Linnateatri abrukanäoline “Vares” (2)

Linnateatri abrukanäoline “Vares”

VAJALIK TÜKK: Juubelilavastus “Vares” on vajalik tükk juba seepärast, et räägib rannarahva elust. “Varese” peategelasteks on Abruka saar ja Abruka inimesed.
Foto: Erika Salajõe

28. novembri õhtul esietendus Kuressaare Linnateatris teatri taasavamise 10. aastapäeva tähistamiseks Jüri Tuuliku debüütromaani dramatiseering “Vares”. Romaani seadis näidendiks Eesti praeguse aja üks tegusamaid dramaturge Urmas Lennuk ja lavale tõi Raivo Trass.

Vares Mihkli lugu?

Jüri Tuuliku romaan “Vares” on noore poisi Mardu ja vares Mihkli lugu. Urmas Lennuki dramatiseeringus saavad oma lugu vesta ka teised tegelased. Tekibki küsimus, kes on peategelane? Kas see on vanaema (Aime Käen), kes kannab eneses teadmist oma kadunud, “luigetapjast” mehe tegevuse ajendeist ja suudab ainukesena pakkuda noortele turvatunnet?

Või on see Mardu armastust ihkav ema Luigi (Aili Salong), kes üksikemana üritab küll vastu panna, kuid ikkagi andub tema ümber toimuva ahvatlustele (viinavõtule, meelitamistele)? Või on see hoopis Leemet (Hannes Prikk), kelle räige viinalembese pealiskoore all on nii ürgne kirglik sigitamisvajadus kui ka lapselik muinasjutus elamise iha? Äkki noor Mardu (Rauno Kaibiainen), kes varese endale mänguvennaks võtab ja oma ema Luigi luigelinnu arvab olevat? Aga Vares Mihkel (Indrek Apinis)?

Pakun, et selles loos on peategelaseks Abruka saar ja Abruka inimesed. Selline Abruka saar, kus elavad inimesed, kes on omased vaid Eesti väikesaar-tele. Saar, kus ainsaks öiseks lambiks on majakas, kus kalurid ostavad omateenitud summade eest linnast uhkeima tordi ja kõnnivad sõbralikult ühte teed viinakuradiga.

Saar, kus naine ongi maa sool, olles ühtaegu raudne ja teisalt jälle nii naiivne, andudes mehele, kes temas natukegi kaugete maade printsessi näeb. Saar, mis hetkel enam sellisena ei eksisteeri, kuid mille järele on eesti inimesel melanhoolne igatsus. On igatsus mere, taeva, võrkude, piibli, ehalkäikude,  higi ja parkunud naha… endassetõmbumise ja üksinduse järele.

Vares Mihkel on selle saare traagika üleskorjaja. Need jutud ja need valusad sõnad, mis on kohalike inimeste meeltes, ütleb vares aina uljamalt kraaksudes välja. Märtrina perepoeg Mardu poolt majja toodud vares Mihklist areneb lärmakas, tüütu joodik ja varas. Sõnade “libu” ja “luigetapja” kraaksatamine on varesele kui sõnad enese õigustamiseks ja  süükoorma vähendamiseks. Samas toovad need sõnad päevavalgele kellegi mahamaetud mälestused ning lõpuks vastused küsimustele ja seletused saarerahva keelepeksule.

Tublid näitlejad

Lavastaja Raivo Trass on lavastusprotsessi käigus öelnud, et raske on eesti inimest lavastada. Et meie loomus on ülerahvustunud. Tõsi ta on. Ometi suutsid näitlejad Trassi eesmärgid täita. Aime Käeni vanaema kare, sügav, naiselik “bass” ja tema suursuguselt lihtne olek andsid aimu elunäinud eesti naisest. Naisest, kellel mehe lõputute kalalkäikude ajal polnud aega sinisilmselt kaldal oodata, vaid tuli harida maalapid ja kasvatada lapsed.

Aili Salongi elu hammasrataste vahele jäänud Luigi, kes madalamana kui muru allub igapäeva elule, ometi igatsedes naiseks olemist selle kõige ilusamas mõttes. Kõik need raudsed eesti memmed on kord Luigid olnud.
Rohkemat oleksin isiklikult tahtnud Rauno Kaibiainenilt, kes tegi väga hea rolli Viljandi kultuuriakadeemia lavastuses “Sünnipäevapidu”.

Natukest tema  osatäitmist nautisin ma ka seekord – pisut nukralt neurootiline ja lustida sooviv Mardu, kelle aimatav tulevik tekitas juba ette kaastunnet. Hannes Prikk mängis väga hästi välja sellise saare mehe tüübi, kes, kärakas hinge all, läheb laia ilma looma, kuid pohmeluses igatseb vaid peaparanduse järele. Ehk olen selle tegelase vastu ebaõiglane, kuid sellisteks lubasid eesti kanged naised oma poegadel kasvada. Priki Leemeti n-ö monoloogid olid aga kohati alusetult pikad, näitleja ei kandnud tekkinud pause välja.

Ootamatult üllatav oli Indrek Apinise vares Mihkel. Oivaline! Kui inimene oleks vares, oleks ta just selline. Nagu varesed ikka, tekitas Apinise mängitud vares nii tülgastust ja hirmugi kui ka kaastunnet oma süüdimatuses ja kavalas hädisuses. Milline oskuslikult hale vares!
Et lugu liiga dramaatiliseks kätte ära ei läheks, oli lavastuses küla arvatavasti harmoonilisim paar – aiapragudest piiluja teadja jutuga Liivi (Piret Rauk) ja tema kannul sörkiv abikaasa Kaalep (Mati Talvistu). Rauga Liivi oli särtsakas ja pani nii mõnegi saalisviibija mõnusalt naerust turtsuma.

Etendus oli ilus tervik. Lihtsa ja hea töö oli teinud kunstnik Riina Vanhanen, ääretult armas ja kokkuvõtlik oli tema andekas leid etenduse lõpus. Feliks Küti muusikaline kujundus oli arvatavasti hea. Mul ei ole meeles mitte ühtegi viisi, kuid ma mäletan, et muusika ei seganud mitte ükski kord, vaid pigem mängis etendusega kaasa.

Juubelilavastus “Vares” on vajalik tükk. Juba sellepärast vajalik, et palju meil siin mereäärses Eestis tükke rannarahva elust üldse tehakse. Mõni harv lavastus Tallinnas ja mõnes tublis külateatris. Saarlased on ikka meretükke teinud. Oli “Igavene kapten” ja “Abruka lood”, lavastus mereröövlitest Maasilinnal. Nii nagu meie

saarte kirjanikud kirjutavad ikka merest, on saarte näitlejatel omamoodi kohustus hoida meie merekultuuri elus laval. Ja teil, kallis saarerahvas, on kohe kindlasti kohustus neid tükke vaatama minna!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 115 korda, sh täna 1)