Arvate, et laps ei ole purjus inimest näinud? (13)

Üks tartlasest treener, kes purjus olles laste ette ilmus, naelutati avalikku häbiposti. Patustanu treenerilitsents peatati. Ühiskonna valvekoerte arvates oli tegu ülima pühaduserikkumisega – laps nägi purjus pedagoogi. Arvan, et see on silmakirjalik ühiskonnas, kus joomist valdavalt vaikivalt soositakse, ja seega on nimetatud pedagoogi karistamine selge vindi ülekeeramine.

Tartu juhtum on vaid jäämäe veepealne osa. Miks äkki ühele juhtumile nii valuliselt reageeriti, kui eranditult kõik on oma kooliajal näinud “lõhnadega” pedagooge või vähemasti mõne õpetaja napsilembusest kuulnud? Täiskasvanud peavad alkoholilembust normaalseks ja õpetajad on täiskasvanud. Kui laps satub aga kokku purjutava, alkoholilõhnadega või pohmelli pärast koolist puuduva pedagoogiga, siis peab temagi seda normaalseks nähtuseks.

Aga kas ikka tasub vaid õpetajaid risti lüüa? Keegi ei mõtle näiteks sellele, et vähemalt pooled lastest näevad purjus inimest omaenda kodus peaaegu iga nädal. Eesti kodu elutoa üks kesksemaid “altareid” on klaasidest kiiskav baarikapp, mis on enamikes kodudes lausa elutoa-mööbli sisse ehitatud.

Lapsed küll telerist enne kella üheksat alkoreklaami ei näe, aga juba enne kella seitset, laste multifilmide näitamise ajal, tuhnib üks pereliige külm- või baarikapi kallal, klaasid kurjakuulutavalt kõlisemas. Alkoholivaru hoidmise ettekäändeks on, et kui keegi peaks külla tulema, ei tekiks alkoholi puudumisel piinlikkusetunnet.

Lapse sünnipäev on õnnestunud, kui vanematel on alkoholi

Ühes noorte emade muresid lahkavas vestlussaates ei räägitud, et mureks on purjutav elukaaslane. Vastupidi – kostis hoopis ühe ema postulaat: lapse sünnipäev on õnnestunud, kui vanematel on alkoholi. Kusjuures tean, et Eestiski kehtib see – olen seda isiklikult sõprade-tuttavate laste sünnipäevadel kogenud –, et minnakse peomelust kõrvale ja vahetatakse omavahel küsivaid pilke. Ja mõne aja pärast on vanematel lõbus, kui jutuvada on joogiklaasi toel paisu tagant pääsenud. Aga kas ka lastel? On üsna tavaline, et sõpru külastades ja tähtpäevadel ei saada läbi veini, viina või õlleta, ning külla jooma minnes ei küsita, kas lapsed on kodus.

Õnneks pole ma seda tihti näinud, et lapse sünnipäev või muu tähtis sündmus lõpeb purupurjus lapsevanema räuskamise ja lapsiku käitumisega. Aga kujutan ette, et mitmetes Eesti peredes see nii on, liigagi tihti lõpeb mõnele lapsele tähtis päev purjutaja põhjustatud perevägivallaga. Üks tuttav rääkis kord, kuidas ta lapsest saati vihkab oma sünnipäevi, kuna iga kord lõppes sünnipäev siis pisaratega. Ometi on paradoksaalselt temagi elukaaslane alkohoolik.

Ka on valdav hoiak, et väimees peab äia joomakaaslane olema, ja mitte ainult sünnipäevadel. Kõigil on kahju nendest peredest, kus alkohoolikutest vanemad kasvatavad oma lastest joomakaaslasi, aga väga paljud vanemad joovad koos oma täiskasvanuks saanud lastega ja nende elukaaslastega tihti. Ja lastelaste silme all. Ühtepidi ei sallita avalikus ruumis purjus inimesi, aga teisalt on kodus lastega koos olles purjutamine normaalne.

