Teema on tõstatatud – kuidas ikkagi meil Eestis, ja just nimelt Saaremaal on lood puudega inimestele erinevatesse paikadesse juurdepääsu võimalustega. Minu “Ajakaja” rubriigi kirjutise peale haaras ajakirjanik Raul Vinni sõnal sabast ja arendas teemat edasi.
Kuna näitena oli toodud Kiipsaare tuletorn, siis läks uurimine ja teemaga tegelemine loogilist rada just sedakaudu edasi. Kuid samahästi oleks võinud võtta näiteks Kuressaare linnuse või mõne keldrikohviku või ükskõik missuguse looduskauni või looduskaitselise paiga või turismiks mõeldud paiga Saaremaal ja ka mujal Eestis.
Mida olen märganud, jälgides nende kahe artikli kontekstis tekkinud diskussiooni Oma Saare kommentaariumis? Huvitavaid asju olen märganud. Ja kahtlustan, et need sõnavõtud kommentaariumis on ka omamoodi läbilõige avalikust arvamusest. Avalikust suhtumisest. Kas ma eksin?
Me ei armasta kriitikat
Me kohe hirmsasti läheme närvi, kui keegi meie tähelepanu mõnele puudusele juhib. Aga kuidas me siis oma elu-olu paremaks saame muuta, kui me kriitilisi analüüse pelgame?
Meile meeldib pisiasjadesse takerduda, bürokraatlike detailide üle arutleda ja selle kaudu peamisest probleemist kõrvale hiilida. Taas selline enesekaitsevõte, et otsime kriitilise seisukoha esitaja sõnavõtust selle väikese bürokraatliku detaili, mis on seadusandlusest lähtuvalt ebatäpne või bürokraatliku rutiini seisukohalt ebakorrektne, ja asume selle kallale. Ja unustame nn suure pildi probleemi, sest see on meie jaoks võib-olla liiga suur tükk…
Läheme natuke isiklikuks, vihjame, et kriitilise seisukoha väljaütleja on natuke loll, ja siis pole tema sõnal ju enam kaalu…
Ja õigustame ja õigustame ja õigustame ja õigustame kõike – miks on asjad nii ja miks ei saa teha teisiti ja kuidas on seadus ja kuidas on rutiin jne, jne.
Miks me ei mõtle, kuidas teha asju paremaks?
Miks me oleme oma igapäevaelu korraldades vanas ja sissejuurdunus kinni, kuigi see on sobimatu meie tänasesse päeva? Miks me ei raatsi oma nina harjumuspärasest rollist korraks välja pista ja vaadata, mis meie elus on parandamist väärt? Miks me tõrjume kriitikat ja miks me ei võta kriitikat kui võimalust? Miks me ei püüa end panna kaaskodanike asemele ja miks ei viitsi mõelda, mis ligimesele (jah, kasutan meelega seda kirikus sagedasti kasutatud sõna) muret teeb?
Miks me ei taha mõista ja muuta paremaks ligimese elamist siin maailmas, et siis ka ise selle hea ja hooliva tegevuse kaudu heaks saada ja rõõmu tunda? Miks me mõtleme, et vaid saamine on suur rõõm ja andmisrõõm on vaid sõnakõlks?
Jah, ma tean, et mu eelpool toodud küsimused on kindlasti liialdatud ja paljud vaidlevad mulle vastu ning usun, et seda teksti lugedes haaravad kõik ametkonnad arvutiklaviatuuri ja hakkavad toksima nimekirju, kus on üles loetud nende tööd ja tegemised, mis tõestavad risti vastupidist minu esitatud küsimustele…
Ja ma usun, et nendes loeteludes on hulk ilusat ja vajalikku ja head. Ja nende tegemiste eel on olnud palju häid mõtteid ja tundeid sellest, kuidas maailma paremaks muuta. Ja see on ilus ja hea ja tõesti see, millest rõõmu tunda.
