100-aastane Maria Aavik: on siin juba elatud ja oldud ka…

100-aastane Maria Aavik: on siin juba elatud ja oldud ka...

USTAV KAASLANE: See seinakell on tiksunud Männiku köögi seinal vaid kümmekond aastat vähem, kui Marial tänaseks aastaid turjal.
Foto: Robi-Jürgen Algo

Nõnda mõtiskleb laupäeval 100-aastaseks saanud Maria Aavik Orissaare valla Mäeküla Männiku talust. Maria ema elas neli kuud vähem kui 102 aastat, tema õde Natalia tähistas äsja oma 90. sünnipäeva.

Maria istub diivanil, kena lilleline rätik peas ning mustris kampsun, mille memm juba aastaid tagasi ise kudunud, üle õlgade. Väikesed kortsulised käed süles otsekui palveks seotud.
“Pikalt ei taha enam istuda, selg väsib ära,” ohkab Maria, keda kõik lähedased Manniks kutsuvad. “On siin juba elatud ja oldud ka.”

Möödunud aastal samal ajal oli Maria voodis ja arvas ise ning arvasid teisedki, et tema aeg hakkab ümber saama. Süüa enam ei tahtnud, jõud oli täitsa otsakorral. Kuid memmele kingiti veel üks aasta. Nüüd kõnnib ta toas ringi, vahel harva õuepeal ka, kui ilm lubab. Siis on abiks neljajalgne tugiraam. “Mis siin enam, jalad ei kannata, umbest kahe käega peab kepi küljest kinni olema,” räägib ta.

Aga ta peab tugev olema, sest õde Natalia (omaste ringis Naadi), kes talle pärast oma abikaasa surma kolmteist aastat tagasi Tallinnast seltsiks tuli, on nüüd päris pime. Tegi pliidi ees tulehakatist, pisike oksakribu lipsas silma ja sellest saadik on nägemine täitsa kadunud. Mann ütleb, et tema peab praegu olema Naadi silmad.

“Üks ei näe ja teine ei kuule, sõuke see meite elu siin on,” toriseb memm mõnusa heatahtlikkusega. Räägib, et kui tarist, paneb tema ikka nõelale niidi ka taha. Sest kes see teine siis paneb!? Ja nõel, see on muide täiesti tavaline õmblusnõel, ainult pisut pikema silmaga.

Pole suitsu sees kasvanud

Maria mõistus on selge, ta mäletab oma lapsepõlve seiku peaaegu et peensusteni. Räägib, et papa-mamma hoidsid oma nelja tütart väga. Mann oli vanuselt teine, Veera ja Sohvi on juba ammu siit ilmast lahkunud.
“Kui pahandust sai tehtud, oli karistajaks ikka mamma, papa ütles korra ühe kõva sõna ja sellest piisas…

Papa oli üks tubli mees, ei ta joonud ega suitsetanud.” Nõnda rõhutab vanamemm, et tema ei ole suitsu sees kasvanud. Ehk peitub selles tema pikaealisuse võti? Ja Manni abikaasagi olnud nii viks ja viisakas mees, et tossanud kas õues või ainult oma toas. Ja lõpuks jätnud mees suitsu kimumise hoopistükkis maha. Seepärast ei usu Mann seda juttu mitte üks raas, et suitsetamist maha jätta ei saa. Umbest ise peab tahtma, küll siis saab!

Mann mäletab hästi, kui isa Männikule uut maja ehitas. Enne seda elati õuepeal pisikeses saunas. Seitse aastat muudkui ehitas ja ehitas… Sisse koliti siis, kui tüdruk oli 13 aastat vana. “Mitte kedagid abiks ei olnud, ainult oma lapsed. Ma mäletan, kui sarikaid peale pandi, oli hirmkange tuul ja me olime katusel. Kõik need kivimüürid rehaltse otsas, need on meite oma põllu pealt korjatud kividest. Papa neid vedas ning miskit moodi ta neid suuri jurakaid pisemaks lõhkas. Papa oli kõva mees.”

