Ajalooline tähtsündmus Euroopa Liidu arengus

Ajalooline tähtsündmus Euroopa Liidu arengus

Foto: Euroopa Parlament

Sõna “ajalooline” kasutatakse sageli ülemäära. Kuid 1. detsember 2009 läheb Euroopa Liidu ajalukku kui päev, mil jõustus Lissaboni leping ja lõppes pea kümme aastat kestnud arutelu. Leping muudab Euroopa Liidu demokraatlikumaks ja suurendab oluliselt Euroopa Parlamendi volitusi. Parlamendi õigusloome- ja eelarvevolitused muutuvad peaaegu kaks korda suuremaks. Volituste suurenemise üks tähtsamaid valdkondi on ühine põllumajanduspoliitika. Siin otsustavad parlamendiliikmed esimest korda koos liikmesriikide ministritega nii põllumajanduse õigusaktide kui ka kulutuste üle – viimased moodustavad EL-i eelarvest pea 40 protsenti. Sama kehtib ka liidu kalanduspoliitika kohta.

Euroopa Parlament saab koos liikmesriikide ministritega otsuseid langetada ka sellistes tähtsates valdkondades nagu justiits- ja siseküsimused (sisseränne ja varjupaiga pakkumine, sh taotlejate vastuvõtmise tingimused) ning rahvusvaheline kaubanduspoliitika. Parlamendiliikmete arvamus saab ministrite omaga võrdse kaalu EL-i struktuurifondide kasutamise küsimuses.

Juba enne volituste suurendamist oli Euroopa Parlamendil koos ministrite nõukoguga kaasotsustamisõigus paljudes valdkondades – nt EL-i ühtne turg, keskkond, transport, tööhõive ja arengupoliitika.

Suureneb elanike otsustamisõigus

Lepinguga täiustatakse meie maailmajao juhtimist, suurendades kodanike ja liikmesriikide parlamentide mõju Euroopa Liidu toimimisele.
Lissaboni leping annab inimestele Euroopa Liidu otsustusprotsessis suurema sõnaõiguse. Näiteks luuakse lepinguga Euroopa kodanike algatus, mis võimaldab miljonil kodanikul, kes esindavad arvestatavat hulka liikmesriike, pöörduda otse Euroopa Komisjoni poole, et too esitaks õigusakti ettepaneku EL-i pädevusse kuuluvas valdkonnas. Selline otsene osalus peaks kodanikke üha mõjukamate Euroopa institutsioonidega tihedamalt siduma.

Edendab liidu väärtusi

Euroopa Liit on Euroopa, mis põhineb kindlatel väärtustel, nagu vabadus ja solidaarsus. Leping edendab liidu väärtusi, muutes põhiõiguste harta Euroopa esmaseks õiguseks ja tagades nii Euroopa kodanike parema kaitse. Harta on garantii, et liidu institutsioonid ja õigus ei saa rikkuda inimõiguste põhistandardeid – Euroopa institutsioonid peavad neist kinni pidama.

Euroopa Parlament toetab hartat kindlalt, ehkki Ühendkuningriik, Poola ja Tšehhi Vabariik said läbirääkimistel loobumisklauslid – see näitab EL-i paindlikkust ja austust üksikute liikmesriikide jaoks tundlike küsimuste vastu.

Valitsemine läbipaistvamaks

Meie Euroopa Liit, mis koosneb pea 500 miljonist inimesest, saab parema demokraatliku vastutuse süsteemi. Selle kohaselt peab iga õigusakt kõigepealt läbima liikmesriikide parlamendi kontrolli ning alles seejärel saama heakskiidu nii ministrite nõukogult, mille liikmed peavad aru andma neile samadele parlamentidele, kui ka Euroopa Parlamendilt, mille kodanikud on otsestel valimistel valinud neid Euroopa tasandil esindama.
Säärast kontrolli ei ole üheski teises rahvusvahelises struktuuris. Kontrolli, mis peaks muutma EL-i läbipaistvamaks ja suurendama aruandekohustust Euroopa kodanike ees.

Võimaldab kohustusi paremini tunnetada

Lissaboni leping võimaldab Euroopal oma kohustusi maailmas tõsisemalt võtta. Liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja (mul on hea meel, et selle ameti sai naine, nagu ma soovisin), kellele on abiks äsja loodud Euroopa välisteenistus, saab liidu seisukohti maailmas selgelt väljendada. Paruness Cathy Ashtonit kui Euroopa Komisjoni asepresidenti ootab jaanuari teisel nädalal ärakuulamine Euroopa Parlamendis, et hinnata tema sobivust uuele ametikohale.

Olen veendunud, et see uus hääl, mida toetab tugev Euroopa välisteenistus, kus on ühendatud Euroopa riikidevahelise diplomaatia kogemus ja ühenduse pädevus, muudab meie välispoliitika oluliselt tulemuslikumaks. Arvestades EL-i kriisijuhtimismissioonide kasvavat hulka kõikjal maailmas,
ootab Euroopa Parlament paruness Ashtonilt läbipaistvuse ja aruandluse tagamist, nagu on meie kohus.

Alus ühisele energiapoliitikale

Liidu välistegevus on tihedalt seotud energiavarustuse ja -julgeolekuga. Lissaboni leping sisaldab tervet energiapoliitika peatükki, mis hõlmab ka energiavarustuse solidaarsust, mille pärast tunnevad muret väga paljud eurooplased.
EL-i poliitika eesmärgid on kristallselged: edendada energia siseturgu, ühendada energiavõrgud ja tagada varustus. Leping paneb aluse väga vajalikule EL-i ühisele energiapoliitikale – mina nimetaksin seda Euroopa energiaühenduseks.

