Ajakaja: Aliaste ajastu (17)

Aastaid on eestlane vaikinud, sest ajad olid sellised. Nüüd on eestlasele vabadus tulnud ja sellega seoses kadunud paljud seni hoolega kontrollitud nähtused. Sealhulgas on kadunud kontroll sõnakasutuse üle. Kadunud on kohati aga kahjuks ka enesetsensuur. Kaifitakse seda, et võid öelda ja mõelda, kuid kui palju me julgeme seda teha oma tegeliku nime all… Äärmusest äärmusesse on need asjad kulgenud.

Mida tollane vaikimine tähendas? Kas üksnes seda, et me ei öelnud alati välja, mida mõtlesime, või oli see midagi rohkemat? Oli see mäng vaid sõnadega, mida need minevikupoliitikud meile peale surusid?

Äkki oli see ka meie tahte vaikima sundimine, meie tähelepanekute, meie tunnete ja emotsioonide vaigistamine ja kindlasse kontrollitud voogu suunamine. Jah, kaldun arvama, et see vaikimisse sundimine oli just nimelt laiahaardelisem, kui me kunagi suudame endale ette kujutada. Lisaks oli see meie initsiatiivi mahasurumine. Sest isemõtlev, oma mõtet väljaütlev ja initsiatiivikas kodanik on ebamugav. Suletud ühiskonnas lausa hukatuslik.

Ajad on muutunud. Meil on vabadus öelda ja mõelda mida soovime. Kuid hirm meie sees on jäänud. Kui ma ütlen midagi, mis minust siis saab? Kui ma olen sotsiaalselt aktiivne ja üritan sõna sekka öelda meie igapäevaelus, kuidas minusse siis suhtutakse? Äkki ka sel põhjusel mängitakse meedias seda aliase-mängu.

Muidugi, märke on õhus ja vaikimine ei ole enam totaalne. Siin-seal ikka inimesed juba kõnelevad. Kuid kui paljud neist julgevad kõneleda oma nime all? Julgust oma nimel oma riigi ja elukorralduse asjus sõna võtta on vähe. Liiga vähe. Nii vähe, et kohati tundub, et me ei olegi nagu aru saanud, milline on meie vastutus kodanikena. Et meie ise ju olemegi riik!?

Millal siis tuleb see aeg, mil me võtame vastutuse oma kodukandi, oma riigi heakäekäigu eest? Kunas tuleb aeg, mil julgeme oma nime all sõna võtta? Kunas tuleb aeg, mil meie mõtetest ja soovidest saavad teod ja me toimetame omal maal kui täieõiguslikud peremehed, mitte kui vagased sulased, kes valenime all kuskil natuke ka häält teevad, kuid valdavalt eelistavad siiski mööda nurgaääri hiilimist ja isekeskis sosistamist?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 43 korda, sh täna 1)