Kunst on töö hing (2)

Kunst on töö hing

 

Eesti kunstiakadeemia on praegu ainus Eestis kunsti-, disaini-, arhitektuuri- ja kunstikultuurialast kõrgharidust andev avalik-õiguslik kõrgkool, mis on katkematult tegutsenud 95 aastat. Selline väärikas juubel annab põhjust rääkida kunstiakadeemiast ja ka kunstiõpetusest.

Kunstiakadeemias õppimine on luksus, sest just siin, nagu ka muusika- ja teatriakadeemias, on õppejõud iga üliõpilase päralt. Õppejõud ei ole lihtsalt pedagoogid, vaid nad on ise loovisikud – oma ala professionaalid. Õpetamine sarnaneb siin dialoogiga, mis toimub loomingu kaudu. Õppimine nõuab pühendumist ja kirge. Hiljutises vestluses

kunstiõpetamise võimalikkuse ja vajalikkuse üle ütles emeriitprofessor Tiit Pääsuke, et õppejõu isiksus on kõige tähtsam ja iga kunstnik ei sobigi õppejõuks ning et õppejõud ja üliõpilane on võrdsed partnerid: mõlemad toituvad teineteise energiast ja õppejõud peab alati olema valmis enesest midagi ära andma, siis on ka “võiduvõimalused” suuremad. Tänu sellisele koostööle valitseb kunstiakadeemias eriline õhkkond, mida on sel aastal pääsenud hingama 1279 üliõpilast.

Olen õnnelik, et ka mina olen saanud kuus aastat seda erilist vaimset energiat tunda. Õppimine Eesti riiklikus kunstiinstituudis (praegune kunstiakadeemia) andis arusaamise, et ilma kõva tööta ei saavuta midagi, kuid töö ilma hingeta on raske ega paku rõõmu.

Kunst on töö hing

Selline on moto, mis on tikitud Eesti kunstiakadeemia ajaloolisele lipule. See sõnum pidi olema väga tähtis, miks muidu kunstnikud, kes tavaliselt on harjunud end väljendama visuaalsete vahendite kaudu, eelistasid 1914. aastal sõnalist logo.

Iga töö, mida tehakse pühendumusega ja ausalt, on loominguline. Kunstis on loomingulisus lihtsalt kontsentreeritum. Kunst on valikuvabadus, sest siin otsustab kunstnik, mida ta teeb ja millised piirid ta endale seab. Selle viimase pärast on kunst ühiskonnale ohtlik. Oleme näinud, kuidas totalitaarsed ühiskonnad on püüdnud kunstnikele piire seada ja loojaid etteantud teemadega kammitseda. Eesmärk on ikka üks – võtta ära vabadus.

Kunstnikud on ühiskonnale ohtlikud, sest neil on julgust väljendada oma arvamust ja neid on raske kontrollida. Nautides valikuvabadust, tunnevad nad ka vastutust. Nad ei saa olla anonüümsed, sest nende loodu on nende nägu. Kunstnikud nagu lapsedki ei tunne hirmu piiride ees, nad väljendavad oma mõtteid ja tundeid kooskõlas oma südamega ja südametunnistus lubab neil julgelt oma nime tehtule alla kirjutada.

Ajalehearvamuses (Postimees 19.IX) tunneb Tallinna ülikooli rektor Rein Raud muret selle pärast, et “… me oleme jõudnud olukorda, kus tegelikult ja päriselt vastutavad asjade eest ainult inimesed, kelle südametunnistus ei luba teisiti, aga nemad näivad olevat väljasurev liik”.

Tundub, et kunstnikud on selle väljasureva liigi esindajad

Mina näen siin seost momendil Eesti ühiskonnas valitseva üldise madala vastutustunde ja kunstnikesse negatiivse suhtumise vahel. Ometi valiti tänavu aasta isaks kunstnik Heinz Valk. Tähelepanuväärne on see, et rahvas tunneb teda just tema kuulsate sõnade, mitte niivõrd tema kunsti järgi. Kahtlemata on õigel ajal öeldud õigetel sõnadel ühiskonnale suurem mõju kui ühel kunstiteosel. Kuid kas ei räägi see tõsiasjast, et ainult loominguline inimene oskab teha õigeid valikuid ja suudab ka nende eest vastutada.

Jõudes sellisele järeldusele, tahan ma protestida meie kõrgeltharitud ja lugupeetud haridusjuhtide otsuse vastu vähendada gümnaasiumis kunstiõpetuse tunde. Kuigi Eesti kunstiakadeemia rektor Signe Kivi tunneb heameelt gümnaasiumide uuenenud ja efektiivse kunstiõpetuse projekti üle, kahtlen ma, kas vähem on ikka parem. Kunstiõpetus on tegelikult õpetus valikuvabadusest ja vastutusest, siin ei saa olla kiirustamist ja pealiskaudset suhtumist. Esimestes klassides joonistavad kõik lapsed ja julgevad väljendada oma mõtteid puhtast südamest.

Kuhu kaob loomingulisus

Mis saab meie julgusest ja kuhu kaob meis kõigis olev loomingulisus? Olen kindel, et süüdi on meie liialt mõistusele panustav haridussüsteem. Hariduse tõeline eesmärk peaks olema eneseteostus. Õppesüsteemi tasakaalutusest räägib asjaolu, et meie aju vasak pool on ülekoormatud, parem pool aga näljas. Meil on küll palju kultuuriüritusi, kust me võtame osa enamasti tarbijatena, kuid meie meeled vajavad toitu loomingulise tegevuse näol.

Kunstiõpetustundide pideva kärpimisega saadame vabatahtlikult koolist välja ka töö hinge. Gümnaasium hakkab järjest rohkem õigustama oma nime algset tähendust, s.o võimlemisväljak või treenimiskoht. Teadmiste omandamine sarnaneb spordivõistlusega, võidujooksuga hinnetele. Jääb loota, et kunstil on visa hing ja et ta uksest välja saadetuna ronib akna kaudu tagasi. Olgu talle abiks kunstiõpetajad, vaimsed sõdurid, kes kaitsevad Eesti riigi vabadust sellega, et hoiavad elus töö hinge – kunsti.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 83 korda, sh täna 1)