Kuid üks pisike asi on puudu
Puudu on tagasiside analüüs, puudub erinevate kriitiliste arvamuste tolereerimine ja kriitika kui võimaluse kasutamine. Ja isegi kui need pisiasjad on kuskil regulatsioonis märgitud, ja võib-olla nad isegi on kuskil meie alateadvuses, siis puuduvad nad ikkagi meie igapäevasest tavalisest mõtlemisviisist.
Seepärast esitan ülekutse kõigile inimestele, kes arvavad, et nad on ligimest armastavad ja austavad, kes arvavad, et nad on sallivad, mõistvad ja hoolivad.
Vaadakem korra enda ümber selle pilguga, nagu üks kommentaator Raul Vinni artikli kommentaariumis mainis: et sidugem jalad kinni ja istugem ratastooli ning proovigem, milline meie maailmast osasaamine siis sellisena on… Jõuluajal pole seda palju tahetud. Ja üldse ei peaks see, kes end heaks inimeseks peab, seda liiaks pidama. Ja pole häda, et me varem niimoodi ei mõelnud või niimoodi maailma ei vaadanud.
See polegi oluline ja me ei pea ennast süüdi tundma, et pole siiani seda teinud. Oluline on, et me NÜÜD seda teeme ja tähele paneme. Oluline on, et me õpime maailma asjadele vaatama erinevatest vaatenurkadest. Oluline on, et me õpime ja tahame muutuda veel paremaks.
Saaremaa tunnuslause
Saaremaa on otsinud kaua oma tunnuslauset ja sellele tunnuslausele sobivaid väärtusi. Äkki oleks siin üks võimalus leida Saaremaa omapära – kõige hoolivam maakond! Ja siis mõelda läbi, mida see hoolivus tähendab ja milles see väljendub.
Tean, et igas vallas on hulgi avali südamega inimesi, mõned aktiivsemad, mõned vähem – kutsun üles kõiki suhtekorraldajaid, kultuuritöötajaid, poliitikuid, ametimehi, niisama kodanikke saama oma valla kriitiliseks südametunnistuseks, abiks ametnikele ja juhtidele. Just selles mõttes, kuidas mõelda hoolivalt ja erinevatest vajadustest lähtuvalt.
Tõeline kultuursus algab ju hoolimisest. Ja kutsun üles kõiki Saaremaa ärimehi oma sotsiaalse vastutuse projekte hoolimisega siduma – sest ka rahalised vahendid on erivajaduste rahuldamise võimaluste loomiseks olulised: alates sellest, kuidas liikumispuudega inimesed Virtsus laevapileti saavad ja parvlaeval vetsu pääsevad, kuni selleni välja, kuidas teha mõned spetsvaateplatsid Sõrve sääre tipu lähistele, et seda mere ja taeva ilu ka ilma omil jalul kivilt kivile hüppamata siiski vähekenegi lähemalt vaadata saaks.
Ja ma usun, et Vilsandi loodusele oleksid mõned laudteed luidete kaitseks kohased, sest praegu need sealses liivas tuhlajad teevad tõesti suurt kahju, ja kui väike laudtee läheks kenasti ilu juurde, siis võiks ju sellel laudteel ratastooliga kenasti vurada… Vaid väheke asjade läbimõtlemist teise kandi pealt on vaja!
Loe ka Raul Vinni artiklit ja “Ajakaja”
Loading ...
Harilaidu ei ole seda laudteed kohe mitte vaja. Mõni koht võiks puutumatu loodusega ka jääda. Kui meri igal aastal Laialepa lahe ja mere vahelise tee ära viib, teeb ta sedasama ka laudteega. Looduse vastu ei saa.
Sõrve sääre tipus on neid kohti küllaga, kust ratastoolis istudes merd nautida saab. Lage maa ümberringi, selleks ei pea igale poole platrvormi ehitama.
