Kümme aastat teatrit. Linnateatrit (1)

Kümme aastat teatrit. Linnateatrit

OSA KÜMNE AASTA TAGUSEST KOLLEKTIIVIST EHK LINNATEATRI VETERANID: 1. reas vasakult: Laivi Koppel (kostümeerija), Kairi Aus (Café Remark baaridaam), Inge Jalakas (inspitsient), Leenamari Pirn (kunstnik), Leena Mölder ja Talvi Vagane (Café Remark baaridaamid). 2. reas: Priit Lõhmus (lavameister), Tõnis Kipper (administraator) ja Andrus Unger (helitehnik).
Foto: Peeter Kukk

Kümme aastat tagasi, kui Kuressaare Linnateatri hoone ametlikult avatuks loeti, oli maja rahvast täis nagu tänagi. Püüan meenutada seda tunnet või seda õhustikku, mis siin tookord valitses, aga päris täpselt see meelde ei tule. Ju oli mingi ootus ja ärevus ja ehk aimdus, et saan olla millegi uue, millegi alguse tunnistajaks.

Paljud tänastest vaatajatest olid kohal ka siis. Mäletan, et siis oli kohal neidki, keda hiljem on selles majas õige harva näha olnud. Aga toona oli ju tähtis hetk – ikkagi uue teatri sünd, ja prestiižikas oli kohal olla. Tean inimest, kes on siiani solvunud, et tema tookord kutsutute hulka ei mahtunud.

Täna vestibüülis ringi vaadates ma juhuslikke inimesi ei näe. Usun, et igaühel on siia tulemine oluline ja tähtis, olgu ta siis selle maja omaaegne töötaja või näitleja või paadunud teatrisõber. Selle kümne aasta sisse on ära mahtunud palju rõõmu ja muresid, kirge ja vaidlusi, komistamisi ja püstitõusmisi. Neid kõiki on sedavõrd palju, et inimene, kes sellest majast vaid mööda käib või siia mõned korrad aastas etendust vaatama satub, ei oska aimatagi. Pole ehk tarvidust ka.

Selle kümne aasta sisse mahub kolmkümmend üks lavastust, mida tuletavad meelde sinisesse ja valgesse saali ülesriputatud plakatid. Pean tunnistama, et kuigi plakatikunst pole just linnateatri kõige tugevam külg, siis ei leia ma seda rivi vaadates küll mitte ühtegi lavastust, mille pärast peaks piinlikkust tundma. Kõik oli omas ajas midagi väärt. Mõned on väärtused veel tänagi.

Publiku hulgast leian toonase ja Ülo Tuuliku hinnangul kõigi aegade parima kultuuriministri Jaak Alliku, ilma kelleta seda maja ja seda teatrit ei oleks. “Mind hämmastas juba enne avamist selle maja ilu ja läbimõeldus,” meenutab Allik. “Ja kui mul kümme aastat hiljem oli au siin majas lavastada “Tapatöö jumalat”, sain ma veel selgemalt aru, kui hea, kui hea aura, kui läbimõeldud saali ja lava proportsioonidega see maja on. See on kahtlemata üks paremaid teatrimaju Eestis, et mitte öelda parim!”

Allik meenutab, et leping, millele ta koos Kuressaare linnapea Jaanus Tamkiviga kümme aastat tagasi 2. veebruaril 1999 alla kirjutas, oli siis võib-olla tõesti liiga heleroosa unistus. Ja sellist teatrit, nagu siis loodeti, veel sündinud pole. “Lepingu kohaselt pidi aastal 2000 töötama Kuressaares kolmekümne töökohaga kutseline teater. Ministeerium kohustus kindlustama 28 töötaja palga, linn omalt poolt teatri direktori ja peanäitejuhi palga ning hoone majanduskulud. Kummagi osapoole panus oli 1,2 miljonit.

Tänasel päeval töötab linnateatris seitse inimest, põhikohaga näitlejaid pole endiselt ühtegi.” Allik kordab, et see teater, mida nad siis koos Tamkiviga luua kavatsesid, on sündimata tänaseni. See pole loomulikult hinnang linnateatri kümneaastasele sisulisele tegevusele. “Linn on selle teatri omaks võtnud ja kümne aastaga oma rahalist panust kahekordistanud, seda isegi masu ajal. Riik seevastu on oma panust vähendanud, mis näitab vaid riikliku regionaalse kultuuripoliitika mandumist,” on Allik kriitiline.

