Kui kodus olla enam ei saa (2)

Kui kodus olla enam ei saa

RÄÄGI SELLEST: Tiina Oolu (seisab) ja Anneli Jakobsoni arvates tuleb rohkem rääkida perevägivallast. Reeglina on nii, et see, mis on minu kodus, peab jääma minu kardinate taha. Sellest ei räägita isegi oma lähisugulastele, kuid see ju asja ei paranda.
Foto: Peeter Kukk

Perevägivallast on rääkima hakatud üha rohkem ja rohkem. Mees tõstab käe naise ja oma laste ema vastu, kasuisa ahistab kasutütart – selliseid kuritegusid on meie peredes piisavalt, kuid enamasti jäävad need koduseinte vahele. Neist ei taheta rääkida. Sest häbenetakse…

Kuressaare linna laste ja naiste varjupaik Laurits on juba kaheksa aastat pakkunud pelgupaika neile, kes enam mitte kuidagi oma kodus olla ei saa. Laurits on avatud seitse päeva nädalas 24 tundi. Iga aastaga on selle paiga turvalisuse enese jaoks avastanud üha rohkem ja rohkem hädasolijaid.

Varjupaiga töötajad Anneli Jakobsoo ja Tiina Ool (kokku töötab majas viis kasvatajat) räägivad, et käesoleva aasta jooksul on nende majast läbi käinud üle kolmekümne inimese, mõned neist korduvalt, ikka ja jälle.
Kes need inimesed on, sellest siin majas avalikult ei räägita. Isegi hetkel, kui ajakirjanik ja fotograaf majja jõuavad, on kaks tuba hõivatud, kuid nende elanikega meid kokku ei viida.

“Meie klientidest ei tea mitte keegi, ainult varjupaiga töötajad puutuvad nendega kokku,” kinnitab Tiina Ool, kes lisaks tööle varjupaigas on ka Laurentiuse koguduse laste- ja noortetöö juht. Varjupaik Laurits asub kogudusemaja katuse all, kuid sellel on täiesti omaette sissepääs. Tiina sõnul häbeneb enamik nende maja klientidest oma väljapääsmatut olukorda ja seetõttu nad sellest kõnelda ei soovi.

Hing on katki

Tööpuudus, lähedaste kaotus, pinged peresuhetes – need on põhjused, mis panevad inimese abi ja mõnikord ka pelgupaika otsima.
“Eesti rahva vaimne tervis ei ole praegusel majanduskriisi ajal just kõige paremas korras,” täheldab Tiina. “Selle tagajärg on depressioon ja alkoholism.”

Anneli sõnul toimib Saaremaal üpris korralikult terve tugivõrgustik hätta sattunud inimeste aitamiseks: politsei, ohvriabi, naiste ja laste varjupaik Laurits, lisaks psühholoogid, psühhiaatrid, valdade sotsiaaltöötajad… Lauritsasse sattunud inimene ei soovigi mõnikord mitte kellegagi kontakti, ta tahab paar päeva lihtsalt rahus olla, oma olukorra üle järele mõelda. “Sellisel juhul ei topi me oma abi talle ka peale,” märgib Anneli. Varjupaigas on kolm tuba, kuhu saab korraga ära majutada 9 inimest. Ja selliseid aegu on olnud küll, kus maja on täis.

Kõige rohkem on varjupaiga klientide hulgas teismelisi, kes satuvad Lauritsasse kas omal vabal tahtel või siis politsei saatel. Enamasti jääb see tulek öötundidele.
“Sassis peresuhted, probleemid kasuisadega, vanemad välismaal tööl ja lapsed jäetud omapäi,” loetleb Anneli Jakobson neid põhjusi, miks noorukid nende majja satuvad. Suvekuudel eskordib politsei pahatihti siia noorukeid, kes jäänud linnapeale hulkuma. Lapsed on mandrilt tulnud külla oma sõpradele, aga selgub, et kutsujaid polegi kodus. Nii nad ööks linnapeale jäävadki. On ka selliseid noorukeid, kes tulevad varjupaika, söövad kõhu täis ja teevad siis putket.

