiteks Tartu kivisild valmis 1784. aastal just tema initsiatiivil ja keisrinna rahastamisel. Samal aastal hakkas ta kihelkonnaposti korraldama, rajati postmaanteed: Kuressaarest Sõrve säärde, Kihelkonnale ja Karja (sealtkaudu üle Soela väina ka Hiiumaale). Maaposti hakkas laiali vedama Unimäe külas Kihelkonna maantee ääres asuv Tingiste postitalu, mis vabastati muust mõisaorjusest nagu Koguva küla Muhus.

Sõrve postmaantee algas Suuresilla otsast ja läbis Väike-Parila; Ristilaidu silmale ja kaevanditele ehitati truubid ning veeti noolsirged teelõigud üle nasvade. Nasva jõe äärde tekkisid kalarannad, kõrtsid ja kaluriküla. Tingiste Kristjani järeltulija Karl Juhan Kristjansen rajas Nasvale Posti talu.


* Uusikaupunki rahulepinguga 1721. aastast anti Saaremaa Vene tsaarile. Rootslaste eelnõu järgi pidi Saaremaa staatus Rootsi Kuningriigi osana säilima, aga läbirääkimiste vaheajal Peterburist Nyborgi (Uusikaupunkisse) toodud kullakangid tegid oma töö ja Saaremaa müüdi jälle maha nagu Liivi sõja ajal. Paraku on minu käsutuses vaid saksakeelne allikmaterjal:
Der Zar liess sich durch Ent-rüstung, Drohungen und Allianzprojekte nicht schrecken, wies auf sein bereitstehendes Heer, zahlte zwei Millionen Taler, gab Finland zurück, behielt aber Livland, Estland, Ingermanland, Karelen, Oesel, Dago und eine Reihe von Inseln.

Pöördumine Vene allikate poole pole veel tulemusi andnud. Autor palub abi baltisaksa allikates sisalduvale lausele tõepärase vaste leidmisel mõnest muust allikast.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 300 korda, sh täna 1)