Läinud aasta jaanuaris lahvatas Vene-Ukraina gaasitüli, mis jättis mitu Kesk- ja Ida-Euroopa riiki (eelkõige Bulgaaria ja Slovakkia) keset talve kaheks nädalaks gaasita. Me nägime, mida võib kaasa tuua liidu poliitika puudumine.
Mingis mõttes oli tegemist 2006. aasta jaanuarisündmuste kordumisega. Lepingus sätestatud energiapoliitika arendamine on seega tähtis, vajalik ja mulle südamelähedane – eurooplased ei pruugi mõista kõiki geopoliitika üksikasju, kuid nad saavad aru, kui nende kodus, haiglates ja koolides on küte välja lülitatud.

Võimaldab paremini täita elanike soove

Lissaboni leping ei ole eesmärk iseeneses, ka ei ole see täiuslik – see on parandatud eeskirjade kogum liidu poliitika kujundamiseks. Kakskümmend aastat pärast demokraatlikke muutusi Kesk- ja Ida-Euroopas võin esimese sellest Euroopa osast pärit Euroopa Parlamendi presidendina uhkusega öelda, et meil on nüüd demokraatlikud ja tõhusad eeskirjad, mis võimaldavad täita 27 (varsti võib-olla 28 või 29) liikmesriigi 500 miljoni elaniku soove.

Jerzy Buzek
Euroopa Parlamendi president


Lissaboni lepe – küsimused ja vastused

Kõnealune dokument asendab nn Euroopa põhiseaduslikku lepet, mille Prantsusmaa ja Hollandi valijad 2005. aastal toimunud referendumitel läbi kukutasid.

Äsjajõustunud leping ja põhiseadusliku leppe projekt: sarnasused ja erinevused
Lissaboni leping sisaldab mitmeid sätteid, mis olid olemas ka Euroopa põhiseaduslikus leppes. Näiteks:
– Kehtestatakse Euroopa Liidu presidendi (eesistuja) ametikoht. Uus kõrge ametnik, kes valitakse 2,5 aastaks, peaks asendama seni kehtinud süsteemi, kus EL-i juhtfunktsioone täitsid kordamööda liidu liikmesriigid; rotatsiooni korras oli iga liikmesmaa kuue kuu vältel liidu juhtriik.

– Euroopa Liidus tekitatakse veel üks uus ametikoht – välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. Tema ülesandeks on liidu esindamine rahvusvahelisel areenil. Eeldatakse, et säärane muudatus annab EL-le rahvusvahelisel areenil senisest suurema kaalu.
– Alates 2014. aastast on plaanis vähendada Euroopa Komisjoni koosseisu (praegu on igal liikmesriigil Komisjonis oma esindaja, kellele mõistlikku tööd sageli ei jagu).

– Aastatel 2014–2017 on kavas muuta ka hääletussüsteemi otsuste langetamisel.
Lissaboni leping peaks muutma Euroopa Liidu Nõukogus praegu kehtivat otsuste vastuvõtmise mehhanismi, kus riikidele antud häälte arv sõltub vaid kaudselt ühe või teise riigi elanike arvust. Vastavalt uuele skeemile loetakse nn kvalifitseeritud häälteenamuseks:

– kui poolt on 55% liikmesriikidest (mõnel juhul 72%), kes esindavad vähemalt 65% EL-i elanikkonnast;
– otsust blokeerivas vähemuses peab olema vähemalt neli riiki.
– Suuremaid volitusi saavad Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja Euroopa Kohus.
– Mõnes küsimuses muudetakse ära vetoõigus.
Enamik Euroopa Liidu juhtidest on ajakirjanduses möönnud, et Lissaboni leping sisaldab põhimõtteliselt kõiki neid sätteid, mis olid olemas ka prantslaste ja hollandlaste poolt tagasi lükatud Euroopa põhiseaduslikus leppes.

Kartuses, et ka Lissaboni leping seekord kuskil tagasi lükatakse, korraldas enamik liikmesriike ratifitseerimise seekord vaid riigi parlamendis. Erandiks oli üksnes Iirimaa.


Just leping, mitte aga põhiseadus

Ajaloo prügikasti visatud põhiseaduslik lepe loodi eesmärgil, et see peaks asendama kõiki varem kehtinud üle-euroopalisi kokkuleppeid. Lissaboni lepingu kohta on juristid aga öelnud, et see peaks varem sõlmitud õigusakte (nt Rooma lepingut ja Maastrichti lepingut) vaid täiendama ja täpsustama.
Lisaks jäeti Lissaboni lepingust välja liikmesriikides kõige suuremat vastuseisu tekitanud seisukohad – need puudutasid Euroopa Liidu nn hümni (katkend Beethoveni 9. sümfooniast “Ood rõõmule”) ja lippu.


Kas Lissaboni leping suurendab Euroopa Liidu ametkondade pädevust, vähendades samas liikmesriikide otsustamisõigust?

Arvamused lähevad siin lahku. Sageli räägitakse vaid väga üldsõnaliselt, et Euroopa Liit baseerub kokkuleppel ja nõusolekul, mille kohaselt liikmesriigid on valmis mõnes valdkonnas oma suveräänsest otsustamisõigusest loobuma.
Kindlalt võib aga öelda, et mitmes eluvaldkonnas näeb Lissaboni leping ette EL-i liikmesmaade koostöö süvendamist ja laiendamist.

Urmas Kiil

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)