Kogu elu Jumalat teenides (3)

Kogu elu Jumalat teenides

TAAS TUNNUSTUS: Isa Felix on patriarh Aleksiuselt (paremal) saanud kolmanda risti kandmise õiguse. Seda tuleb tõendada oma allkirjaga.
Foto: Erakogu

Kuressaare Püha Nikolai koguduse esipreester ülempreester Felix Kadarik (86) on hetkel nii vanuselt kui ka tööaastatelt vanim tegutsev vaimulik Eesti apostlik-õigeusu kirikus. Tänavu suvel möödus tal 65 aastat preestriks pühitsemisest Tallinna Issandamuutmise peakirikus. Kuressaare koguduse eesotsas on Kadarik olnud 55 aastat.

Felix Kadariku isa oli Kahtla kooli juhataja ja Laimjala koguduse köster. Elati köstrimajas ja Kahtlas möödusid austatud vaimuliku lapsepõlv ja esimesed kooliaastad.

Vares napsas võileiva

Felix Kadarik: “Ma ei tea, kui vana ma olin, aga mäletan, et oli talv ja ma seisin kodumaja ees. Ema oli andnud mulle võileiva, singiviil peal… Järsku kraaksatas üks vana vares otse minu selja taga. Ma kohkusin, hakkasin nutma ja mu võileib kukkus maha. Kohe napsas vares minu võileiva ja kadus. See puu ja see vares on mul tänaseni selgesti meeles. Ilmselt olin kolme-neljane.”

Peres oli ka viis aastat vanem õde, temast pere pesamunale mänguseltsilist ei olnud. Seetõttu seltsis väikemees rohkem koolilastega. Kuna isa andis koolis ka laulmistunde, võttis ta väikese Felixi, kes laulda oskas ja tahtis, varakult laulutundidesse kaasa. Isa ise mängis viiulit.
Felix pandi kooli juba 6-aastaselt. Nõnda oli poiss klassikaaslastest tunduvalt noorem ja nii kogu oma kooliaja.

Rattaga Laimjalga ja tagasi

Kahtlas tegi Felix Kadarik läbi kuus klassi. Seejärel tuli minna Kuressaarde progümnaasiumi.
12-aastasel lapsel, kes mitte kunagi varem polnud nii kaua kodust eemal olnud, oli linnakooli tulek väga raske. Felix oli kostil täiesti võõraste vanainimeste juures.

“Mul oli nii suur koduigatsus, et järjekindlalt igal laupäeval, olgu ilm mis tahes, sõitsin jalgrattaga koju Laimjalga ja pühapäeval linna tagasi. 40 km mööda kruusateed. Terav killustik lõhkus rattakumme, neid tuli teel parandada küll,” meenutab Kadarik. Nii need rattaretked kestsid kuni lume tulekuni. See koormus oli liig, poisil tekkisid südamehäired ning kooliarst keelas edaspidise rattasõidu hoopis. Kuid jalgratas on isa Felixi põhiliseks liiklusvahendiks jäänud tänase päevani.

Õppis kooliõpetajaks

“Ega ma ju kehvasti õppida saanudki, sest mu isa oli koolijuhataja,” arutleb Kadarik. “Tuli ikka tööd teha, et mitte väga kehva välja näha. Linnakoolis oli raske, ilmselt tulenes see ka minu noorusest. Aga maakoolide tase oli tol ajal ka märgatavalt madalam kui linnas ja see andis kõvasti tunda.” Linnas progümnaasiumi seitsmendas klassis tuli õppima hakata selliseid aineid, millest ta maakoolis polnud kuulnudki. Raskusi oli võõrkeeltega, nende õpetamise tase oli maakoolis väga algeline. Algebrat õpetas venelane, kes väga halvasti rääkis eesti keelt ja tema seletusi olid raske mõista.

Pärast progümnaasiumi läks Felix Kadarik Tallinna õpetajate seminari, mis andis keskhariduse ja algkooliõpetaja kutse.
Felix Kadarikust sai Tallinna 4. algkooli õpetaja. Talle anti juhatada II klass ja kõik laulmistunnid koolis. Samal ajal õppis noormees ise konservatooriumis laulu ja koorijuhtimist ning juhatas ka Toompeal asuva Aleksander Nevski kate-draali laulukoori. Kui sakslased katedraali kui venemeelse kiriku kinni panid, anti Kadarikule Tallinna Issandamuutmise kiriku koorijuhi amet.

