Campenhausen, Bellingshausen ja teised pronksist sõbrad (13)

Campenhausen, Bellingshausen ja teised pronksist sõbrad

 

Hiljuti tegi jahtkapten Mart Saarso Oma Saare vahendusel Kuressaare raele ettepaneku püstitada Kuressaare keskväljakule admiral Fabian Gottlieb von Bellingshauseni pronksist täispikkuses monument. Artikli kommentaariumis tekkis tuline arutelu. Palju oli inimesi, kes ideed toetasid, oli neidki, kes seda edasi arendasid ja päris huvitavaid lahendusi välja pakkusid. Aga oli ka neid, kes kibestunult näpuga sellesama rae poole näitasid ja raadi juba eos teovõimetuks pidasid.

Aeg on huvitav, viimase kahe kuuga olen kuulnud ka väljastpoolt ajakirjandust huvitavaid ettepanekuid monumentide teemal, mida kõike meie linn teha võiks. Saarso artiklile ilmunud järg Merit Karise sulest tõmbas aga juba justkui konkursi käima. Muuseas soovitas autor linnal kindlasti teha ka maailmakuulsa Kuressaares sündinud arhitekti Louis Kahni toa.

Ideekonkursid on vajalikud

Mäletate Campenhauseni mälestusmärgi edukalt kulgenud ideekonkurssi 2007. aasta lõpus? Konkursi preemiafond oli 100 000 krooni, millest kolmandik saadi eraisikute annetusena. Võidutöö oli igati tasemel, kuid käegakatsutavat tulemust meil täna ei ole.
Sisuliselt oleks kuju võinud valmis teha preemiafondi raha eest, kuid kas oleks saanud läbi ideekonkursita?

Avalik ruum ja avalik arvamus on need kaks asja, mis sageli lihtsast ideest keerulise ja väsitava protsessi teevad. Tallinnas Kalevipoja kuju või Vabadussõja monumendi ümber toimunut mäletate? Kangro võitis Kalevipoja puhul ka tagantjärele korraldatud riigihanke, mida kujurite ühendus oli boikoteerinud. Vabaduse monumendist sai aga konkursi käigus Vabadussõja monument, mis samuti langes professionaalide ringkondades tulise kriitika osaliseks.

Mõlema idee puhul leiti, et lahendused ei olnud need, mida ühelt kaasaegselt monumendilt oodatakse. Selge on see, et nii palju kui on inimesi, on arvamusi ja nii ka professionaalide kitsastes ringkondades. Demokraatia on see kokkulepe, mille raames peaks avalikus ruumis toimetama, eriti kui seda tehakse maksumaksja rahaga. Kui Kangro oleks Tallinnale Kalevipoja kinkinud, oleks sellele kindlasti ka sobiv koht leitud. Nagu vanasõnagi ütleb, kingitud hobuse suhu ei vaadata.

Ise oma õnne sepp

Tori abaja ääres asuv Tõllu ja Pireti kuju püstitati konkursita 2002. aastal. Kuressaare sanatoorium paigaldas skulptuuri oma raha eest oma kinnistule – idee autor oli ise oma õnne sepp. Arvan, et enamikule tulemus ka meeldib.
Ka Louis Kahni pärandi jäädvustamise osas on esimesi samme teinud just Kahni järeltulijad. Mõni aeg tagasi otsiti Eesti arhitektide liidu vahendusel Kuressaares sobivat paika monumendi püstitamiseks. Ja kui koht lõpuks leitud, tuleks ka raha idee autoritelt.

Linn tiksub ilmselt veel aastaid miinimumprogrammil. Kuigi alati ei tundu prioriteedid paigas olevat, on raha leidmine avaliku ruumi “tolmukogujatele” tõsine katsumus. Nii mõneski võib süveneda tunne, et näe, Saarso tegi linnale ilusa ettepaneku ja ei miskit, kuid nii see praegu on.

Kultuuriministeeriumis on ettevalmistamisel seadusemuudatused, mis teeksid kunsti tellimise ühiskondlike objektide ehitamise puhul omavalitsustele kohustuslikuks. 1% ehitusmaksumusest kunsti peale tähendaks näiteks staadioni rekonstrueerimise puhul 350 000, keskväljaku puhul 200 000 krooni eest kunsti. Kuna mõlemad objektid ehitataks toetusrahaga, oleks kunsti tellimine kohe abikõlbulik, ja ma ei näe ideede puudust linnakeskkonna ilmestamise osas.

Seniks aga, kui ikka tõsine tahtmine olemas, peaks heale ideele lisaks hea realiseerimiskava kõrvale panema. Kui soovite arhitektilt maja projekti, küsib arhitekt, kui palju on võimalik hoone ehitamise peale kulutada. Paljud kaunid kataloogipildid tuleb tihti kõrvale panna.

Hannes Koppel
arhitekt

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 70 korda, sh täna 1)