Maria räägib, et isal lõppes elu noorelt ja traagiliselt. “Omakaitse tappis ära. See oli 12. oktoobril 1941. Leidsime ta siit lähedalt koobastest, tampsalõng oli ümber kaela pandud, meelekoht oli katki, pussiga rindu ka veel pistetud. Meid polnd kodu, muidu oleks meitel kõikidel ots peal olnd…”

Ema jäi lastega üksi. Mann ütleb, et ei tema pole oma elus hõlpu saanud. “Läksin varakult mandrile teenima. Ma olen saksa teenind ja matsi teenind. Saksa teenimine – see oli parem. Vaada, siis sa teed toas tööd ja õue pole suurt asja. Matsi juures oli umbest üks raske põllutöö.”
Kolhooside aegu oli Maria põllutööline: “Oh siis sai ikka kõvasti vatti nähtud!”
Peiud jäid sõtta

Selle armastuse jutu koha peal rehmab memm käega ja lausub kavalalt: “Eks neid kavaleerisid ju oli ikka ka, aga need läksid kõik sõtta ja sinna nad jäidkid…Tagasi pole neist keegi tulnd.”

Mann läks mehele siis, kui oli juba üle kolmekümne aasta vana. Leskmees Aleksander Aavik oli käbedale ja vabale naisterahvale silma peale visanud. “No mul pole ju mingitsugust armastust olnd, aga aeg oli sealmaal, et peab ikka mehele minema. Aga me elasime kenasti, riidusid meitel polnd, ehitasime uue maja ja… 25 aastat elasime, siis suri Sander ära.” Mann räägib, et Sandril oli esimesest abielust tütar, kellega tema võõrasemana kenasti läbi sai. Nüüd on ta kahjuks ammu juba surnud.

Pärast abikaasa surma käis Mann veel mõned aastad kahe kodu vahet – aitas ema Männikul ja toimetas Sadamal. Siis kolis päriselt ema juurde, kes enam üksi hakkama ei saanud. Maria ema suri 1986. aastal, neli kuud enne oma 102. sünnipäeva.

Ei tea, mis asi haigemaja on

Saja aasta jooksul pole Maria mitte üks kord haigemajas olnud. Räägib, et kord kolhoosiajal jäänud ta heinakoorma alla, käekont puruks, käsi pandud kipsi. Teinekord, see oli veel siis, kui Sander elas, kaotanud naine teadvuse. “Vanamees juhtus peale. Siis käis arst kodus ja kirjutas südamerohtu.” Selgub, et tegu on rohuga, mida saab apteegist ilma arstikirjata ja seda on vanamemm korrapäraselt manustanud nüüd juba nelikümmend aastat. Maria sõnul tal üks viga ikka on – viletsad hambad. “Oh ma ole nende pärast arsti juures käind! Aga nüüd mul riigihambad, nendega pole häda midagid. Need ei valuta.”

Mis maailmas uudist, sellega on õed hästi kursis. “Mõistus on mul kindel,” räägib Mann maailma asju arutades. “Me kuuleme raadiost kõik ära. Ei sealt pole ju muud kuulda, kui paljas üks suur pommisõda käib maailmas. No nüüd olid need valimised, ju näeb, mis see valitsus teeb. See Savisaar sai nii hirmsasti hääli, mine sa tea, mis siit nüüd tulemas on!”

Orissaare valla asju vanamemm kahjuks suurt ei tea. “Vaada, ma ole siin seinte vahel olnud nüüd 10–15 aastat, ma äi teagid enam, kus Orissaare on.” Vallast käivad sotsiaaltöötajad vanakestel abiks, Orissaare perearsti pere ehitas endale elamise otse Männiku maja kõrvale. Nõnda et abi on saadaval, kui vaja on.

Omavahel saavad õed kenasti hakkama. Mann räägib, et vahetevahel tuleb ikka tirtsutamist ka ette, aga see pidavat neil hirmruttu mööda minema. Praegu ongi vanema õe kõige suurem mure see, et Naadi ometi pisut nägema hakkaks: “Oh helde aeg, mismoodi ta sii ilma silmadeta hakkama saab?!”

Ja tiksub kell…

Männiku köögi seinal lööb vana seinakell. “Seda ei maksa tähele panna, see lööb valesti,” märgib Maria. Selgub, et 100-aastane memm oli siis 15- aastane tütarlaps, kui isa tolle aja kohta väga uhke pommidega seinakella majja tõi. Ja sealtmaalt on see kell kõik need aastad sellel seinal olnud ja aega näidanud. “Selle sui tükk aega seisis… Siis oli igav küll! Aga Maanu, meite sugulane, võttis kätte ja parandas ära. Nüüd tiksub jälle. Natukse ette küll käib, aga sest pole midagi.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 87 korda, sh täna 1)