Eelolev nädal möödanikus

Eelolev nädal möödanikus

Foto: Internet

Kolmsada kolmkümmend aastat tagasi, 1679. aasta 4. detsembril, suri 91. eluaastal silmapaistev inglise filosoof ja politoloog, liberaalse maailmavaate ja mehhaanilise materialismi üks loojatest, absolutismi teoreetik ja ühiskondlikku leppe teooria üks algatajatest, tõlkija ja matemaatik Thomas Hobbes (sünd 1588).

Tema esimene teadustöö käsitles geomeetria valdkonda – selles andis ta formaalloogilise analüüsi klassikalise geomeetria rajaja Eukleidese teosele “Elemendid”. Thomas Hobbesi peateos ilmus aga 1651. aastal ja kannab nimetust “Leviaatan ehk Riigi – kirikliku ja ilmaliku – mateeriast, vormist ja võimust”. (Leviaatan on vanast testamendist tuntud merekoletis, kellega filosoof võrdleb kõikvõimsat /absolutistlikku/ riiki – surelikku Jumalat.)
Lühikeses ajaleheartiklis on võimatu Hobbesi vaateid ammendavalt edastada.

Siinjuures tooksin vaid ühe tema väikese mõttekäigu: enesealalhoid on iga elusolendi, sh ka inimese loomuõigus, see aga tähendab, et loomu poolest on inimene egoistlik, ja kui inimest miski ei piira, rahuldaks ta oma soove teiste peale mõtlemata; seepärast ongi inimkäitumist kontrolliv ja reguleeriv riik inimühiskonnale parim eksisteerimisvorm, kuna selleta valitseks loodusseisund – “kõikide sõda kõigi vastu” (bellum omnium contra omnes); ilma riigita tekiks inimgrupis paratamatult huvide konflikt, mis viiks üldise sõjani; säärane elu oleks aga armetu, vilets ja lühiajaline.

Parimaks riigikorraks pidas Hobbes absoluutset monarhiat, kusjuures absoluutse võimuga valitseja peaks ideaalis olema tark, moraalne, õiglane, omakasupüüdmatu jne. Kõigi poolt austatud valitseja peab oma ratsionaalsete seaduste ja ettekirjutustega ühiskonda kontrollima: see annaks igale inimesele julgeoleku tagatise, et ka ühiskonna ülejäänud liikmed käituvad mõistlikult.

Paljude inimeste võimulolekut ehk demokraatiat pidas Hobbes ebasoovitavaks, kuna säärane võimumehhanism tooks paratamatult kaasa huvide konfliktid. Kuid samas ei kiida Hobbes heaks ka igasugust piiramatut võimu. Nii näiteks tuleks vältida türanniat – see on ühiskonda, kus valitseja kehtestatud ettekirjutused ja seadused on kaotanud ratsionaalse iseloomu ning muutunud liialt subjektivistlikeks. Alamatel on õigus säärane türann võimult kukutada.
Umbes nii arutles kuulus inglise filosoof Thomas Hobbes…

Kuuskümmend aastat tagasi, 1949. aasta 8. detsembril, evakueerus generalissimus Chiang Kai-shek (1887–1975) koos tema kontrolli all olevate vägedega Taiwani saarele. Tänaseni eksisteerib seal Hiina Vabariik (mitte segi ajada mandril 1949. aasta 1. oktoobril tekkinud kommunistliku Hiinaga ehk Hiina Rahvavabariigiga).

Kuni 1970. aastate alguseni esindas just see, territooriumilt tilluke riik hiina rahvast rahvusvahelisel areenil, sh ka ÜRO-s. Siis saabus aga muutus ja täna on Hiina Vabariik, mida Pekingis asuvad kommunistlikud võimud ei tunnista, sattunud diplomaatilisse isolatsiooni. Sellest hoolimata on Taiwanil asuv riik teinud läbi kiire arengu ja saavutanud majandusliku õitsengu.

Kolmkümmend viis aastat tagasi, 1974. aasta 10. detsembril, anti Stockholmis suurele vene kirjanikule Aleksandr Solženitsõnile (1918–2008) üle Nobeli kirjanduspreemia, mis oli talle määratud neli aastat varem – 1970. aastal.

Kui Solženitsõn preemia sai, elas ta veel Nõukogude Liidus. Seepärast ei söandanudki ta pöörduda võimude poole, et saada riigist väljasõidu viisa. (Täna on mõeldamatu, et säärane viisa omal ajal eksisteeris!!!) Tõsi, alguses olevat Solženi-tsõn plaaninud Rootsi sõita. Kui aga Nõukogude Liidu keskajalehtedes käivitus 1970. aasta sügisel tema vastu suunatud laimukampaania, pidas ta targemaks sellest ettevõtmisest loobuda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 36 korda, sh täna 1)