Peeglisse vaat, armsad siin maailmas kaasatatsujad! (21)

Peeglisse vaat, armsad siin maailmas kaasatatsujad!

 

Teema on tõstatatud – kuidas ikkagi meil Eestis, ja just nimelt Saaremaal on lood puudega inimestele erinevatesse paikadesse juurdepääsu võimalustega. Minu “Ajakaja” rubriigi kirjutise peale haaras ajakirjanik Raul Vinni sõnal sabast ja arendas teemat edasi.

Kuna näitena oli toodud Kiipsaare tuletorn, siis läks uurimine ja teemaga tegelemine loogilist rada just sedakaudu edasi. Kuid samahästi oleks võinud võtta näiteks Kuressaare linnuse või mõne keldrikohviku või ükskõik missuguse looduskauni või looduskaitselise paiga või turismiks mõeldud paiga Saaremaal ja ka mujal Eestis.

Mida olen märganud, jälgides nende kahe artikli kontekstis tekkinud diskussiooni Oma Saare kommentaariumis? Huvitavaid asju olen märganud. Ja kahtlustan, et need sõnavõtud kommentaariumis on ka omamoodi läbilõige avalikust arvamusest. Avalikust suhtumisest. Kas ma eksin?

Me ei armasta kriitikat

Me kohe hirmsasti läheme närvi, kui keegi meie tähelepanu mõnele puudusele juhib. Aga kuidas me siis oma elu-olu paremaks saame muuta, kui me kriitilisi analüüse pelgame?

Meile meeldib pisiasjadesse takerduda, bürokraatlike detailide üle arutleda ja selle kaudu peamisest probleemist kõrvale hiilida. Taas selline enesekaitsevõte, et otsime kriitilise seisukoha esitaja sõnavõtust selle väikese bürokraatliku detaili, mis on seadusandlusest lähtuvalt ebatäpne või bürokraatliku rutiini seisukohalt ebakorrektne, ja asume selle kallale. Ja unustame nn suure pildi probleemi, sest see on meie jaoks võib-olla liiga suur tükk…

Läheme natuke isiklikuks, vihjame, et kriitilise seisukoha väljaütleja on natuke loll, ja siis pole tema sõnal ju enam kaalu…
Ja õigustame ja õigustame ja õigustame ja õigustame kõike – miks on asjad nii ja miks ei saa teha teisiti ja kuidas on seadus ja kuidas on rutiin jne, jne.

Miks me ei mõtle, kuidas teha asju paremaks?

Miks me oleme oma igapäevaelu korraldades vanas ja sissejuurdunus kinni, kuigi see on sobimatu meie tänasesse päeva? Miks me ei raatsi oma nina harjumuspärasest rollist korraks välja pista ja vaadata, mis meie elus on parandamist väärt? Miks me tõrjume kriitikat ja miks me ei võta kriitikat kui võimalust? Miks me ei püüa end panna kaaskodanike asemele ja miks ei viitsi mõelda, mis ligimesele (jah, kasutan meelega seda kirikus sagedasti kasutatud sõna) muret teeb?

Miks me ei taha mõista ja muuta paremaks ligimese elamist siin maailmas, et siis ka ise selle hea ja hooliva tegevuse kaudu heaks saada ja rõõmu tunda? Miks me mõtleme, et vaid saamine on suur rõõm ja andmisrõõm on vaid sõnakõlks?

Jah, ma tean, et mu eelpool toodud küsimused on kindlasti liialdatud ja paljud vaidlevad mulle vastu ning usun, et seda teksti lugedes haaravad kõik ametkonnad arvutiklaviatuuri ja hakkavad toksima nimekirju, kus on üles loetud nende tööd ja tegemised, mis tõestavad risti vastupidist minu esitatud küsimustele…

Ja ma usun, et nendes loeteludes on hulk ilusat ja vajalikku ja head. Ja nende tegemiste eel on olnud palju häid mõtteid ja tundeid sellest, kuidas maailma paremaks muuta. Ja see on ilus ja hea ja tõesti see, millest rõõmu tunda.

Kuid üks pisike asi on puudu

Puudu on tagasiside analüüs, puudub erinevate kriitiliste arvamuste tolereerimine ja kriitika kui võimaluse kasutamine. Ja isegi kui need pisiasjad on kuskil regulatsioonis märgitud, ja võib-olla nad isegi on kuskil meie alateadvuses, siis puuduvad nad ikkagi meie igapäevasest tavalisest mõtlemisviisist.
Seepärast esitan ülekutse kõigile inimestele, kes arvavad, et nad on ligimest armastavad ja austavad, kes arvavad, et nad on sallivad, mõistvad ja hoolivad.

Vaadakem korra enda ümber selle pilguga, nagu üks kommentaator Raul Vinni artikli kommentaariumis mainis: et sidugem jalad kinni ja istugem ratastooli ning proovigem, milline meie maailmast osasaamine siis sellisena on… Jõuluajal pole seda palju tahetud. Ja üldse ei peaks see, kes end heaks inimeseks peab, seda liiaks pidama. Ja pole häda, et me varem niimoodi ei mõelnud või niimoodi maailma ei vaadanud.

See polegi oluline ja me ei pea ennast süüdi tundma, et pole siiani seda teinud. Oluline on, et me NÜÜD seda teeme ja tähele paneme. Oluline on, et me õpime maailma asjadele vaatama erinevatest vaatenurkadest. Oluline on, et me õpime ja tahame muutuda veel paremaks.

Saaremaa tunnuslause

Saaremaa on otsinud kaua oma tunnuslauset ja sellele tunnuslausele sobivaid väärtusi. Äkki oleks siin üks võimalus leida Saaremaa omapära – kõige hoolivam maakond! Ja siis mõelda läbi, mida see hoolivus tähendab ja milles see väljendub.
Tean, et igas vallas on hulgi avali südamega inimesi, mõned aktiivsemad, mõned vähem – kutsun üles kõiki suhtekorraldajaid, kultuuritöötajaid, poliitikuid, ametimehi, niisama kodanikke saama oma valla kriitiliseks südametunnistuseks, abiks ametnikele ja juhtidele. Just selles mõttes, kuidas mõelda hoolivalt ja erinevatest vajadustest lähtuvalt.

Tõeline kultuursus algab ju hoolimisest. Ja kutsun üles kõiki Saaremaa ärimehi oma sotsiaalse vastutuse projekte hoolimisega siduma – sest ka rahalised vahendid on erivajaduste rahuldamise võimaluste loomiseks olulised: alates sellest, kuidas liikumispuudega inimesed Virtsus laevapileti saavad ja parvlaeval vetsu pääsevad, kuni selleni välja, kuidas teha mõned spetsvaateplatsid Sõrve sääre tipu lähistele, et seda mere ja taeva ilu ka ilma omil jalul kivilt kivile hüppamata siiski vähekenegi lähemalt vaadata saaks.

Ja ma usun, et Vilsandi loodusele oleksid mõned laudteed luidete kaitseks kohased, sest praegu need sealses liivas tuhlajad teevad tõesti suurt kahju, ja kui väike laudtee läheks kenasti ilu juurde, siis võiks ju sellel laudteel ratastooliga kenasti vurada… Vaid väheke asjade läbimõtlemist teise kandi pealt on vaja!

Loe ka Raul Vinni artiklit ja “Ajakaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 63 korda, sh täna 1)