Otsused ei sobi alati kõigile

Otsused ei sobi alati kõigile

 

Nagu arvata oligi, läks kohe, kui maakonna aasta sportlased valitud ja välja kuulutatud, selle üle ka diskussiooniks. Keegi nuriseb, et parim meessportlane pole ikka päris õige saarlane, ja keegi kurdab, et tema tiitleid võitnud hoolealused ei saanud maakonna tasandil piisavalt tunnustust.

Kahjuks ei ole maavalitsuse spordinõukogu ja spordiliidu juhatuse liikmete korraldataval protseduuril olemas mitte mingisugust juhendit. Hea uudis on see, et kuuldavasti pidavat järgmisel aastal koos nõukogu koosseisu muutumisega tekkima ka mingid mängureeglid. Siis jääb loodetavasti vähemaks ka pettumusi. Samas osutub ikka ja alati mingil määral otsustavaks ka valijate subjektiivne arvamus.

Maakonna parim või parim saarlane

Pean ausalt tunnistama, et mina ka ei saa alati aru, kes omab aasta sportlase valimisel n-ö Saare maakonna kodakondsust ja kes mitte.
Millised on siis need kriteeriumid, mille järgi valida maakonna aasta sportlane?

Kas piisab sellest, kui passis on märge, et oled sündinud Saaremaal või Muhus, või peab sul olema ka teeneid maakonna esindamisel või vähemalt pead olema siin võistelnud? Ma arvan, et keegi ei pahandaks, kui mandril elavad, tegutsevad ja sealseid klubisid esindavad sportlased annaksid oma panuse ka maakonna sporti. Iseasi, kas nad peavad seda vajalikuks ja kas neil tekib selleks ka võimalus.

Kõik see tuleks tõepoolest läbipaistvamaks teha. Praegu on nii, et valijate seltskond lähtub vaid omaenda isiklikest eelistustest. Ning jääbki selgusetuks, kas me valime aasta saarlast spordielus või maakonna aasta sportlast. Sõnamäng, mille sisu üle tasuks mõelda.

Kes on kõvem?

Teine avalikkuse poolt ikka ja jälle tõstatatav küsimus on see, et millist tulemust siis õieti väärtustatakse.
Kes ütleb, et MM hõbe on väärtuslikum kui EM kuld? Või vastupidi. Milline sportlane on medali nimel rohkem vaeva näinud? Kas spordiala kandepind on väärtustamisel oluline? Paljudel on oma arvamus kindlasti olemas. Subjektiivne. Nii nagu kõikidel neil inimestel, keda maavanem ja spordiklubid on määranud seda otsust tegema.

Ma võin aru saada jõutõstjate treenerist, kellele tema õpilaste tiitlitest ilma jätmine tundub karjuva ülekohtuna, kuid ma saan aru ka sellest, et tegelikult ongi igasugused taolised tiitlite jagamised üks täiesti subjektiivne värk ning kaotajatel ei jää vist muud üle kui sellega spordimehe kombel väärikalt leppida.
Reeglite koostamine, mis määraksid aasta parimaks kvalifitseerumise, on küllap mõttetu töö. Sellisel juhul oleks parimate selgitamiseks vist vaja ainult ühte ametnikku, kes lööb juhendi järgi punktid ritta ja selgitab võitja. Ikka nii, et maailmameister 10 punkti, Euroopa meister 9 punkti jne.

Paistab, et on paratamatus, et rohkem hinnatakse olümpiaalasid ja neid, mis on maailmas rohkem tuntud ja laiema kandepinnaga. Otsused väärtuste hindamisel on subjektiivsed ja ma olen üsna veendunud, et olgu otsustajaks rahvas, seltskond ametnikke või vanajumal taevas, kaotaja poleks rahul niikuinii.
Samas, kas see aasta sportlase tiitel on ikka nii oluline, et sellest ilma jäämise korral avalikult sõna võtta?

Ei usu mina, et Kaie Kand mõtles talvisel sise-EM-l kaugushüppes nulli saades, et ah vahet pole, mul on ju kaheksa maakonna aasta sportlase tiitlit. Eks igaühel ole oma väärtushinnangud.

Rahvas võiks otsustada

Loomulikult oleks võimalus selgitada parimad vaid rahvahääletuse alusel, tehes seda siis arvatavasti interneti teel. Kui süsteemid valemängijate eest kaitstud saaks, oleks see vahest kõige õigem tee. Tänavune valimine näitas aga, et vähemalt praegusel ajahetkel pole see veel kindel viis. Ei saa ju valida parimaks seda, kelle sõbrad tunnevad kõige paremini arvutit ja viitsivad öötundidel ohjeldamatult hiirega klikkides muskleid treenida.
Seega peab seni leppima sellega, mis meil on, isegi kui kõik otsused ei tundu alati õiglased, ja lootma, et asjad lähevad vaid paremaks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)