Ei tasu leili minna interneti teel kommenteeriate arvamusest, sest tegelikult esindavad need kaduvväikest osa arvajatest. Ja tihti kirjutab üks kommenteerija mitu üllitist ja seega on see kogu lugejaskonnast vaid pisku – alla protsendi. Pealegi üle poolte kommentaaridest ei vasta teemale ja kakeldakse omavahel. Ajaleht teenigu eelkõige paberlehe lugejat ja nendest on valdav enamus hoolivaid, intelligentseid ja mõtlevaid inimesi.
vaid 3-4 inimest võivad 40-50 kommentaari valmis vorpida, lugege Mustjala uudiste kommentaariruumi, sealt näha, kuidas see käib.
vöib olla see, et kaja soomes töötab ja elab, ongi teda öpetanud neid probleeme niimoodi nägema.körvalt vaadates ikka näed asju väheke teise nurga alt. arvan, et probleem on töstatatud väga öieti. ja muideks, tean, et kajal on liikumine raske, aga ratastooli ta önneks veel ei kasuta. ja loodame et ei hakka ka kunagi kasutama. sestap on tema vöitlus siin küll täiesti igasuguse omakasuta, muideks. nii et jätke selle rakursiga kommentaarid ja öelutsemised endateada.
Külad tühjad,tuleb ka lahkunute eest kommenteerida.
Tõesti, masu ajal on hoolimine üks tähtsamaid omadusi inimestes, et ellu jääda ja edasi toimetada. Ega inimesed ei talu kriitikat ja teistsuguseid mõtteid, tegelikult on see edasiviiv jõud pikemas perspektiivis
Kommenteerimine veebikeskkonnas on täiesti loomulik ja demokraatlik nähtus. Ja need, kes väidavad, et nad ei loe ega kirjuta neid, ei räägi tõtt. See, kes ei loe ega kirjuta, ei tee sellest ka juttu. Loetakse huviga ja nagu näha, kirjutatakse ka. Seda ei saa keegi väita, et see on kaduvväike osa arvamustest, mis on kommentaariumis. Oma Saare kommentaarium on küllaltki kasitud suupruukimise koht. See, et Jõhvikas kapist välja ei taha tulla, on igati arusaadav. Oma nime all kommenteerimine võib enda vastu töötama hakata, keegi võib sinu nime all hakata enda arvamust avaldama, mis on esiteks sootuks erinev ja teiseks pole ka aus. Nii et pseudonüüm kaitseb kommenteerijat. Arvan, et kommenteerimist tasub lugeda, sealt on teinekord tõelisi pärle võimalik leida. Mis puutub antud teemasse, olen artikli autoriga täiesti päri. Inimesed on juba kord sellised, et kergem on hukka mõista kui mõista. Humanism on lihtsas tõlgenduses headus ja arukus. Kust kohast tuleb humaansust otsida, kui mitte inimestest?
Oma Saar peaks siit labased kommentaarid ära kustutama. Häbi lugeda siit mõnda.
Artikli autor on jätkanud teemakäsitlust väga asjalikult arutledes ja tibanatuke ka inimeste südametunnistusele rõhudes, aga miks meil see peeglisse vaatamine ikka nii raske on? Vaadakem enda ümber ringi ja tehkem, mis meie võimuses. Headele ettepanekutele ei pea kohe irooniaga vastu astuma.
Meenus veel üks asi, mida tahtsin jagada. Kas mäletate, millised olid nõukaajal meie avalikud wc-d? Kas olete kunagi 90-ndate algul pidanud oma välismaalt tulnud külalisi mõnda avalikku wc-sse viima? Kas mäletate, mis tunne oli? Mina mäletan ja oi kuidas veel. Vähe sellest, et meie, kohalikud inimesed, ei suutnud sageli kasutada mõnd avalikku wc-d, välismaalased ei suutnud seda ammugi mitte. Millegipärast me oleme selles suhtes arengut soovinud, oleme avalikud käimlad korda teinud ja täna enam ei kujutaks ettegi, et läheks näiteks kaubamajas wc-sse, kus põrandas vaid auk ja tuleb jalaga puhtamat kohta otsida, et end paika sättida või seisaksime praamil jalad ristis kuni mandrile vetsu saab. Ma usun, et kellelgi meist, tervetest inimestest, ei ole midagi selle vastu, et meile täna esmavajadusteks parimad tingimused on loodud ja ma usun ka, et peame loomulikuks, et invatualetid on igas uuemas ehitises. Seepärast ei suuda ma näiteks mõista inimesi, kes ironiseerivad artikli üle, kus mainitakse muuhulgas, et Virtsus võiks ka ratastooliinimene saada ise piletit osta (ta võib ju reisida üksi ja oma isikliku autoga) ja miks me peaksime ironiseerima selle üle, et ratastooliinimene ka laeval wc-sse tahaks minna? Muide, minu eakas ema on olnud vägagi hädas, kuna pole suutnud oma haigete jalgadega laevatreppidest üles ronida, et wc-sse minna, lifti aga pole. Nii, et ei ole ainult ratastooliinimesed need, kes täna praamidel hätta jäävad.