Ta arutleb, et kui riik ka praegu annaks sama palju kui linn – 2,1 miljonit –, tähendaks see juba 16 tingtöökohta – ning see oleks juba hoopis teine olukord ja hoopis teised võimalused. “Selle teatri ideaalne mudel on ligi 7-liikmeline trupp, vajadusel võiks kutsuda külalisstaare ning kaasata kohaliku rahvateatri inimesi. Küsimus on riigis, vaid selles ühes miljonis, mis on kultuuriministeeriumi 2,8-miljardilise eelarve juures täielik täpe!”

Alliku arvates võiks kas või sellest roheliste väljamõeldud kilekotimaksust selle miljonikese leida küll. Asi on poliitilises tahtmises, mitte rahapuuduses. Küsin Allikult head retsepti järgmise kümne aasta tarvis. “Ma siiski arvan, et tuleb võidelda selle miljoni eest ja hakata looma oma püsitruppi.”

Sünnipäeva hommikul helistan Väino Uibole, kes raadio Kadi “Keskpäeva” saates ütleb, et see teatri avamine oli tõesti üks ilusamaid hetki tema elus. “See oli närvesööv ja stressirohke aeg, see maja sündis ikka päris üle noatera, aga kui sellise suure asjaga lõpuks maha saab, on ikka tore tunne küll. Nagu oleksid saunas käinud! Mina alustasin 98. aasta juunis.

Ehitamise periood oli ääretult põnev, seal sai ise kaasa rääkida ja parandusi teha, ehitaja tuli hästi kaasa ja kõik sujus. Probleeme oli muidugi ka. Kas või lavatorni küsimus – kuidas sai hinge kinni hoitud, et mis vastus muinsuskaitselt tuleb. Lõpuks siiski kõik laabus. Minule oli ehk veelgi vastutusrikkam 9. detsember, kui esietendus “Tuulte tallermaa”. Närv oli püsti küll. Mure oli kas või selle pärast, kuidas tehnika toimima hakkab.”
Sünnipäevaõhtul Väinot kohal ei ole. Ta palub kallistada kõiki omaaegseid tegijaid ja seda saab tehtud. Tõstame koos “endistega” pokaali ka Väino terviseks .

“Tuulte tallermaa” oli paljude harrastusnäitlejategi jaoks uudne ja esmane kogemus. Enno Raunale tuleb esimesena meelde tema tegelase ilus talimüts. “Vahva oli,” ütleb ta. Krista Lember, kes mängis linnateatri lavastuses “Suveõhtu valss”, mis jõudis vaatajate ette kuursaalis, veel enne, kui teatrimaja valmis sai, lausub: “Täna siia tulles meenus mulle kohe maja avapidu. Ja “Suveõhtu valss” ka. Tegelikult on pagana kahju, et see lavastus nii ruttu repertuaarist välja jäi. Selline lavastus on Kuressaare-suguse väikelinna jaoks hea väljund nii tegijatele kui ka linna külalistele.” Ja veel ütleb Krista, et tunneb ennast siin majas rohkem omana kui praeguses kultuurikeskuses.

Mustjala näiteringi etendusest hakkas Väinole silma Priit Lõhmus. Priit oli põhikohaga lavapoiss ja lavatööline, aga tegelikult ikka rohkem näitleja. Oli tegija lava peal ja lava taga. “Päris naljakas on jälle siia majja tulla. Plakatid tuletavad meelde palju ilusaid asju. “Cippolinot” näiteks. Karla [Kaarel Kilvet] vaatas ühelt fotolt vastu… Tore tunne oli, see oli vahva seltskond ja ilusad ajad. Kahju, et Karlat enam ei ole. Ja [Robert] Gutmani… Minu jaoks on see kõige-kõigem lavastus “Charlie tädi”. Sellega sai ikka tükk vaeva nähtud.” Priit ütleb, et käib siit majast ikka aeg-ajalt läbi ja kui veel tööd pakutaks, tuleks kohe…

Endise linnapea ja praeguse ministrihärra Jaanus Tamkiviga meenutame ka vanu aegu. “Kui seda aastatetagust lepingut ministeeriumiga poleks olnud, mine tea, mis sellest kõigest oleks välja tulnud. Üks asi oli see maja korda teha, et keset linna ei seisaks enam mingid varemed. Teine asi oli teatri sisu. Siis olid riigi rahakotirauad rohkem lahti. Täna on riik mitmetel põhjustel tagasi tõmmanud ja riigi poolt vaadates võib ju öelda, et ega meil neid teatreid just ülearu vähe ka ei ole.

