Raivo Mänd – saarlaste kultuurikogemust au sees hoidev professor

Raivo Mänd – saarlaste kultuurikogemust au sees hoidev professor

POPULAARNE PROFESSOR JA ANDEKAD TUDENGID: Oma loengus hoiatas professor Raivo Mänd tudengeidki lõksude eest, kuhu nad sattuda võivad.
Foto: Aare Laine

Talvekuu viimase nädala laupäeva varahommik Tartus on samasugune sombune ja vihmane nagu mereriigis Saaremaal. Kella poole kaheksa paiku linnaveerest kesklinna poole sõites näen tänavatel vaid üksikuid sõidukeid ja mõnda jalakäijat. Nii varasel hommikutunnil seisab ees kohtumine naaberkülamehega, keda pole näost näkku näinud vist mitukümmend aastat. Professor Raivo Mänd on enne hommikust loengut leidnud tunnikese kunagise koolivenna (Randvere algkoolist) jaoks.

Vanemuise tänaval zooloogiamuuseumiga ühes hoones asuva Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi valvurit on professor Mänd Saaremaa ajakirjaniku tulekust jõudnud informeerida. Ainus hing, kes nii vara kolmandal korrusel toimetab, ongi kodusaare lehemeest ja tudengeid ootav õppejõud.

28. novembril jääb emakeelse ülikooli 90. juubelini kolm päeva ja professor Raivo Männi 55. sünnipäevani neli päeva.
Kui olen tegusale teadusemehele terekäe ulatanud ja edastanud õnnesoovid nii mehele endale kui ka ülikoolile, istume oma auravate kohvitassidega osakonnajuhataja kabinetti laua taha, et põgusalt rääkida ülikoolist, teadusetegemisest, tudengite õpetamisest ja ka Saaremaast, kust nüüdne hinnatud õppejõud ja teadlane looduse uurimiseks toona pisiku külge sai.

Raivo Männi viiekümne viie aasta sisse mahub niipalju mehetegusid, et kui neid järjepanu loetlema hakata, siis võtaks see enda alla mitu lehekülge. Ainuüksi teaduslike artiklite loetelu on aukartustäratav. 1973. aastal Kingissepa 1. keskkooli (praeguse Saaremaa ühisgümnaasiumi) ja 1978. aastal Tartu ülikooli cum laude bioloogi-zooloogina lõpetanud Raivo Mändi tunnustati juba 1987. aastal noorte teaduspreemiaga. Professor Männi töögrupp kuulub alus- ja rakendusökoloogia tippkeskuse koosseisu. 2002. aastal pälvis grupp (kuhu kuulusid veel P. Hõrak, T. Tammaru ja I. Ots) riikliku teaduspreemia.

Raivo Mänd on olnud Eesti loodusuurijate seltsi asepresident, Eesti ornitoloogiaühingu esimees, asutanud Eesti malakoloogiaühingu ja ornitoloogilise ajakirja Hirundo, olles aastaid selle ajakirja toimetuskolleegiumi esimees. Aastaid on Raivo Mänd kuulunud mitme ajakirja toimetuskolleegiumide koosseisu. 2008. aastast on ta Estonian Journal of Ecology abitoimetaja ja Open Ornithology Journal’i toimetuskolleegiumi liige.

Loomade käitumisest kirjutatud raamatu “Elukunstnikud” tagakaanelt saab lugeda, et loomaökoloogia professor Mänd on kogu elu uurinud linde ja teisi elusolendeid, viibides igal aastal nädalaid ja koguni kuid vahetult looduse keskel. Ta on esinenud teadusettekannetega erinevate maailmajagude maades ning rännanud oma retkedel mitmetes mäestikes kuni Ohhoota mereni välja. 1990. aastatel tõi ta Tartu ülikooli õppekavasse uue distsipliini – käitumisökoloogia. Just sellest raamat “Elukunstnikud” jutustabki.

Vestlus hommikutunnil

“Elasin Saaremaal looduse keskel. (Tulevase loodusteadlase kodu oli Kihelkonna maantee ääres Randvere teeristi lähedal metsatukas – aut.) Mulle meeldis looduses liikuda, loomi ja linde jälgida. Uitasin mööda Suurlahe kaldaid. Miks ma seda tegin? Sellele oli vaja ka mingisugust põhjendust. Tol ajal ei olnud niimoodi, et noored inimesed võisid suve läbi lihtsalt niisama lulli lüüa. Tööd tuli teha. Mina aga juhtusin lugema Tartu ülikooli tolleaegse linnuteaduse professori Erik Kumari raamatut “Lindude laht”, mis mulle väga meeldis.

