Kuressaare minevikust ja tulevikust (1)

Kuressaare minevikust ja tulevikust

SUSLA: Kitsarööpmelise raudtee rong ehk susla sõitis Roomassaare sadama ja linna vahet. Raudteeliini rajamist alustati 1917. aastal, reisijatevedu lõpetati 1940. aasta sügisel. Tänaseni on linnapargis säilinud kunagine vaksalihoone, kus praegu asub kohvik.
Foto: Erakogu

Alljärgnev ülevaatelugu Saaremaa pealinna oluliste infrastruktuuriobjektide minevikust ja olevikust on jätk artiklitele, mis ilmusid 31. oktoobri ja 14. novembri Oma Saares. Selle autoriks on kauaaegne ehitusinsener ja endine linnavolikogu liige, praegu pensionipõlve pidav JALMAR-ÜLO VESKIS. Seekordses loos räägitakse peamiselt Kuressaare kui kuurortlinna tähtsamate objektide taastamisest ja rajamisest. Nii näiteks võetakse vaatluse alla linna rannaala korrastamine, mudaravilad ja kaasaja nõuetele vastava golfiväljaku rajamine.

14. sajandil oli Tori laht üks paljudest lahtedest, kus elasid kured (sellest arvatavasti linna nimi Kuresaar). Lahesopis, umbes praeguse tenniseväljaku kohal asus sadam. Sadamaait oli ja on praegugi Veski tänaval alles. 600 aastaga on maapind tõusnud 1,8 m, mitmed lahed on ummistunud. Meri omakorda on uhtunud lahtedesse liiva.

Minu lapsepõlveaastatel oli Tori lahes kaks jahisadamat ja üks sadam süstadele. Jahid sõitsid vabalt Laiamadala juurest avamerele. Sadamas oli vesi nii puhas ja läbipaistev, et võis selgesti näha vetikaid põhjas, vaatamata sellele, et puhastusseadmete puudumise tõttu suubusid kõik roiskveed ja sademeveed lahte. Ilmselt hoolitsesid lahe veepuhtuse eest meretuuled ja hoovused.

Ujula abajas olid supelmajad mõlemale soole, restoran ja rannakohvik. Viimased kaks hävisid sõja ajal, supelmajad ja SMS-i jahtklubi lammutati hiljem. Lahe kaldad roostusid. Üldpilt ei olnud ligitõmbav.

Tori lahe kordategemine

Tori lahe kordategemisega alustas 1994. aastal linnavalitsus eesotsas linnapea Ülo Veversiga. Keskkonnaministeeriumilt saadud rahaga (1,36 mln krooni) süvendati kõigepealt laht. Alustatud tööd jätkasid järgmised linnapead.
Tänaseks on rajatud kaldakindlustused, ehitatud muulid, jahisadam kommunikatsioonidega ja restoran. Raha selleks saadi Euroopa Liidult (14 mln kr) ning Soome ja Eesti keskkonnaministeeriumilt (4 mln kr). Kümme aastat tagasi võeti jahisadam 132 jahile ekspluatatsiooni.

Laevakanali (faarvaatri) rajas AS Pärnu Sadam 1998.–1999. aastal sügavusega 1,6 m, kulutades selleks 9 mln krooni. Kuna pärnakatel huvi edaspidise koostöö vastu puudus, hüvitas linnavalitsus neile tehtud kulutused, saades selleks raha maa müügist spaade Meri ja Georg Ots omanikele.

Laevakanali (pikkus 2900 m, laius 30 m, sügavus 2,5 m) ehitamiseks on linnavalitsus kulutanud kokku 15 mln krooni. Saamaks laevakanalile rahvusvahelist tunnustust (vajalikud nõuded selleks on pikkus 2960 m, laius 50 m, sügavus vähemalt 3,5 m), on valminud projekt maksumusega 1,7 mln krooni (sellest 50% on linna osalus ja 50% majandusministeeriumi osalus). 

Teadmiseks veel nii palju, et nimetatud projekti nõue on säilitada väljakaevatud paepinnas vähemalt kanali ühel poolel 21 000 rändlinnu kevadise peatuspaigana. Raha kõnealuse projekti teostamiseks taotletakse lähitulevikus, suurusjärgus 20–30 mln krooni.

Supelranna rajamine

Laste supelranna on linn rajanud oma vahenditest. 2 mln krooni eest süvendati Ujula abajas, lahe lääneserva paigaldati pump võimsusega 500 000 m³ vett aastas (see tagab vee ringlemise läbi vallikraavi Tori lahte), puhta merevee juurdesaamiseks kaevati lisaks veel kanal sügavusega 2 m, rajati liivarand ja paigaldati atraktsioonid.

Kõike eeltoodut arvestades on Tori lahe kaasajastamiseks kulunud 34 mln krooni, sh on linna osalus 17 mln krooni. Kuid kõigi kavandatud tööde lõplikuks maksumuseks kujuneb ca 60 mln kr. Siinjuures tekib paratamatult küsimus – kas ettevõtmine tasub ennast ära, sest maapind tõuseb 3 mm aastas?

Eksklusiivne golfiväljak

Golfiväljakute rajamine on viimastel aastatel saanud nagu moeasjaks. Kuna Kuressaare on põhiliselt turismiga tegelev linn, siis on väljaku ehitamine eksklusiivse spordiala harrastamiseks küllaltki mõistetav. Loodan, et viimase majandamine toob linnale rohkem tulu kui Eesti Projekti poolt samale maa-alale kavandatud elamurajoon lähedal asuvate vee-, kanalisatsiooni- ja küttetrassidega.