Meie eelis on saareline omapära ja see on aidanud kindlasti ka seda teatrit hoida.” Retoorilisele küsimusele, et kui linnateater läheks tänasel päeval valitsuselt üht lisamiljonit küsima, vastab minister Tamkivi, et küsida ikka võib! “Küsija suu pihta ju ei lööda. Praeguses olukorras reaalset lootust lisaraha saada ei ole, aga kui on näha, et elu hakkab paremaks minema, siis tuleks seda teemat kindlasti arendada.”

Linnateatri algusest tänase päevani majas töötanud Laivi Koppel on suur tagasihoidlikkus ise ja soovitab rääkida ükskõik kelle teisega. Leenamari Pirn, kes hetkel töötab õnnelikult teatris Vanemuine, arvab, et kümme aastat tagasi, kui käis maja pidulik avamine, oli tema ametis “Tallermaa” dekoratsiooniga.

“Mulle tuleb kohe meelde see, kui viis tundi enne maja avamist oli pöördlaval suur loik, sest vihm sadas läbi katuse. Veel tuleb meelde see, kuidas ma otsisin, kes laval vilistab??? Hiljem selgus, et see oli tuul, mis ulus lavatornis.”
Leenamari ütleb veel, et elu läheb edasi ja ei saa jääda taga nutma üht asja. Selle ühe asemele antakse midagi muud. “Teater on teater. Tähtis on sisu, mitte pakend.” Linnateatri katus sajab aga ikka läbi. Selles osas pole mitte midagi muutunud. Linnateatri inspitsiendi koht oli Inge Jalakase jaoks esimene töökoht üldse. “Ma tulen siia majja ikka nagu oma inimene.”

Kahju, et täna ei ole siin mitmeid armsaid inimesi, ilma kelleta poleks teater täna see, mis ta on. Meie hulgast on lahkunud Kaarel Kilvet, vapustavalt tore inimene; Aare Laanemets, kes tegi “Suure Tõllu” lavale toomisega lausa imet; Robert Gutman, kes mängis siin laval lausa mitmes lavastuses; Helle-Reet Helenurm, kellega mul jäigi koos mängimata, ja sellest on mul kõige rohkem kahju.

Aga “Põrunud aru õnnistus” sai lihtsalt liiga kiiresti otsa. Kahju, et täna ei ole siin Peeter Jürgensit, Angelina Semjonovat, Andres Tabunit, Kiiri Tamme, Heino Torgat, Jaak Heina, Kata-Riina Luidet, Hendrik Normanni, Väino Laesi… ja veel tervet hulka inimesi, keda tahaks näha ja sünnipäeva puhul kallistada…
Aga tore, et nad on seda teatrit elule aidanud ja mine tea, ehk toob saatus neid kunagi veel kord siia.

Tore, et see teater on olemas, et “mitteolemise” aastad on mööda saanud ja ehk tulevased kümme aastat saavad olema kergemad ja rõõmsamad.
PS. Soovitan lugeda teatri kodulehelt artikleid, mida teatri tööde ja tegemiste kohta läbi aegade kirjutatud on. Nii mõnigi asi saab selgemaks, tuletab vanu aegu meelde ja hariv on see igal juhul.
Palju õnne Sulle veel tagantjärelegi, Kuressaare Linnateater, natuke minu teater ka.

4. detsembril 2009


Varesed, luiged ja teised linnud!

“Mida sina siin televiisori ees nina luristad?” pärisin ma pootsmanilt, kui laevahirm parkunud meremehe kämblaga üle silmade kaapas ning pildikastist rahvusvahelist jäätantsu vahtis.
“Äi, kenad inimesed oo,” mõmises mees vastuseks. Sügas mõtlikult habet, keeras pea viltu ning lisas: “Silmast, körvast läks sisse ja pläraki otse keskpaika südant jähi pidama.”

