Kõne Iffile 22

Kõne Iffile 22

 

Täna räägime oma juurtest ja keelemurrete säilitamise vajadusest.

Saarlasena tunnen seda, et mingi seletamatu tunne on inimestel paikkonniti olemas. Mida aeg tagasi, seda rohkem see tunnetatav oli. Tänapäeval on noorematel inimestel ühest paigast teise liikumine nii kiireks läinud, et ma ei tea, kas neil see oma päritolu tunnetus enam alles on.

Millegipärast on nii jäänud, et saarlased hoiavad kuidagi rohkem kokku. Olen ise kogenud seda toredat tunnet, kui su juurde tuleb mõni võhivõõras inimene ja ütleb: “Tervist, saarlane, mina olen ka saarlane.” Nii see jutt alguse saabki ja kui on aega, siis räägime edasi, kust kandist pärit, mida teeb, keda tunneb. Kui ta on Kuressaarest, siis tuleb kohe juttu, kus tänavas sündinud, kasvanud või elatakse, ja ikka niimoodi edasi. Selline vestlus tekitab kohe mingi sooja tunde, sa pole nagu ilmapeal üksinda.

Mina ei tunne ühtki saarlast, ükskõik kus maailma nurgas ta elaks ja töötaks, kes oma päritolu häbeneks. Pigem tuuakse seda igal võimalusel esile. Minul tekitas seesama tung – olla saarlane – 17 aastat tagasi soovi tulla tagasi ja endale siia kodu soetada. Kuigi saarlased ja muhulased on erinevad, siis tulin Muhusse selle tõttu, et emapoolsete juurte kaudu olen ma ka muhulane, ja ei tundnud ennast sissetungijana.

Ma naudin seda saarlase-muhulase elu. Ega päris mandrimehed nii taiplikud ka ei ole, et nad saarlasel-muhulasel vahet teevad, küll aga hiidlastel ja saarlastel.
Tean paljusid oma kaasaegseid, kes on oma noorpõlves siit mujale läinud ja hiljem tagasi tulnud. Olen nende inimestega kohtunud koolikokkutulekutel, paljudega suhtlen lapsepõlvest saadik.

Tallinnas on olemas ka selline tore saarlaste ühendus, aga kahjuks pole ma nende üritustel saanud suurt rohkem käia kui paar korda laulmas. Mul on paraku selline amet, et sel ajal, kui neil üritused on, pean mina töötama. Sellest on mul kahju, aga nii see on.

Mulle meeldib see, et ka teised rahvakillud on väga hakanud oma juuri austama, olgu need mulgid või setud näiteks. Ajad on väga palju muutunud, setud ja kihnlased on suutnud end UNESCO pärimuskultuuri nimekirja saada ja kaitsealuste staatuse omandada. Eks see näitabki, kui vingelt suudetakse oma kultuuri arendada ja välja pakkuda.

Mulle meeldib, et raadios on kihnukeelsed uudised, et Võrus õpetatakse võro kiilt, ja ma ei taha siin küll kellelegi etteheiteid teha, aga ka saare keel on selline, et ei tahaks seda hääbumas näha. Meie keel laulab ja kui see hävineb, on sellest tõsine kahju. Saare keelt peaks tõesti rohkem reklaamima, ega see “vötame mönuga” üksi aita.

Muhulased on siin saarlastest natuke ette jõudnud, Muhu murdelugude raamatuke on välja antud ja see on ka minul olemas. Ma leidsingi sealt mõned sõnad, millest ma aru ei saa ja pean neid laskma oma naabriproual tõlkida. Minu eesmärk ongi muhu keelt õppida ja hakata oma naabrinaisega selles keeles suhtlema. Mulle väga meeldivad ka need muhukeelsed lood, mis Oma Saares ilmuvad, loen need alati kõik läbi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)