Kahekesi merejääl

“Tallinna pommitamine lõi kõik meie elu segamini,” meenutab Kadarik, kes selleks ajaks oli juba naisemees. “Minu koolimaja põletati maha, maja, kus me elasime, oli purustatud, kõrvalolevad majad põlesid… Hommikul, kui valgeks läks, põgenesime ühe juhusliku autoga maale. Saku jaamas selgus, et Virtsu raudtee veel töötab ning järgmisel päeval läheb rong Virtsu. Mõtlesime, et viime vähemalt oma asjad vanemate juurde Laimjalga.”
Felix ja Selma Kadarik jõudsid rongiga Virtsu õhtul. Oli talv, üle merejää käidi hobustega. Selgus aga, et jäätee on muutunud ohtlikuks ja hobustega enam jääle ei lastud.

Felix Kadarik: “Mida ette võtta? Tagasi pole mõtet minna, sest pole enam ei töö- ega elukohta. Peremees majast, kus öö veetsime, pakkus ennast kelguga meile saatjaks. Et on ju enne ka jalgsi üle mindud, küllap jõuame pärale. Hakkasime minema, kohvrid kelgu peal. Saime kilomeetri jagu minna, kui juba vesi põlvest saati… Virtsu mees ütles kohe, et tema läheb tagasi. Tehku meie, mis tahame, aga kelgu jätab ta meile. Meil polnud muud võimalust, kui edasi minna.”

Kadarik selgitab, et merre oli tekkinud kahekordne jää: all tugev vana jää, pealpool teatud kõrguses uus jää. See murdus. Nii nad jääkülmas vees sumpasid, lohistades järel rasket kelku. Puhata ei olnud võimalik, sest märjad jalad kippusid külmuma.

“Olime lõpmata väsinud. Ma ei tea, kas me oleksime Kuivastusse pärale jõudnud, kui meile poleks vastu tõtanud inimesed, kes ootasid Kuivastu pool võimalust mandrile saada. Meie jõuvarud olid otsakorral.”
Nii lõppes see õnnetu, aga lõppkokkuvõttes siiski õnnelik merereis. Järgmisel päeval kahel mehel merejää ületamine nii õnnelikult ei lõppenud, nemad jäid merre.

Hinnatud vaimulik

13. augustil 1944 pühitseti Felix Kadarik Tallinna Issandamuutmise peakirikus preestriks ning ta asus teenima Levala kirikus, mõne aja pärast ka Tornimäe kirikus.
Tornimäe õigeusukirik oli sõjas rängalt kannatada saanud. Torn oli põlenud, aknaid polnud ees. Kui Kadarik pidas oma esimest jumalateenistust, oli kiriku põrand paksult klaasikilde täis.

“Hakkasime koguduserahvaga kirikut taastama,” meenutab ta. “Käisime metsa langetamas. Kiriku katus oli hävinud, aga plekki polnud kuskilt saada. Siis võtsime preestrimaja katuselt pleki ja paikasime niimoodi kiriku katust. Preestrimaja sai peale kimmikatuse.”
Aastal 1954 tuli Kadarik Kuressaare EAÕK Püha Nikolai kiriku preestriks, kus ta töötab tänaseni. Samas on tema teenida ka mitu väiksemat maakogudust, sealhulgas Tornimäe.

Kirikutele olid 50 nõukogude aastat väga rängad.
“Püüti kiriku tegevust lõpetada, vaimulikud olid tõrjutud. Meid jälgiti. Sa ei tohtinud teha mitte midagi niisugust, mille pärast sai sind vahele võtta,” räägib Kadarik. “Oli neid ülekuulamisi küll ja küll.”

Tänavu suvel täitus Felix Kadarikul preestriametis 65 aastat. Aunimetusi on vanal auväärsel vaimulikul nii palju, et isegi ei mäleta, mis täpselt. “Kõik, mis preestrile on võimalik anda, need on mulle ka antud,” sõnab mees muigamisi. Viimati autasustati teda Platoni ordeniga. Ülempreester Kadarik on üks ja ainus EAÕK ülempreester Eestis, kellel on õigus kanda kolme ametiristi. Konstantinoopoli patriarhaat on Kadarikule omistanud suur-oikonomose tiitli. Ta on Kuressaare linna aukodanik.

Kirikule raske aeg

Tänases Eestis vaimulikke enam taga ei kiusata, kuid majanduslikus mõttes on jumalakodadel kitsas käes.
“Raske on, sest raha kirikute remondiks ei jätku,” arutleb isa Felix mõtlikult. “Kuressaare õigeusukirik on juba aastaid remondis ja pole teada, millal see remont ükskord lõpeb.”