Miks me arvame, et wc-s käimine on meie, tervete ja tugevate, eelisõigus?
Teisest asjast ka – nägin siin ühes kommentaaris arvamust laudtee võimalikkuse kohta. Jah, meri võib tulla ja võtta, meri on meil Pärnus, Haapsalus ja Kuressaares tuppagi tunginud ja palju inimkätega loodut ära rikkunud. Aga ma tooksin siia võrdluseks, et näiteks Läänemaal Jursul, kus on Pimedate Liidu puhkekodu, on juba vene ajast saadik puidust madalad jalgteepiirded kuni mereni välja, et pime saaks kepiga suunda hoides mere äärde jalutada. Tänaseks on see piire kahjuks paljudest kohtadest rahapuudusel lagunenud, aga olemas ta oli ja püsis kaua. Võrdluseks meenuvad ka puidust purded, mida paljud inimesed on oma veekogude (ka mere) äärde ehitanud, et saaks ladusamalt merre kui kadaäärne kõrkjaid või muda täis. Ju neidki vahel meri räsib, aga ega nad selle tõttu ehitamata ei jää, sest terve inimene tahab merd nautida. Miks me siis peame kohe maha tegema mõtte, et liivaluidetel võiks olla laudtee? Ma arvan, et siin on pigem tegemist üsna inimliku omadusega – kui omal on kõik kohad terved, siis on raske ette kujutada, et haigemad ja nõrgemad võiksid ka tahta midagi sellest, mis meil, tervetel, on. Terveid jalgu me neile anda ei saa, aga ehitada me ometigi ju oskame, eks?!
muideks need laudteed looduskaunites kohtades on mujal eestis väga levinud, eriti rabades ja soodes, et seal ringi kolistavad inimesed pinnast ja taimestikku ära ei hävitaks. tegelikult on ju sama probleem ka örna luidete taimestikuga. seega on vöimalusi kus kasulik on ügendatud vajalikuga
Ei saa aru, mis häda Kaja Tamperel selle Harilaiuga on, et igas artiklis oma sinna-mittepääsemise kibestumist välja peab tooma. Omal oli tookord kodutöö tegemata, ise väidab end veel õppejõud olevat. Enne sellistesse ekstreemsetesse kohtadesse minekut tasuks väheke eelinfot koguda. Eriti veel siis, kui ratastoolis minek.
Lugupeetud Jõhvikas.
Ma palun, et Te kirjutaksite mulle meili, mul oleks Teile üks ettepanek.
Täiesti positiivne :)
Tänudega. Tiina Luks
Lgp. Tiina Luks!
Ma pean Teie ettepanekut natuke seedima. Olen Jõhvika nime all kommenteerinud päris kaua ja mind natuke hirmutab mõte, et peaksin kapist välja tulema. Anonüümne on ju väga mugav ja ohutu olla:)
Jõhvikas näri huulde aga pea vastu.