Kõige väiksem varjupaiga klient on olnud mõnepäevane. Tulid koos emaga otse sünnitusmajast, sest neil polnud kuskile minna… Lõpuks lahenenud probleem nii, et noor ema lapsega läks siiski oma ema juurde.
Varjupaigas on olnud ka vanureid, kõige vanem üle 90 aasta vana. Anneli räägib, et see memm elab oma lähisugulaste juures, kuid kuna selles peres on alkoholi- ja vägivallaprobleemid, pole tal kriisihetkel mujale minna kui Lauritsasse. Nii on olnud korduvalt.

Peredes tuleb ette ka laste väärkohtlemist. Lauritsas on olnud tegemist paari juhusega, kus kasuisa on hakanud kasutütart vaatama. Kui asi siis avalikuks tuli, ei uskunud ema tütart, vaid ajas lapse kodunt välja.
Aidata saab siis, kui inimene ise tahab
Lauritsa kasvatajad saavad inimest aidata ainult siis, kui inimene ise tahab ja on valmis tegema samme oma lootusetuna näiva olukorra parandamiseks.

“On hea tulla paariks päevaks siia ja aeg maha võtta, kuid enamikul juhtudel saab see naine koju tagasi minnes veel hullemini peksa, kui enne sai,” arutleb Tiina. “See on otsekui surnud ring.”
Varjupaigast on naisi otse haiglasse viidud, sest jalaluu on katki, põseluu puruks… Kui tegu on naisterahvaga, kel ka endal probleeme liigse alkoholitarbimisega, ent kes pole nõus oma probleemi tunnistama, siis ei saa ka varjupaiga töötajad tema heaks midagi teha. Üks taoline juhtum on lõppenud sellega, et naine istub vanglas.

Teisalt jutustavad Tiina ja Anneli ühest oma pikaajalisest kliendist, kes pärast pikka aega kestnud ühiseid jõupingutusi võttis lõpuks vastu otsuse mitte enam koju tagasi minna, sest normaalne pereelu oli nagunii lõppenud. Nüüd on noorikul linnas üürikorter, tal on töökoht, laps lasteaias ja ta ise püüab alkoholismist lahti saada.

Probleemid on raskemaks läinud

Suur tööpuudus, alkohol ja narkootikumid (ka Saaremaal) on need, millest tekivad probleemid, kust väljapääsu leida on väga raske. Lisaks veel SMS laenud, selles võrgus on siplemas sadu inimesi.
Tiina: “Minu juures on käinud vanainimesed, kelle lapsed või lapselapsed on neilt välja petnud kiirlaene. Mida annab teha, küsivad nad.”
Tiina ja Anneli on seda meelt, et pead padja alla peita pole mõtet. “Ikka rohkem ja rohkem tuleb rääkida perevägivallast. Reeglina on nii, et see, mis on minu kodus, peab jääma minu kardinate taha. Sellest ei räägita isegi oma lähisugulastele, kuid see ju asja ei paranda.”

Varjupaiga töötajate arvates on neid peresid, kus perevägivalda esineb, tunduvalt rohkem, kui sellest kõneletakse. Ent selline mõtlemine peab muutuma, sest tihtipeale on füüsilised kannatajad naine ja lapsed.
Kuressaare naiste ja laste varjupaik Laurits eksisteerib tänu Kuressaare linnavalitsusele. Sealt tulevad töötajate palgad, Laurentiuse kogudus on andnud ruumid ja varjupaigal on ka heldeid annetajaid.

Laurits on aga praegu ainus koht maakonnas, kus naised ja lapsed varju leiavad. Kui kriisini viiv tüli toimub aga öötundidel (ja nii see tavaliselt just juhtub), siis kuidas sa Leisist või Muhust linna jõuad? Seega arvatakse Lauritsas, et iga omavalitsuse territooriumil peaks olema üks vaba korter või vähemalt tubagi nende jaoks, kes ühel hetkel omas kodus enam olla ei saa.

Laurits
Telefon 45 33 205
Kauba tn 5
Kuressaare

 


 

Me kuulsime, et siit saab abi…

Kui sotsiaalkindlustusameti loodud Saaremaa ohvriabi oma tegevust Kuressaare politseimajas alustas, sisenes pea iga teine sellesse ruumi sõnadega: NAGUNII EI SAA KEEGI MIND AIDATA! Nüüd tullakse aga sissejuhatusega: ME KUULSIME, ET SIIT SAAB ABI.

Järelikult on viis aastat Katrin Pauksoni tööd läinud asja ette. Ka arvud näitavad, et ohvriabisse pöördujate arv on kasvanud – igas kuus keskeltläbi paarkümmend külastust, neist pea pooled korduvkülastused.