Ma sain esimest korda aru, et niimoodi uidata võib isegi Tartu ülikooli professor, kui ta midagi asjalikku teeb. Sellest tekkiski mõte, et hakkan õige ka linde uurima. Nii saan metsades ja mere ääres ringi kolada,” teeb Raivo Mänd jutuotsa lahti.
Selle jutu peale ei saa kohe küsimata jätta, et kas Mullutu küla poisil terendas juba siis professoriamet silme ees.

“Mingit niisugust ambitsiooni ei olnud. Kasvasin lihtsate inimeste peres ja lihtsate inimeste keskel. Säärast mõtet ei tekkinud. Kui ettepanek professorikohale kandideerimiseks tehti, ka siis mõtlesin, et see on üks suur nali. Kui aga nüüd tagantjärele mõelda, siis küllap see marssalikepp seal seljakotis on ikka kogu aeg olnud,” mõtiskleb professor.

Kooliaega meenutades räägin Raivole loo, kuidas Randvere poisid Suurlahes ujumas käies tihti lahe kallastel jalgrattakrossi harrastasid. Raivo meiega kampa löömisest ei hoolinud. Tema uuris binokliga lahe kohal tiirutavaid tiire ja teisi sulelisi. Tiirudest muide on Raivo Mänd kirjutanud ka raamatu. Trükis “Tiirud” nägi ilmavalgust 1982. aastal.
“Käisin nii Suurlahe ääres kui ka Linnulahe kallastel oma pooliku binokliga, mille sain klassivennalt, kes seda ise ei vajanud.

Raivo vanem vend Rein oli masinamees. Poiste isa ja ema töötasid Mullutu karusloomafarmis loomakasvatajatena. Raivo Männi CV-st saab lugeda, et koolipoisina puutus praegune loodusteadlane loomakasvatusega ka otseselt kokku, olles seitsmekümnendate aastate alguses suvistel koolivaheaegadel Randvere farmides ametis karjapoisina.

“Kui mina hommikuti üles ärkasin, siis oli isa juba pliidi alla tule teinud. Ise istus ta siis köögis laua taga, raamat lahti ees. Olen kuulnud ka selliseid lugusid, et omaaegsed professorid kündsid põldu, adrakured peos. Mina mäletan oma põldu kündvast isast sellist pilti, et ta astus hobuse taga, adrakured peos ja ühes käes oli tal ka raamat. Võin öelda, et olen kasvanud ikkagi vaimsete huvidega peres,” mõtiskleb Raivo Mänd.

Keskkoolis õppides Mullutu küla noormees ülikooli minekust ei unistanudki. Raivo arvas, et temast võiks metsamees saada ja Luua koolis metsaspetsialiste ette valmistatigi. Ometi viis ta õpetajate soovitusel avalduse Tartu ülikooli sisseastumiseks. “Viimase minutini hoidsin seda saladuses. Kartsin, et äkki ei saa sisse ja siis on häbi. Enesekindel ei ole ma kunagi olnud. Rohkem olen püüdnud ebaedu vältida. See ongi edu toonud,” väidab professor.

Julgen siiski auväärt õppejõule vastu vaielda, öeldes, et ilma enesekindluseta oleks seda tööd selles suures majas raske teha. “Kindlasti on enesekindlus siin majas liikudes märksa suurem kui näiteks kuskil ülemaailmsel kongressil neljasajale inimesele oma ettekandes teadustulemustest rääkides. Eks seda enesekindlusetust jätkub samamoodi, aga enesekindlust on muidugi ka juurde tulnud,” argumenteerib teadlane.

Edu seisneb järglastes

Teadustöös on Raivo Männi saavutused leidnud tunnustamist nii kodumaal kui ka raja taga. On´s professoril praegugi midagi konkreetsemat silmapiiril, mille poole teadustöös püüelda?