Väga positiivne ja ajakohane artikkel proua Kaja Tamperelt. Vaatame oma ümber ja me peame tõdema kurba fakti, et me oleme ühe osa meie kaaskodanikest lihtsate asjade olemasoluta jätnud nagu rattateed ratastoolis olevatele inimestele, kes ei ole mitte seal oma mugavuse pärast. Teeksime väikese inventuuri ja siis näeksime, kui palju me neist üldse hoolime. Ja mitte üksnes rattastoolis olijaid, vaid kes kasutavad veel omi jalgu liikumiseks ainult keppide või karkude toel. Võin oma vallas tuua näite, kus ratastoolis või karkudega inimene pääseb ainult ainult ETK kauplusse ja ka Kirikusse. Ei pääse ta Vallavalitsusse, ei Apteeki, ei Sidesse, ei Raamatukogusse, ei Kultuurimajja, isegi ei pääse oma Korterist välja, kus on tegemist inimestega, kelle ainuke liikumisvahend on ainult ratastool. Kõigis nendes eelpool loetletud kohtades ei ole kaldteest rääkimata ka treppidel käspuid. Ja Kultuurimaja ukse avamisega ei saa ka täitsa terve lüheldast kasvu inimene hakkama. See ei ole ainult proua Kaja Tampere isiklik probleem, see on meie tänud Jumalale, kes me praegu oleme veel terved, et neid probleeme suudame (suudaksime) lahendada: see on MEIE KÕIGI ÜHINE PROBLEEM.
No on probleem. Inimene elab ja töötab soomes ja tal olgu igalpool ratastooli teed. Häbematu. Teeme nii, et tavalised inimesed elaksid, töötaksid ja TEEKSID LAPSI SAAREMAAL JA KOGU E E S T I S .
Küll siis tuleb ka midagi nendele vigastatutele. Oma maailmas elavad tegelased, kes ei mõtle, mida nad räägivad. Teeks nii, et metssigade ensv-st saaks normaalne EW, kus ei oleks ka haisvaid vene okupante, meile aitab oma jotadest küll.
Vandiraiuja Olev Ait
Põllumeeste Kogu.
Ah jaa siiski veerand vandiraiuja.
Veel paar kirjutist samade argumentidega ja ehk siis saame ka kirjutada ka nii, et me ei solva ja alaväärista kedagi.
Eks paljudel ole oma arvamus ilmaasjade kohta, paljud avaldavad oma arvamusi ajakirjanduse vahendusel, paljud peavad blogisid, paljud kommenteerivad internetikommentaariumites, paljud peavad lihtsalt logisid ja privaatseid päevikuid – arvamus ja seisukohad on aga kõigil ja alati saab oma arvamust avaldada nii, et see ei traumeeri teisi.
Tegelikult ei olnud teises kirjutises mingit ajakirjaniku teemaarendust vaid olid esimese kirjutise autori ja tegelase ilkuvad seisukohad ajakirjaniku vahendusel. Sellest ka minu esimene kommentaar teisele kirjutisele.
Järgmise hoolimisest kirjutava ajakaja minu esimne kommentaar oli tehtud õõsel, kuna poeg ei saanud magada, kuna luges omasaare kommentaariumist, kuidas keegi Kaja ta ratastoolistas. Tol ööl magas minu peres rahulikulkt ainult minu 2,5 aastane tütar, sest tema ei arusaamad ilmaasjadest on veel lihtsad ja ainult positiivsed – ei teadvusta tema veel ennast sureliku ühiskonnaliikmena. Oma laste edasise alusetu traumeerimise vältimiseks on omasaare kommentaarium laste arvutis pornofiltriga blokeeruitud, nagu Kuressaare sanakates.
Selleks, et laps saaks peale Kaja poolt sandistamist natukenegi kosuda otsustasime teha “perepäeva” ja minna kogu perega vaatama seda viltust majakat, võttes ennast töölt ja lapsi koolist/lasteaiast vabaks. 2,5 aastane põngerjas ei saanud aru, miks tarisime keldrist kaasa tema vana käru aga kui selgitasime, et see koht, kuhu me läheme on looduskaitseala ja seal ei tohi autoga sõita ning nii pikka maad tema väiksed jalakesed ei tatsu ja vanaema jäi ka koju, sest ta on “haigete põlvedega rulaatoriga mutt” (“mutt” andis Vollile loa teda kirjalikult ta enda sõnadega kirjeldada) ja ta ei leia põhjust, et see tee ette võtta. Sai küll kodutöö eelnevalt tehtud – mobiilid laetud, tee ja võileivad korviga kaasas aga ikkagi tegime valearvestuse ja viltune majakas jäi seekord nägemat. Ilm oli külmem ja tuulisem, kui eeldasime ja naine parafraseeris siis Kaja Tamperet: “Rasedate peale pole siin üldse mõeldud!”