Golfiväljaku omanikfirma on Saare Golf AS, aktsionärideks on linn, kellele kuulub 74,4% aktsiatest koguväärtusega 27,3 mln krooni, ning enam kui 100 väikeaktsionäri. Linna raha on aktsiatesse paigutatud ligi 7 mln krooni, ülejäänud summa on saadud elamukruntide müügist.
Turundusega tegeleb OÜ Saare Golf Travel, kes saab tasu 25% piletite müügist. 100 ha

golfiväljaku maad jääb linna omandisse ka pärast aktsiate realiseerimist ja hoonestustasu laekub 200 000 kr aastas. Saadud tulu saab linnavalitsus kasutada linnavolikogu loal.

Mudaravi lõi eelduse kuurortlinna kujunemisele

Kuressaare linna kujunemist kuurortlinnaks põhjustas ravimuda avastamine Kihelkonnal 1824. aastal. Eestis rajati esimesed mudaravilad Saaremaal Rootsikülas (1824. a) ja Kuressaares Weise heinamaal (1840. a puusepp Jakob Weise poolt). 1858. aastal kolis mudaravila Allee tänavale. Teine mudaravila asus Roomassaare tänaval (1876. a) ja kolmas, linna mudaravila samuti Allee tn (1883. a).

Päevas võisid linna kolm mudaravilat, kus oli 96 vannituba ja 192 vanni, pakkuda 2500 vanniprotseduuri. Kuna ööbimiskohti Kuressaares aga nappis, kasutati mudaravilate tegelikust võimsusest vaid ca 75%. Linnas oli vaid kuus pansionaati ja viis võõrastemaja, neis oli ühtekokku 147 tuba ja 268 voodikohta.

XX saj alul külastas Kuressaare linna aastas ligi 3500 suvitajat, s.o samapalju kui oli linnas elanikke. Kogu elu linnas koondus suveperioodile. Elanikud kolisid ise ühte tuppa või õuemajja ja andsid oma maja supelsakste käsutusse. Suvitajad saabusid Kuressaarde laevaga Roomassaare sadama kaudu. Esialgu, kui puudus veel raudteeühendus linnaga, olid suvitajatel vastas voorimehed. Hiljem sõideti “suslaga” Roomassaarest Allee tänaval asuvasse vaksalisse.

Meelelahutust pakuti kõlakojas (1860. a), kuurhoones (1889. a), supelmajades (1870. a), Trinkhalles (1884. a) – viimane ehitati 1929. aastal ümber kohvikuks –, tenniseväljakul (1910. a), lugemismajas (1898. a), kohvikus Salubritas, Weise heinamaa rannahoones (1936. a) ja Loode kohvikus ehk nn Port-Arturis. Viimasega peeti ühendust laevaga. 1863. a rajati praegune park.

1936. a oli Kuressaare Eesti kuurortide seas esikohal. Selle suve supelvõõrad jätsid Kuressaarde ühtekokku 125 898 kr, sh suvitusmaksuna 2109 kr, ravikuludena 32 629 kr ja elamiskuludena 91 100 kr.

Mudaravi taassünd

Roomassaare tänava mudaravila hävis sõjakeerises ja linna mudaravila põles 1950. aastal. Weise mudaravilat kasutati enne lammutamist korterite remondi ajal asenduspinnana.
Suurlahe rikkalikud mudavarud ja möödunud aastate ravikogemused ei andnud rahu Kingissepa rajoonihaigla peaarstile dr Evald Väärtile, mudaravi entusiastile dr Helvi Koppelile ja Mereranna kolhoosi esimehele Aleksander Pitkale. Neil tekkiski idee taastada mudaravi Saaremaal. Oma toetuse selleks andis Kingissepa rajooni RSN täitevkomitee esimees Jüri Suurhans.

1957. aasta septembris moodustati mudaravila ehituse esimene nõukogu, mille tööd juhtis Elmut Ränk. Kolhoosidelt, kooperatiividelt ja asutustelt hakati koguma raha, mis alguses laekus Mereranna kolhoosi arvele. See esimene nõukogu tegutses kuus aastat ja selle aja jooksul jõuti tellida mudaravila ehituse projekt.

13. juunil 1963. a moodustati Kingissepa kolhoosidevahelise mudaravila ehitamise uus nõukogu, mille esimeheks kutsus Jüri Suurhans mind. Ehitas Kingissepa ehitusvalitsus. Ehitamine ei kulgenud plaanipäraselt – esialgne ekspluatatsiooni andmise tähtaeg oli 1966. aasta. Takistuseks oli partei rajoonikomitee soov suunata ehitaja tööjõud ja tehnika põllumajanduse arendamisele. Mudaravila võeti ekspluatatsiooni alles 1978. aastal maksumusega 635 700 rbl ja võimsusega 600 protseduuri päevas.

Kuna kolhoosidevahelise mudaravila ehitus venis, organiseeris Mereranna kolhoosi esimees Aleksander Pitk koos doktor Koppeliga Kudjapel mudaravila kahe vanniga. Vajadus mudaravila järele oli suur, sest eriti vajas mudaravi maarahvas, kelle tervise oli ruineerinud raske põllutöö kolhooside algaastail.

Tänapäeval on mudaravi jäänud tahaplaanile. Tänu arenenud turismindusele on rajatud hulgaliselt spaasid ja puhkemaju nii linnas kui ka maal. Kahjuks on mudaravi võimalik saada ainult endises kolhoosidevahelises mudaravilas, nüüdses Saaremaa Valsis, kus raviprotseduuridest 30% tehakse mudavannides. Külastajatest 80% on välismaalased ja 20% eestlased.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 443 korda, sh täna 1)