“Mingil hetkel hakkab sulle tunduma, et sinu edu seisneb hoopis sinu järglastes. Inimesed peavad väga tähtsaks oma lapsi, aga veel tähtsamaks vahel seda, et neil lastel oleks ka lapsi. Mina juba loen neid akadeemilisi lapselapsi, omakasvatatud teadusdoktorite poolt kasvatatud uusi teadusdoktoreid,” mõtiskleb Raivo Mänd. Professor Mänd on ise juhendanud seitset doktorikraadi taotlejat. Akadeemilisi lapselapsi tuleb kümmekond.

Tartu ülikooli juubelipäev oli Raivo Männi oma peres samuti väga tähelepanuväärne. Ülikooli juubeliaktusel anti Raivo ja Marika Männi (maaülikooli rakendusentomoloogia professor) nooremale tütrele Triinule kätte doktoridiplom. Triinu doktoritöö võitis sel aastal ka üleriigilisel konkursil loodusteaduste peapreemia.

Raivo vanem tütar Pille on samuti bioloog ja poeg Kaarel, kes praegu veel gümnaasiumis, kavatseb geograafiat õppima minna.
Ülikoolis töörühma juhina ja osakonnajuhatajana peab Raivo Mänd oma missiooniks kogu teadlaste kollektiiviga tehtavat. “Ma püüan kollektiivi aktiivselt töös hoida, et tuleksid ka tulemused. Selle töö kõrvalt on väga raske isiklikke ambitsioone seada. Teadus on ju looming. Loomeinimene peab eelnevalt tiineks saama. Seda tiineks saamist tuleb mõnikord oodata mitu päeva, teinekord nädal aega, enne kui suudad hakata midagi uut looma. Administratiivsetes ametites on väga raske seda hetke tabada.

Teadus on tänapäeval üldse kollektiivne looming. Ühe artikli autorite arvuks küündib tihtipeale 20–30 inimest. Need ajad on möödas, kus üks suur teadlane istus hämaras kabinetivaikuses ja mõtles oma surematuid mõtteid,” maalib Raivo Mänd pildi nüüdisaja teadlaste tegemistest.
Saaremaal sündinud ja kasvanud mehena pole professor Männile paljuräägitud Tartu vaim veel eriti mõjunud.

“Olen ennast alati, kus sobilik, esitlenud saarlasena, kes teatavasti kultuuriliselt ja psühholoogiliselt on mandrieestlasest rohkem säilitanud Euroopa hansakultuurile omast. Ja kui miski siin Tartus mulle ei meeldi, siis olen mõnikord öelnud, et Saaremaal, minu päritolukultuuris, on asjad nii ja nii. Ja saarlasena tahan, et minu üksuses käiksid asjad Euroopa moodi. Niiviisi loodan, et oma saarlase kultuurikogemust au sees hoides rikastangi kokkuvõttes kõige paremini seda paljuräägitud, kuid seni defineerimata Tartu vaimu,” räägib ta.

Saaremaa linnustiku on Raivo Mänd raiunud ka koguteosesse “Saaremaa”. “Oli vaja kirjutajat. Puht Saaremaa patriotismist ei saanud ma keelduda. Siis tuli ise midagi teha,” annab paljude populaarteaduslike kirjutiste autor ülevaate.
Professor Raivo Mänd on avaldanud 32 teadusartiklit juhtivates rahvusvahelistes teadusajakirjades, lisaks kirjutised teistes ajakirjades nii välismaal kui ka Eestis. Tema hinnangul jääb Eesti teadlaste hääl rahvusvahelises ulatuses kõlama.

“Eesti ökoloogia on maailmas väga hästi tuntud. Ökoloogid, sealhulgas loomaökoloogid on Eesti juhtivad teadlased. Kui maailma teadlased sinu tööde vastu huvi tunnevad ja oma artiklites sinu töid viitavad, siis ongi sinu kirjutatud töö aktiivses kasutuses. See viidatavus on Eesti ökoloogide seas maailma keskmisest palju kõrgem,” toob professor näite.

Varasemal ajal võttis Raivo Mänd aktiivsemalt osa ka saarlaste klubi tegevusest, on seal ka ise lektorina esinenud. Nädal tagasi aga esines professor avatud ülikooli tudengitele teemal “Ökoloogilised lõksud ja atraktiivsed mülkad”. Käisin kuulamas. Väga huvitav loeng oli.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 293 korda, sh täna 1)