Alkohol on sõber

Täiskasvanud inimesed justkui ei oskaks enam omavahel muudmoodi suhelda kui klaasi taga. Sõpruse kinnitamine alkoholiga on kui rituaal ja sõprus sügav, kui tsüklites olles ja sealt väljudes on “puud soola ära söödud”. Ei loe see, et iganädalaste joomingute ajal lõhutakse oma tervist ning seatakse enda ja teiste elu tõsiselt ohtu. Rääkimata sellest, et sõpru solvatakse ja elatakse nende peal välja oma kibestumisi. Juues ei muutu ju keegi targemaks, vabandatakse.

Kuigi olin teismeliseeas alkoholi põlanud – nägin sõprade käsi ainuüksi seepärast viina järele sirutuvat, et eakaaslaste tunnustust pälvida (samal põhjusel hakatakse ka suitsetama), astusin tudengipõlves sama reha otsa. Ilmselgelt langedes käitumismustrite ohvriks, mille tunnuseks on pidada alkoholi kogu elu loomulikuks osaks. Pohmelli põdedes olen mitu korda endalt küsinud, kas alkohol on eneseväärikuse hävitamist väärt.

Tormilistest tudengiaegadest on aastaid möödas ja ma ei ole sellele vaatamata veendunud karsklane, pigem kaine alkohoolik, kel endiselt telerist õllereklaami nähes neelud käivad ja kes õhtuti purgi või paar tinistab. Ometi tuleb praegugi omaealistega suheldes tihti ette, et olen aega veetvas seltskonnas ainuke morsijooja. Vahel on lihtsam asju seletada auto omamise ettekäändega, kui öelda, et ma enam ei joo.

Võitlused Viru Valge tuulikutega

Tänaval purjus inimest nähes arvas mu laps, et see inimene on väga haige. Olen endale põhimõtteks võtnud, et kodus alkoholi nähtaval ei hoia ja sõpradega ei purjuta, kuna soovin, et mu lasteaiaealised lapsed ei võtaks praegu ega ka tulevikus sellist käitumist kui normaalset. Vahel muidugi juhtub, et tähtpäevadel saab veiniklaas ette võetud ja mõistlikult joodud (juba kaheaastasele seletasin, et see ei ole laste jook, vaid tarkade täiskasvanute keelekaste), aga laste sünnipäevadel ignoreerime koos abikaasaga tihti mõne külalise vihjeid teemal, et “midagi” peaks ka vanemate lauale tooma. Nulltolerants.

See on pidev hool ja tegemine, et see nii ka edaspidi oleks, et alkohol ei oleks laste silmis normaalne nähtus. Järjest raskemaks läheb, sest lapse koolikaaslastel on oma kodust saadud teised hoiakud ja alkoholiga seonduvast pääseks vaid üksikule saarele elama minnes.

Me sarjame pedagoogi, kes alkoholilõhnadega julgeb lastele tundi anda, peidame seadustega laste eest liikuvaid ja staatilisi pilte alkoholist. Kuid mitmel kooli vanematekoosolekul väideldakse, kas koolipidudele lubada alkoholi või mitte (kuigi ei tohiks jututeema ollagi)? Ning on vanemaid, kes annavad lapsele peole kaasa kraade sisaldava pudeli – siider pole ju alkohol.

Joogitootjad ja kaupmehed, kes müüvad lastešampust ja õllepurgisarnases taaras limonaadi, värbavad sedasi jüngreid – tulevasi ostjaid, kellest sajad tuhanded muutuvad alkoholisõltlasteks. Patriotismi süstivat võidupüha tähistatakse suvel rahvuslik-kollektiivse ühiskondlik-kokkuleppelise koomassejoomisega, mille tunnistajateks on lapsed.

Niinimetatud maipühadel keelatakse alkoholimüük, et vähendada selleaegset vägivallalainet, aga joomine ise sel ajal on noorte hulgas in.
Ei mõelda sellele, et ajakirjades ja veebiuudiste portaalides lastele muuhulgas kergelt kättesaadavate, isegi ettesöödetud alkoholitarbimist ülistavate piltide ja sellega seotud glamuurse elustiili eksponeerimisega kujundatakse lapse eluhoiakuid.

Ühiskond justkui taunib, aga iga inimene oma käitumisega väljendab vastupidist. Lahja alkoholi soosimine viib aga kangema kraami ja teiste mõnuainete tarbimise rajaotsale.

