Kahekümne seitsmes kiri: ja mina ootan ja sina…?

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Ootad?
Jalutasin kaaslasega piki kärarikast tänavat. Laternapostide küljes särasid hiiglaslikud kunstlumehelbed.
(Tundub, et Tallinna linn hoiab mõningaid ehteid üleval aastaringselt, sest neidsamu lumehelbeid pildistasin ka suvel. Toona nad lihtsalt ei põlenud. Nüüd, pimeduse tulekuga, on keegi lülitanud mingit nuppu, et tulukesed süttiksid.)
“Tead,” alustas kaaslane pärast pisukest mõttepausi. “Mul on sel aastal hoopis rohkem jõulutunnet, kui näiteks eelmisel. Ma kohe päriselt ootan jõule.”

Ma noogutasin. Ta pole esimene, kelle suust ma tänavu seda mõtet olen kuulnud. Kõige ilusamini sõnastas selle vahest üks kirikuõpetaja, kes ütles, et tema arvates on raske aeg tuletanud inimestele meelde tõelised väärtused. Eeskätt pidas ta muidugi silmas turvatunnet, mida saadakse tervest perekonnast. Kuid eks seda ühtekuuluvust tekita ka need, kes pole su bioloogiline pere, vaid lihtsalt inimesed, kes üksteist hoiavad.

Sel aastal on olnud rohkem põhjust küsida: “Kuidas sul läheb?” Mitte niisama, vaid päris tõsiselt. Rohkem välja näidata hoolimist, olgu siis sõnade või tegudega. Kingiks toodud moosi- või meepurk, ühised seenelkäigud ja pikkadeks kõnelusteks kulunud videvikutunnid – väikesed asjad, mis lükkavad meid teineteisele lähemale. Sest koos on julgem. Koos pole hirmu, et midagi võiks minna päris valesti.

Mina olen jõule igal aastal oodanud. Oodanud seda, et saaks kellelegi päkapikku mängida ja kommi saapasse poetada. Oodanud piparkookide küpsetamise lõhna. Ja esimesed jõulukingid pakin ma tavaliselt septembris või oktoobris. Sest siis on kohe kergem olla – pole vahetult enne pühi vaja nii palju muretseda. Detsembri alguses meisterdan mööda poode jooksmise asemel hoopis jõulukaarte.

Aga viimasel ajal on väsimus olnud kerge tulema. Kui juba novembri alguses on kõik kauplused kuuski ja päkapikke täis, siis kahe kuuga jõuab neist villand saada küll. Tänavu, peaks vist kolm korda üle õla sülitama, tundub seda jõulumüra vähem olevat. Rahakott on kõhnem ning vahest ei meelita vilkuvad reklaamtuled ostlejaid parvedena kohale. Tean mitmeid inimesi, kes on otsustanud suure osa jõulukinkidest ise teha – kududa või heegeldada, kokku panna plaate või küpsetada lihtsalt piparkooke, mida siis kirevaks võõbata. Ja ausalt öelda, mulle meeldiks sellist kinki saada ka sada korda enam kui mingit “made in China” küünlajalga või järjekordset lõhnaõli.

Luban Sulle, et enne jõule enam jõuludest ei kirjuta. Nagu lubasin oma elukaaslasele, et võin terve detsembrikuu üksi toidupoes käia – nii peab tema võimalikult vähe nägema neid pühade tilulilusid, mis üritavad kaubanduses tähelepanu tõmmata. Tahaks, et jõulutunne saaks segamatult paisuda. Eks see ole ju eeskätt omaetteolemise püha.
Soovin Sulle ilusat nädalavahetust ja teist adventi! Kuuldavasti olla Kuressaare jõulupuu tänavu kangesti kena – tulen seda ka laupäeval kaema.

Ja – ole ikka tubli! Päkapikud ju piiluvad!
Kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)