Milla Mägi on mandril saarlaseks jäänud (5)

Milla Mägi on mandril saarlaseks jäänud

Foto: Tõnis Mägi

Milla Mägi, poeedinimega Ingel Tael, kel paari päeva pärast saab elatud üks suur nulliga lõppev arv aastaid, alustas ajakirjanikuna täpselt 30 aastat tagasi Saaremaa lehe juures. Neid ümmargusi tähtpäevi kasutades uurime ühe saarlase tausta ja sisu ka laiemalt ja – mis sellest mandril saanud on. Pärast Tartu ülikoolis ajakirjanduse eriharu lõpetamist on Milla tegev olnud keskajakirjanduses ja seega Eesti risti-põiki läbi rännanud.

Debora Vaarandi on kirjeldanud oma mälestusteraamatus eelmise sajandi alguse Kuressaaret. Milline on sinu mälupilt?
Õitsvatesse aedadesse ja päikesesse uppuv, lahtised aknad ja uksed, kusagil vaikselt mängiv raadio – midagi klassikalist kindlasti, mida püüdsin koju maale jõudes klaveril “taastekitada”.

Saladusi täis atmosfäär, palju sellist, mida räägiti ainult kodus. Kuressaares hakkasin elama alles peale algkooli, jätkasin praeguses ühisgümnaasiumis. Uus hoone ja õnneks oli ka häid õpetajaid, kes oskasid tiivustada. Tulid televiisorid, esimesed lindimakid, biitlite päralejõudmine, tvisti õppimine vahetundides, miniseelikud. Moodne aeg oli kuuekümnendail juba peaaegu päral.

Esimeste honoraride eest ostetud portfellis sai kooli kaasa kantud vastilmunud paks “Eesti luule antoloogia” ja muud vajalikku vaimsust. Massiline kõrgkoolidesse siirdumine ja enamik sai ka sisse. Saarlased lähevad üle mere eluaegse varandusega – hea kasvatus, hea haridus, süda peopesal.


Alustasid ajakirjanikuna Saaremaa lehe juures, milline oli toimetus?

Seal oli ligitõmbav seltskond, igaüks omamoodi isiksus, peatoimetajaks ajakirjandusliku eriharidusega Endel Prooses, kellest õhkus tasakaalukust ja väärikust.
Arvatavasti oli see ka ainuke toimetus Eestis, kus lapsajakirjanikuna (sellist mõistetki ei tuntud) sai võimalikuks toimetusse kuuluda, esialgu suvel honorari alusel, hiljem juba asendajana.

Keskajakirjanduses olid toimetused veel enamasti meeste päralt, Saaremaa leht oli selleski mõttes erand oma väljapaistvate naisajakirjanikega. Eriline oli iga toimetuse liikme suhtumine oma valdkonda – seda võeti sisuliselt ja sügavuti ning pikkade perioodide vältel järjekindlalt. Elu mitte üksnes ei kirjeldatud ja kajastatud, vaid ka kujundati. Sain õrnas eas erilise kooli.

Mis ka väga oluline: Saaremaa lehe juures on olnud ametis hilisemad keskväljaannete – alustades näiteks Postimehest (Edasi), Sirbist jne, jne – peatoimetajad. Pealegi algatas ka eesti akadeemilise ajakirjanduskoolituse saarlane Juhan Peegel. Tema loodud eesti ajakirjanduskoolkonna ja vaimsuseta poleks meil ilmselt ka praegust oma riiki.


Kas mandril levinud arvamusel, et saarlased suruvad ühise rindena, on ka mingi taust?

See on rohkem kujutlus ja legend, sest mingit teadlikku sellesuunalist tegevust pole küll keegi minu arvates üles ehitanud ega arendanud. Inimese kogu haare ja tegevus toetub ikkagi isiksuseomadustele ja andelaadile, mis teeb arengu võimalikuks. Siin tuleb aga küll mõjukana sisse saarlase taust, mis on ju täiesti omamoodi.