See kõik meenus mulle siis, kui näitusmängu lõpetuseks lehvitas Abruka kohal tiibu valge luik ja mu kõrval kohalik leheneeger Aare Laine luristades nina nuuskas. Lohutuseks Aarele olen sunnitud nentima, et ega minugagi asjad paremad olnud, sest, mis on südamest tulnud, see sinna ka läheb, ja ole sa muidu nii kange mees kui tahes…

Lihtsa meremehena ei hakka ma siinkohal seletama ei misanstseenidest ega ansamblimängust, las see jääb teadjamate meeste teha, olgugi et viimast ei saa märkimata jätta. Nimelt tähistavad prantslased sõnaga ensemble tervikkogu ja ülevalpool mainitud näitusmängu puhul läheb see küll kümnesse.

Paar kuud tagasi jooksin ma Holostovi nurga peal kõhtupidi kokku kohaliku klassiku Jüri Tuulikuga ja nagu meil kombeks, ega me teineteisest muidu mööda saa, kui peame ikka midagist head ütlema. Noh, eks see Vahase ja Abruka verbaalne vägikaikavedu käi juba aastate hämarusest. Vastu ootusi ei kuulnud ma seekord mitte midagi innustavat, vaid pidin imestusega jälgima, kuidas rahvakirjanik murelikult oma halli habet näpib. See ei olnud sugugi Jüri Tuuliku moodi ja pani mind tões ja vaimus tema tervise järgele pärima.

“Viga, viga pöle midagist,” pomises mees ning keeras silmad igatsevalt umbes sinna kanti, kus kujuteldavalt võinuks asuda Abruka, kui seda maavalitsuse hoonet just jalgus poleks olnud. “Kas sa tead, Vahase mees, mis nad nüüd teinud oo?” päris ta minu käest kuidagi äraolevalt. Ma lasin kiiruga kõik maailma viimase aja ägedad poliitsündmused silme eest läbi, aga ei osanud esimese valuga kuskilt täket peale teha. Kehitasin mõistmatuses õlgu. Jüri lõi sedati peoga läbi õhu, nagu oleks kajakaid räimekasti kallalt eema-le peletanud, ohkas südamest ja pööras oma hallide silmade pilgu minu peale.

“Nad oo mo “Varese” ää dramatiseerind.”
“Ptüi, kurask,” vandusin südamepõhjast, “mina arvasin, et sul on ikka mõni tõsine häda.”
“Kuda siis pöle!” läks Abruka mees käima. “Nemad dramatiseerivad, aga mina vastutan, materjal oo ikka minu issiklikust sulepeast välja imetud.” Selle koha peal ohkas mees sügavalt: “Mool oo praegast suur südamevalu, aga ise poleks ma sellega ka hakkama saand, sest mis sa säält vetad vei mis sa sääl jätad – omad lapsed oo ju keik nii armsad!”
“Sa pole ainuke,” porisesin saatusekaaslasele lohutuseks, “püüdsin ka mina oma “Süvamerd” dramatiseerida.”

“Ah soo,” imestas Jüri viisakalt, “ja kuidas siis välja tuli?”
“Kuidas tuli, kuidas tuli,” pomisesin pahuralt, “sain isegi valmis ka.”
“Vaata siis,” jäi naabersaare saks endiselt viisakaks.
“Targu ei läinud ma kohe Eestimaa peale oma oopust pakkuma, palusin endisel pinginaabril, näitlejal Väino Laesil asja üle vaadata.”
“Noh, ja Väino kiitis heaks!” valas “habe” õli tulle.

“Kiitis küll ja ütles, et suurvormide vastu pöle tal iial nörkust olnd.”
“Suurvormide?” küsis Jüri imestunult.
“Väino arvas, et kui võtta kokku Estonia, Endla ja Draamateatri ühendatud jõud ning mänguaega oleks oma kuus tundi, siis saaks selle tüki ikka ära teha küll!”
Abruka mees pupsus habemesse naerda ja mul oli hea meel, et kas või korraks suutsin tema muret leevendada. Sealt me siis lahku läksime – tema soovis suurvormide viljelejale jõudu ja mina talle jätkuvat kannatlikkust.

