Kas van Rompuy on ka saarlaste president? (1)

Kas van Rompuy on ka saarlaste president?

 

19. novembril valiti Belgia peaminister Herman van Rompuy ühel Brüsselis aset leidnud õhtusöögil konsensuse teel esimeseks Euroopa Liidu presidendiks. Seega allub ta valitsemisele ka Eesti Vabariik, mis on koos looduskauni Saaremaaga teatavasti üks Euroopa Liidu liikmesmaa. Nii on van Rompuy mõnes mõttes ka Saaremaa president.

Võib aga küsida, kas inimene saab olla saarlaste president, kui ta seda saart eriti ei tunne. See käib van Rompuy’st rääkides muidugi mitte ainult Saaremaa kohta, sest kahtlemata ei tunne ta sugugi kõiki Euroopa Liidu liikmesmaid ja piirkondi. Ent kuidas hinnata tema võimuletulekut Saaremaa ehk regioonide vaatenurgast?

Hallid hiired valitsema

Ajalehed üle Euroopa hindasid tema võimuletulekut negatiivselt. Eesti Päevaleht pani oma juhtkirjale, mis käsitles Herman van Rompuy EL-i presidendiks ja Catherine Ashtoni Euroopa Liidu välisministriks valimist, pealkirjaks “Euroopa hallid kangelased”. Postimehes kirjutas kolumnist Ahto Lobjakas “absoluutsest nullpunktist” ja kritiseeris seda valikut teravalt, kuna kaks uut EL-i esindajat olevat hallid hiired, keda keegi Euroopas ei tunne.

Saksamaal rääkis suur Baieri ajaleht Süddeutsche Zeitung möödalastud võimalusest valida kedagi tuntumat nagu näiteks Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker, kes tundvat “iga tagaust, iga lõksu, iga nõksu” ja kõiki võimalusi Euroopa Liidus, kuidas võiks midagi käima lükata. Sellised oskused van Rompuy’l puuduvat. Konservatiivne mainekas leht Frankfurter Allgemeine Zeitung jättis kommentaari koguni avaldamata. Hispaania ajaleht El País möönab aga, et Euroopa Liit olevat valinud presidendi, kellel puuduvat juhtimisoskus, ning Rootsi Aftonbladet arvab, et Euroopa tahab edasi rääkida vaid iseendaga ega taha saada mujal kuulatud.

See viimane lause tabab minu arust olukorda kõige rohkem, kuid ma sõnastaksin selle veidi ümber: Euroopa Liit peab nüüd lõpuks asuma rääkima iseendaga ja omadega, enne kui keegi esindab “Euroopat” ehk Euroopa Liitu, mis ühtse üksusena ei eksisteerigi! Seda, et Euroopa vajab sisemist kommunikatsiooni, näitas kogu presidendi valimise protseduur.

Valitsusjuhtide huvi

Brüsselis tuli kokku kakskümmend seitse valitsusjuhti, kes valisid läbipaistmatu protseduuri teel kedagi, kellest Euroopa piirkondade rahvas üldse ei tea, kas nad on õiged inimesed neil kohtadel ja kas nad võiksid esindada nende huve. Selge on vaid see, et need kaks inimest, kes asuvad juhtima Euroopa Liitu, esindavad vaid valitsusjuhtide huve. Nad ei võta valitsusjuhtidelt võimalust end rahvusvahelisel tasemel teostada ja oma riiki esindada. Ei van Rompuy ega Ashton kitsenda nende tegevusala, sest neil puudub selleks vajalik autoriteet Euroopa Liidus ja väljaspool.

Minu arust unustasid aga need van Rompuy kriitikud, kes nimetavad van Rompuy’d ja Asthoni hallideks hiirteks või kahvatuteks-kidurateks inimesteks, et just ajakirjandus aitab oluliselt kaasa inimese maine kujundamisele. Tuntus ei ole aga ainukene poliitiku kvaliteedimärk. See, et näiteks Tallinna linnapea Edgar Savisaar oskab end Eesti poliitikas hästi lavastada, ei ütle ju veel midagi tema poliitika sisu kohta. Me peaksime pigem küsima, miks van Rompuy ei ole tuntud.

Kindlasti mitte selle pärast, et ta ei oskaks tööd teha. Pigem vastupidi: ta on edukas, ta suutis ühendada Belgia, mis kannatas mitmete eri rahvuste tüli all. Ta oskab kuulata ja oma arvamust kujundada. Ma vean kihla, et Eesti peaminister Andrus Ansip või Läti valitsusjuht Valdis Dombrovskis ei oleks Euroopas tuntumad olnud kui Herman van Rompuy. Võib ainult oletada, kuidas Euroopa ajakirjandus hinnanuks neid juhul, kui üks neist oleks valitud Euroopa Liidu presidendiks.

Probleem ei ole van Rompuy tundmatuses

Pigem on inimesed liiga vähe informeeritud sellest, mis teistes Euroopa Liidu liikmesmaades ja Euroopa Liidu keskustes üldse toimub. Kui Eesti astus Euroopa Liitu, siis avati igal pool vastavaid infokeskusi. Sealt võisid ka Eesti elanikud saada igasugu informatsiooni Euroopa Liidu kohta.

Hiljem unustati aga ära, et Euroopa Liit koosneb liikmesmaadest ja piirkondlikest üksustest, mitte Brüsselist ega Brüsseli bürokraatiast.

Euroopa Liidus pole ainult Euroopa Liidu ühine poliitika. Ka Eesti Vabariigi ja Saare maakonna kohalike omavalitsuste poliitika on osa Euroopa Liidu poliitikast. Just sellest poliitikast – vähemalt riigi tasemel – peaks inimesi rohkem informeeritama. Just nii saavad niisugused hallid hiired nagu van Rompuy ja Ashton veidi värvi juurde.

Saaremaa poolt vaadates on van Rompuy ja Ashton kindlasti parem valik kui selline euroliidu president, kes suhtleb vaid riikidega ja suhtub piirkondlikesse üksustesse eelarvamusega. Aga mainekas president oleks just selline!

President, kes usub, et ta tunneb ja teab kõike, ja kes ütleb, mis on tõde, mida inimesed peavad uskuma ja mida mitte. President, kes määrab paika ka kohalikud poliitikud. Prantsusmaal, kus presidendil on palju võimu, toimubki poliitika nii. Seal valitsevad regioone ja kohalikke omavalitsusi nn langevarjupoliitikud. Pealinn saadab neid välja ja paneb ametisse seal, kus neid pealinna arvates vaja läheb. Sellist poliitikat ja presidenti pole vaja ei Eestile ega Saaremaale.

Nii võibki Euroopa Liidu uue presidendi valikuga rahul olla. Miinuseks on pigem küsimus valimisprotseduurist, sest peaministrid valisid kaks võtmeisikut viisil, mis pole demokraatlik. Eesmärk peaks olema see, et hoopis Euroopa Parlament või liikmesmaade parlamendid valiksid Euroopa Liidu presidendi, sest nemad esindavad oma rahvast. Eesti riigikogus esindavad mitmed saadikud ka Saaremaad ja ilusam oleks, kui nemad oleksid võinud kaasa rääkida Euroopa Liidu Nõukogu alalise eesistuja ehk presidendi ja välisministri valimistel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 11 korda, sh täna 1)