Senised saarlaste põlvkonnad on saanud tugeva omakultuurilise sisu, kuhu peale elulaadi, mis säilis erandina Eestis ka viimase poolsajandi jooksul suhteliselt järjekindlana, on kuulunud ka kasvatuslaad ja
-põhimõtted. Praegu ütleme selle kohta, et põhiväärtuste kujunemisele on pandud tugev alus. Aga mis on inimene ilma põhiväärtusteta? Üks puru tuultes, kes õieti midagi ei suuda üles ehitada, veel vähem taastada ja säilitada.

Kõik see peamine saarlast eristabki. Et saarlastel on aga nii oluline osa Eesti elus laiemalt, see on täiesti teine teema. Siinkohal jõuab osutada ehk ainult peamisele – saarlased on enamasti aateinimesed, olemuselt rahvuslased, nende kanda oleks nagu kohe palju antud ja nad kannavad enamasti ka välja.
Kui aga mandril kohtuvad kaks saarlasest tipptegijat, siis on nad tavaliselt teineteise suhtes veel eriti nõudlikud. Mõistagi võib ka üks saarlane teisest erineda nagu öö ja päev.

Sa töötasid väga pikka aega ajakirja Eesti Naine toimetajana.
Eesti Naine on Eesti kõige pikema ja erilisema traditsiooniga väljaanne üldse. Tänavu tähistab ajakiri oma 85. ilmumisaastat. Selles väljaandes algas uus ärkamisaeg ehk kõige varem, täpsemalt – traditsioone hoiti kogu aeg elus.

Juba esimestel tööaastatel pandi mind ühte tuppa eestiaegse naisliikumise loodud sotsiaal- ja kodumajandusinstituudi lõpetanud Asta Kiitamiga, kes töötas toimetuses 1952–1987, kasutades ajakirja autoritena oma kooli õppejõude ja vilistlasi, kellest tänavu tähistame Salme Masso 100. sünniaastapäeva. Vaevalt et Eestis on kodu, kus pole kunagi kasutatud mõnd Salme Masso nõuannet või retsepti, tema raamatuid on tõlgitutega kokku ilmunud üle viie miljoni.

Need kõik on ja on olnud niivõrd vägevad isiksused, et midagi taolist üheski teises toimetuses poleks lihtsalt olnud võimalik kogeda. Ka polnud ühelgi teisel väljaandel niivõrd suurt auditooriumi, tellijaid väga pika perioodi vältel laias laastus 200 000. Selline auditoorium kasvas aga ajakirjale just keerulisel ajal: 80-ndate algusest 90-ndate alguseni. Olin selles väga kaua koos töötanud toimetuses kõigile algul natuke ka nagu tütre eest. See kinkis vabadusetunde, mis, annan endale praegu aru, oli tolles ajas erakordne õnn.

Milliseid naisteajakirju praegu ise loed?
Eesti naisteajakirjade formaat ehk ülesehitus on paratamatult pika perioodi vältel Eesti Naise loodud ja kujundatud, sellest ei pääse ka uued välja-anded, kui tahavad elujõudu saavutada.

Hoian kõigil pilgu peal. Enamik tegijaist on ka nii- või naapidi tuttavad, paljud on alustanud Eesti Naise kaastööliste või -autoritena. Teeksin liiga, kui kedagi siin eriti esile tõstaksin.
Kui midagi otse soovitada, siis toidutare.ee , mida arvutiomanik tasuta kasutada saab ja mis on praktilises elus hea abiline.