Katrin Paukson, milliste probleemidega ohvriabisse tullakse?

Meil ei ole siin ühte ja ainsat põhilist probleemi. Ühel aastal, kui maakonnas juhtus palju surmaga lõppenud liiklusavariisid, tulid meilt abi otsima leinajad. Teisel aastal jäid millegipärast silma inimesed, kel olid mingid vaimsed häired. Enamik tulijaist on aga siiski naised, kes on valdavalt lähisuhte vägivalla ohvrid. Kuigi ma ei taha sellega sugugi öelda, et vägivaldsed on ainult mehed. Ametlik statistika näitab, et ühel juhul kümnest on vägivaldne just naispool.

Majanduses on praegu rasked ajad. Kas see on mõjutanud ka teie tööd?
On mõjutanud tõesti. On inimesi, kes on oma laenudega hätta jäänud ja neid, kes oma kodust välja tõstetud. Vahel kipub olema korraga mitu probleemi – töötus, lähikondlase alkoholism, lahkuminek, vägivald… Terve probleemide pundar.

Tooge mõned näited.
Ei pea seda õigeks, sest kui toon ajalehes ära ühe juhtumi, siis teab kohe terve küla, kellest jutt käib. Meie maakond on ju nii väike. Konfidentsiaalsus on meie töös esikohal ja sellest tuleb kinni pidada.

Kas siia tuppa on jõudnud ka lapsi, keda on kuritarvitatud?
Mitte küll palju, aga aeg-ajalt laste kuritarvitusjuhtumeid siia tuppa ikka jõuab. Meil siin Saaremaal on ju kõik samamoodi kui mujal maailmas. Möödunud kuul tegelesin kahe päris tõsise juhtumiga. Üks neist oli küll aegunud ja kriminaalasja algatada ei olnud enam võimalik. Lugu oli juhtunud üle 10 aasta tagasi, kuid see näitab, kui kaua oli inimene elanud selle valu ja murega. Teisele juhtumile leidsime lahenduse ja asja menetletakse edasi. Paraku on taoliste kuritegude puhul vahel juhtunud, et emad varjavad kodus toimuvat või vaidlevad vastu. Usutakse rohkem elukaaslast kui oma last.

Siinkohal tahan ma kõikidele lastega tegelevatele inimestele (lasteaiakasvatajad, õpetajad, ringijuhid) südamele panna, et laste suhtes toime pandud kuritegudest on nad kohustatud teatama lastekaitsetöötajale või politseile. Väärkohtlemisest peab teatama tegelikult iga kodanik. Kui aga ei olda oma kahtlustes päris kindel, siis võime neid asju esialgu arutada ka anonüümselt.

Mida kujutab endast ohvriabi hüvitis?
Õigus ohvriabiteenusele on kõikidel inimestel, kes on langenud hooletuse või halva kohtlemise, füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks. Seega võib ohvriabi saada iga inimene, kellele on põhjustatud kannatusi või tekitatud kahju. Ohvriabihüvitis on aga ette nähtud neile, kes on kuriteo tagajärjel saanud raske tervisekahjustuse, või kuriteo tõttu hukkunu lähedastele. Psühholoogilise abi kulude hüvitise saamise eelduseks on süüteo suhtes väärteo- või kriminaalmenetluse alustamine.

See aga ei tähenda, et mul see raha siin sahtlites on. Me täidame selle raha saamiseks vajalikud dokumendid ja püüame inimest igati aidata, et ta oma eluga uuesti järjele saaks. Ohvriabi seaduse alusel hüvitatakse 80% tekitatud kahjust, kuid mitte rohkem kui 150 000 krooni. Psühholoogilise abi hüvitist võib saada kolm pereliiget, igaüks alampalga ulatuses.

Olen ma õigesti aru saanud, et ohvriabi kabinetti inimesi ei kutsuta? Siia tullakse ise.
Täiesti õige. Minul ei ole õigust mitte kedagi välja kutsuda, minu juurde tullakse vabatahtlikult. Soovituse ohvriabisse pöörduda võib hädasolijale anda aga igaüks.

Ohvriabi
Telefon 45 55 864
Lossi 7
Kuressaare politseimajas

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 200 korda, sh täna 1)