Ei hakanud ma kirjanikusaksa kahtlustele hoogu lisama ega pärima, kuidas ühe linnu hingeelu kujutamine laval võiks välja näha, sest lastetükid on ikka lastetükid ja vana inimene muinasjuttudesse ei usu. Ja õieti tegin. Kui kogu märul laval lahti läks ning näitleja Indrek Apinise kujutatud vares oma esimesi kalpsamisi tegi, siis ainult esimesed kaks minutit tundsin ma võõristust selle inimvarese vastu. Mida edasi, seda rohkem ununes inimene ning lind kõigi oma reflekside ja varastamiskommetega ilmus minu ette.

Ja olgugi et Abruka mees on moka otsast maininud, et näidend ei astu päris ühte sammu romaaniga, siis häbeneda ei ole siin ka midagi – Jüri Tuuliku mõtted, tema kavalalt läbi lindude hingeelu peegelduvad inimsuhted on igati tunnetatavad. Minu jaoks on nii romaanis kui ka näidendis ilusaimaks kohaks Mardu ema Luigi, tema isa, saatuse ja nime sidumine luikedega ja see ürgnaiselik soov pesa rajada.

Siinkohal sügav kummardus Aili Salongile, kelle mäng (selle sõna tõmban maha ja asendan hingestatud eluga laval) oli elamus omaette. Ma olen aastaid imetlenud neid inimesi, kes oma põhitöö kõrvalt, nii raskel majanduslikul ajal, leiavad aega ja tahtmist õhtuti hiljaööni teatrit teha ja seda sellisel tasemel, et meie, kes me saalis istume, vaatame, naudime ja unustame korrakski tõsise reaalsuse väljaspool teatriruumi.

Klass omaette oli Aime Käen mummina. Kui Aime püüne peal suu lahti tegi, siis ma mõtlesin sedati omaette ja vaikselt, et näe, inimene on aastaid raadiodiktorina kirjakeelt kõnelenud, aga ka vanavanemate kõnepruuk pole tal meelest läinud. Jätkates samal teemal, siis pole ka Hannes Priki Leemetile selles osas naljalt eriti midagi ette heita. Näidendis puudus see Saaremaa viina reklaamilik tömp saare keel, mida vahel mandril nii püütakse järele aimata, ja sel puhul õnnitlen kõiki asjaosalisi.

Omaette elamuseks kujunes minu jaoks näitusmängu muusikaline kujundus, mille eest oli hoolt kandnud Feliks Kütt. Muusika lisas tekstile ja tegevusele emotsionaalseid nüansse, aitas mõelda edasi sealt, kus tekst lõppes, ja lõi vastava miljöö. Kõik oli valitud äärmiselt täpselt ja vastas olustikule – aitäh.

Kui nüüd rääkida “peadirigent” Raivo Trassist, keda mina tunnen sellest ajast saadik, kui mees Leningradi merekoolile käega lõi ja Panso akadeemiasse astus, siis ei üllata, et ta sellise meretükiga ilusasti hakkama sai. Kui sul ikka see merevärk geenides on, ei sa pääse siis üle ega ümber, ja eks seda näitas ka tema vabaõhu Sarapiku Juhan. Mina olen igastahes ühes asjas kindel, et see ei jää Raivol mitte viimaseks korraks meie lavalaudade peal vägesid kamandada.

Kui nüüd kogu sellele heietusele ring ümber vedada, siis pean ütlema, et “Varese” näitemäng oli meie linnateatri kümnenda aastapäeva tähistamiseks igati kordaläinud ja meeldiv etendus. Ja mis siis sellest, et teater on väike, personal peaaegu et olematu, kuid ta on ikka meie endi oma, läbi ja lõhki saaremaalik, kus kuuleb kohalikku keelepruuki, mida me ei pea mitte mandrilt õppima minema.

Teater, see on meie kultuurilaev, mis alustab oma reisi lavalt ja purjetab meie kõigi hingedesse.
“… silmast, kõrvast läks sisse ning pläraki otse keskpaika südant jähi pidama!” arvas pootsman, ja nii see tõesti oli.
Tänan veel kord ja soovin kõigile asjaosalistele jõudu, tervist ja jätkuvat entusiasmi.

Austusega
Lembit Uustulnd

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 264 korda, sh täna 1)