Mis vahet näed praegu saare ja mandri naisel?
Iga eestlane teab ju, mitu last ja mehe peab õige saare naine üleval pidama. Viimasel ajal, olen üllatusega märganud, kasutatakse aga “saare naise” asemel sõnapaari “eesti naine”. Tekst ja mõte on aga sama.
Igasugused eksperimendid aga, äärmused, mida peavad läbi tegema naised ja lapsed, nõrgestavad ja laastavad rahvast. Saare naises on eneseväärikust ning naiselikku uhkust ja tarkust, ta ei ole nii kergesti mõjutatav ega haavatav. Ka on meri vahel, iga jama ei jõua siia kohe ja kergesti.

Kas saarlasel on raske mandril oma tausta kanda?
Saarlaste enamusel on tulnud leppida olukorraga, et Saaremaal pole (erialast) tööd. Juba August Mälk on kõigis oma teostes kirjeldanud saarlase saatust: tema tegelased lahkuvad avaramaid võimalusi otsima, aga pöörduvad alati tagasi. Nagu kõik muu, nii on ilmselt seegi suuresti jäänud. Kodusid vist massiliselt ei müüda, need hoitakse alles; ka minu kodud Saaremaal on alles ja kasutuses. Saarlasest ei saa mujal uut inimest, põhiolemus ei kao, isegi süveneb.

Milline on naise roll saare omakultuuris?
Määrav kindlasti. Olen aja jooksul näinud kõiki Eesti kante, naiselikud käitumismallid on vägagi erinevad, nagu oleks Eesti meeletult suur maa. Isegi muhu ja saare naise olemus on ju tegelikult erinev, kui nüanssidesse laskuda. Aga üks tõeline omakultuur ongi sügav ja mitmekihiline nähtus.
Olen ühe suve elanud koos Mihkli talumuuseumi viimase perenaisega.

Turistide vool käis sealt pidevalt üle, aga meil oli selle kõrval oma siseelu, tegelik elu, mis kuulus ainult meile, ei olnud näitamiseks. Noore inimese entusiasmiga oleks turistidele veel näidanud seda ja toda, aga pole vaja, arvas vanainimene. Kõik ei ole võõrastele, turistidele – me ise peame ikkagi olema endale kõige olulisemad ja seda igas mõttes.

Mis sul praegu teoksil on?
Püüan keskenduda peamiselt raamatutele. Eriti luulele, kirjastamisel on viies kogu. Pooleli on veel mitu asja korraga ja üks väga suur projekt, kus kaasautoreid palju ja vastutus väga suur, aga sellest kõnelemine läheks pikale. Kultuuritoimetajana on tulnud teha erinevaid valdkondi, märkmikus nimekiri möödapääsmatute töödega, mida teised minu asemel teha ei saa, muudkui pikeneb.

Mis tähendus on eesti luulel?
Eestlastel on üks maailma suuremaid rahvaluulekogusid. Hiljaaegu võeti seto leelo vastu UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja, varem on sinna arvatud meie laulupidude traditsioon ja kihnu kultuur. Regivärsist alguse saanud poeetiline maailmatunnetus on meie olemuse osa. Praegu on koguni eriti popp laulda lastele vanu hällilaule, võtta seltskonnas üles mõni maailma poeetika tippu ulatuv hiidvana regivärss. Luule on moodne žanr ka tänu oma kontsentreeritusele ja kompaktsusele, moodsat luulet võib autos CD-lt kuulata, autori esituses.

Enda Naaber


Milla Mägi (Ingel Tael)

Ajakirjanik, luuletaja.
Alustas ajakirjanikuna tööd Saaremaa lehe juures 1969. Lõpetas Tartu ülikooli ajakirjanikuna 1978. 1979–1995 ajakirja Eesti Naine kultuurielu osakonnatoimetaja, seejärel Eesti Televisiooni infotoimetaja, 2002–2006 pereajakirja Kodukolle toimetaja.
Viie luuleraamatu autor, kaheksa raamatu kaasautor; tema luulet on kasutatud ka laulupidude repertuaaris. Eesti ajakirjanike liidu liige, pälvinud liidu aasta- ja eripreemiaid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 156 korda, sh täna 1)