Teisalt kuivab kokku kogudus. “Mitu põlvkonda inimesi on peale kasvanud nii, et nad pole kiriku liikmed,” ütleb ülempreester. “Kirikus käivad ainult vanemad kristlased, aga kauaks neidki… Kirikukoor on nii kokku kuivanud, et päris hirm on, mis edasi saab. Aga teenistus ilma laulukoorita pole meie kirikus mõeldav.”
Isa Felixi sõnul on talitustest jäänud peamiselt matused. Kuid paraku on paljud noored tänapäeval ristimata, ristimata inimesi õigeusu kirik aga matta ei saa.

Jutlus on hetkemeeleolu väljendus

Felix Kadarik on preester, kes oma jutlusi kirja ei pane.
“Mõned ütlevad, et see on õnnetus, sest minust ei jää midagi maha,” arutleb ülem-preester ja räägib, et õigeusukiriku jumalateenistusel on oma kindel kord ning see on tal pähe kulunud. Jutluse alguse annab kätte selle päeva evangeelium, ülejäänu tuleb hetkemeeleolust. Seda ei saa ette näha ega kirja panna.

“Tähtis on see, mida sa ise sel hetkel tunned. Kuid selles on ka oht… Mul on mitu korda jutlus käest läinud, sest ühtäkki on kirikus tekkinud segavaid asjaolusid. Ma ei saa enam edasi rääkida. Siis olen vaikinud ja oodanud, kui segaja sellest ise aru saab. Mõni saab aru, mõni ei saa ka.”
Kadariku sõnul on matus väga emotsionaalne kiriklik talitus. Selle hetkemeeleolu on tähtis lahkunu lähedastele. Tulevad ju leinajad kirikult saama lohutust ja kaastunnet.

Samal ajal võivad need, kes on kombe pärast kirikusse tulnud, selle meeleolu ära rikkuda. “See on suur õnnetus,” märgib kirikuisa, kes leiab, et paljud kombed on kirikusse nüüdseks üle tulnud ilmalikust matusetalitusest. Ta toob halva näitena “marssimise” ümber lahkunu puusärgi ning seejärel lähedastele kaastunde avaldamise.

“Meie kirikus peaks inimesed mõttes ütlema oma viimase sõna lahkunule hetkeks kirstu juures seisatades. Ja seejärel liigutakse n-ö lahtipäästmise põhimõttel – et lahkunu tee igavikku oleks avatud. Kui rahvas liigub vastupidi, on lahkunu tee nagu lõpetatud ja minul kui matusetalituse läbiviijal pole võimalik seda muuta.” Preestri sõnul ei tohiks kirikliku matusetalituse ajal ka rutata kohe omastele kaastunnet avaldama. Seda tehtagu enne või pärast talitust. Viimne jumalagajätt kirikus jäägu lahkujale ja siis leinajatele.

Käes on harras jõuluaeg

Jõuluõhtul on kombeks ehk moes kirikusse minna. Ka neil, kes aasta jooksul pole kordagi kirikuuksest sisse astunud. Nüüd minnakse kirikust jõulutunnet saama, minnakse kuulama, mida kirikuõpetaja seekord räägib. Ülempreester Felix Kadarik: “Inimesed tulevad ja ootavad… Mida preester täna räägib? Aga ma olen juba 65 aastat rääkinud, ikka ühte ja sama juttu.

Kristuse sünd on Kristuse sünd, midagi uut sinna juurde panna on väga raske. Aga seda, mis on öeldud, sellele tuleb oma südames ruumi leida, seda tuleb südames kanda. Ja selle järgi tuleb ka elada.” See ongi see jõulusõnum. Oli 65 aastat tagasi ja on aastal 2009.


KES ON PILDIL?

Ülempreester Felix Kadariku tundsid ära vähesed, tema asemel pakuti mitmeid tuntud tegelasi. DVD “Jah, härra minister” läheb Vilma Astele. Auhinna saab kätte toimetusest.

Kes on aga see pontsakas väikemees? Vihjeks nii palju, et tema on nüüd juba päris vana mees. Muidu enam palju ei liigu, aga jõuluajal ajab ennast välja ja muudkui ründab otse võõrastesse kodudesse sisse.

Auhinnaks Meie Mehe jõululaulude CD “Jookse, põder!” Õigeid vastuseid ootame toimetuses või tel 45 30 206, aili.kokk@omasaar.ee .

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 121 korda, sh täna 1)