Lastega ei räägita seksist ja joomisest

Me tahame küll lapsi hoida teadmatuses alkoholi olemasolust ühiskonnapildis, neid justkui pehmes vatis ja silmaklappidega hoides, aga tegelikult näevad nad sellele vaatamata liigagi palju purjus inimesi, varasest noorusest peale.

Enamasti nii oma pereringis, sugulaste hulgas kui ka vanemate sõpruskonnas, palju harvem avalikus ruumis ja koolis, kuigi üldiselt arvatakse vastupidist. Isegi kui lastel on alkoholiga seoses ebameeldivaid kogemusi, võetakse alkoholitarbimist normaalsena. Lapsed arvavad, et elu ongi selline – joogiga leevendatakse muresid, leitakse sõpru ja igal õhtul võtavad vanemad ühe klaasikese. Nad lihtsalt ei teagi ega kujuta ette, et ka ilma on võimalik.

Ja siis me imestame, kui põhikooli õpilaste hulgas tehtud küsitlustest selgub, et pea kõik on enne kooli lõppu kümneid kordi purjus olnud. Vanemad ajavad kisa lahti, et kool ei suuda enam lapsi ohjeldada, kuigi tegelikult võiksid nad ise peeglisse vaadata.

Puuduvad eeskujud

Kui tahetakse juua kas sõpradega mõnusalt aega veetes või laaberdades (mida allakirjutanulgi tuleb paar korda aastas ette), siis parem teha seda kodust ja lastest kaugel, vastavaid kohti ja “asutusi” leidub piisavalt.

Näiteks kasiinode suhtes on karmid reeglid ja tõekspidamised ja põlgavad hoiakud laialt levinud, samuti on rahaga mängimine suletud pimedatesse ja akendeta ruumidesse, sellest osatakse lapsi eemal hoida ja seda ei ülistata meedias ega sallita kodudes. Peaks alkoholiga seonduva probleemi samasuguse käsitluseni viima igal elualal ja tasandil, seda enam, et alkoholiohvreid on sadu kordi enam kui näiteks kasiinosõltlasi.

Nii nagu seadustega püütakse tõrjuda suitsetajaid avalikest kohtadest ja kampaaniatega ajupestakse inimesi, et kodus suitsetamine rikub ka lapse tervist, peaks samamoodi suhtuma ka alkoholi. Veelgi enam – tuleks keelata kodudes, kus on alla 14-aastasi lapsi, alkoholi tarbimine ja võib-olla isegi omamine (ei oska muud aluseks võtta kui vägivallafilmide vanusepiirang).

Alustuseks võiks meil olla kas või üks ühine päev nädalas ja üks üleriiklik tähtpäev aastas (jõulud, emadepäev vms), kus mitte keegi alkoholi ei joo ja sel päeval seda isegi ei müüdaks. Niiviisi tunnustataks alkoholipõlgust. Samas on see lootusetu ja naiivne soov, kui riiki juhtivate erakondade liidrite jaoks seisneb alkoholipoliitika vaid vägijookide aktsiisimaksu kergitamises, mitte alkoholi taunivate hoiakute esiletõstmises ja omapoolse eeskuju näitamises. Ükski Eesti ühiskonda juhtiv liider ei ole julgelt välja öelnud, et on täiskarsklane. Kas neid ongi? Häid eeskujusid on masendavalt vähe ja karsklasi peetakse veidrikeks, isegi paljud lapsed arvavad nii.

Kui ühiskonnas juurdub hoiak, et väikelaste juuresolekul ei tarbita alkoholi, ka kodudes mitte, alles siis võime jätkata napsitavate pedagoogide ristilöömisega. Pigem on üksikjuhtumitest skandaalide ülespuhumine täitmas muid eesmärke, näiteks kui on vaja kollektiivist kedagi välja süüa, siis tiritakse luukere kapist.

Seda on ka meie koolides juhtunud, et pedagoogile avaldatakse lahkumiseks survet, tuues ettekäändeks lastele halva eeskuju andmise, kuigi paljud näpuga näitajad ise ei ole patust puhtad. Ja tegelikult antakse nii koolides kui ka kodudes alkoholiga seotud juhtumite silmakirjalike lahenduste korral lastele hoopis muid signaale. Isikud, kes peaksid olema lastele eeskujuks, ei anna võimalustki alkoholist muud arvata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 108 korda, sh täna 1)