Majakas jäi seekord nägemata aga selle reisi mõte ei olnudgi mingi viltuse majaka vaatamine, vähemalt lapsed ja ma ise magan jälle rahulikult.
(jätkub…)
(…jätk)
See, et puudega inimesed ei pääse igale poole ei ole probleem, see on fakt!
Probleem on aga selles, et puudega inimesed ei pääse paljudesse kohtadesse!
Ei ole eesti inimesed mitte nii hoolimatud ja arusaamatud, kui Kaja Tampere neid maalib. Interntiküsitlusele “Puuetega inimeste sotsiaalkaitse Eesti Vabariigis on…” vastanutest arvab 42% vastanutest, et see on puudulik ja 35% vastanuist arvas, et see on väga halb. Ainult 10 ja 11% vastanuist on seisukohal, et see on väga hea või rahuldav. Samuti pole puudega inimesed saamatud või vingujad vaid oma sotsiaalse kaitse ja ühiskonnas võrdsetena osalemiseks koondunud, koondunud näiteks Eesti Puuetega Inimeste Kotta, mis neid (meid) ka esindab. Selle kirjutisega esindab Volli ennast ja üht “rulaatoriga mutti”. Keda aga esindab Kaja Tampere? Kas puudega inimesi või ainult iseennast ja tegelikult puudega inimesed ei ole sellised vingujad?
Peeglisse vaat, Kaja Tampere! Kes tegi teist “absoluutse tõe ja õiguse esindaja”!?
Midagi pole aga teha – kui peeglist vaatab vastu inimene, kes kogu elu on olnud “pressiesindaja, pressiesindaja, pressiesindaja, pressiesindaja, pressiesindaja, pressiesindaja, pressiesindaja … pressiesindajate koolitaja”, siis peale terve elu tõe väänamist ja vassimist võib tõesti jääda inimesel selline arusaam, et asjad ongi ainult nii nagu ta väidab ja kõik teised arvamused on valed. Muidugi võib igal ühel olla oma arvamus aga see peab ühtima pressiesindaja omaga. Kas selline arusaam prssiesindajatest on ainult Vollil? Tänases OSis on sõna “pressiesindaja” kasutamise OSi rekord. Iga lugeja saab ise vildikaga kõik sõnad lehes alla joonida ja siis vaadata, mis kontekstis pressiesindajate arvamusavaldusi kasutatakse.
“Kohustulikuks” lugemiseks aga kõigile üks lihtne ja selge dokument “Puuetega inimeste organisatsioonide võrgustik Eestis ja partnerlus avaliku sektoriga”.
http://www.epikoda.ee/include/blob.php?download=epikfpage&id=0022
Kes aga otsib igast Volli postitusest ilkumist peab seekord pettuma – see teema on liiga hell, et selles postituses ilkuda.
Volli pani teemale väga hea punkti. Respekt.
pömmaki, arusaamine, Volli on kunst. ja kui lähed meediasse muhku norima, ja muhku andma, siis pead leppima tösiasjaga, et vöid ka ise muhu saada. pole sind üheski artiklis keegi esimesena maininud, ise ronisid siia kemplema, siis pead leppima, et sind ka üldistusena tuuakse.
Taevas tuli appi!!!
ETVs esituv “Riigimehed” seriaali terve seitsmes osa on pühendataud Kaja Tampere lennukate “seisukohtadele”.
Ma ei tunne ei Ott Seppa ega kedagi teist Õ-Fraktsioonist aga see osa on küll tingitud sellest, et keegi selle seriaali tegijatest on lugenud Saarte Häälest Kaja Tampere absurdseid heietusi.