Liivavahe oo ulga valgem ja rõemsam (3)

Nõnna, et terit aga jälle. Sii oo vahepealse aaga niipalju asju juhtun, et tiagid kustotsast alusta.

Kui mardisante ulkus Liivalinnas üsna mitu karikonda, siis kadrisid põle seevoasta silma akangid. Tõsi küll, aneõhta üks untsantsakas vaos vallamaja uksest sisse, aga sie olli küll ennemini jõulutöngi moega. Kust tema tulli ja kus tema läks, seda ep tia sii soare pial keegid, sest üks võnnuvõeras ta olli.

Mineva kessiku olli Muhu muuseumis suur ettekandmiste päe. Nee uvilised, kes ollid ennast kohale veeretan said seal uhkemaid asju kuulda. Esteks reakis Lilja Heapost Muhu toedukultuurist. Lõpetuseks pakkus ta kõigidele kohjapeal olijatele koa lõikesuppi. Teeseks reakis Eda Maripuu muhu nuorde elust pärase teist ilmasõda. Kolmandamaks sai kuulda Meelis Mereääre kommentaarisid Suurelao vilmi kohta ja voadati natusse seda vilmi koa. Lõpetuseks reakis Mihkel Jürisson ää uisu arenguloo. Pärast seda põrutas seltskond Sirje Tüüri juure, kes reakis käsitööliste elust.

Laupa, neh, siis köis koolimajas Ameerika mustakunsti mies. Tegi sial uhkemaid rikka ja kangemaid kuntskoopisid. Änamaste ollid uudistama tuln lapsed ja muedu nuoremad inimesed. Ja laupa õhta olli Piiri rahvamajas kange kadri- ja mardirall, midast Ätses ja Kodukootud kahe vaemuga ollid ette valmistan. Uhke pidu olli ja rahvast olli koa ikka üksjagu. Nendele, kis põle tulla soan või viisin ma`p oska muud ütelda kut, et mool oo kahu nendest inimestest. Nüid nad ep teagid, misest nad ilma jähid.

Ätses olli omale kõiki kolme karva muhu siilikud ülessuti aan ja kukkus ennast tansi aegas lahti roasima kui euruvisioonil moeks oo soan. Et ikka üks leit tuleb teese alt välja. Kodukootud vihtusid kankaani ja nende tants laksutati tagasi. Lõpetuseks olli Ätses kuskilt ühe neegrieitede karja kohale toemetan ja nende rall aas rahva kihevile. Seda ma põle enne tiadngid et neegrieeded oskavad koa kole easte muhulaste “Oirat-oirat” tantsi.

Pühabe olli Liiva suures kirkus tulisema uhke kontsert, kus ETV tüdarlastekoor laulis. Karikond kenasid muikus näoga tüdrikume, igat kirja-karva rahvariidid selgas, kukkus lõõritama, kut oleks inglikoor kirgu lae alla lahti peasn. Üsna vee võttis silma. Ja ehkkid kirkus olli külm kut koeralautas, laulsid tüdrikud südame sojaks ja nõnna es tunnegid änam külma.

Esmaspe omingu sai koolimajas kuulda kellade kontserti. Kui see läbi oli, siis põrutas koolimajast päkapikkude rongikäik Liiva vahele. Ikka lasteaast läbi ja vanadekottu ja vallamajast ja siis poe juure kuuse alla, kus advendiküinlad põlema pandi. Nüid oo Liivavahe ulga valgem ja rõemsam.
Nõnna et olgu siis moekast ja kenad jõuluvalgust teitele inge. Ennavanasti arvati, et Nigul pidada talve sisse laskma. Tuleva pühabe oo Nigulapäe.

Loodame Looja piale, et ehk soab sie sopakoaretis ometiks ühele poole.
Ja sõukstele lugijatele, kes päkapikka uskuvad, ma tahaksi lõpetuseks ütelda, et olge munuksed. Mineva kessiku õhta ma läksi koolimajase laulma ja siis ma juhtusi nägema, et päkapikud juba köivad kukutamas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)