Vanu pühadekombeid meenutades…

Vanu pühadekombeid meenutades…

 

Käies advendiajal ühel päeval kalmistul, märkasin haudadel põlevaid küünlaid. Väravas sattusin vastamisi kalmistuvahiga, kes oli oma valdusi vaatama tulnud. Oli veel lumeta aeg ja tuul lennutas lahtisi lehti koristatud maale. Me rääkisime pühadest ja nende pidamisest.

Mina ei mäleta, et meil oleks peetud hingedepäeva, kuid jõulude ajal pandi lähedaste kalmul alati küünal põlema. Olin juba tööl, kui ükskord koju sõites nägin akendel põlevaid küünlaid ja siis saingi teada, et need on hingedepäeva küünlad. Ilus ja kurb oli.

Jõululaupäev on mõtiskluste päev

Palju räägiti jõululaupäeva pidulikust vaikusest. See oli nii harras ja perekeskne püha, käidi kirikus, pärast saunas ja siis istuti lauda. See oli mõtiskluste õhtu, mälestati ka lahkunuid. Söögilauda pandi taldrikud neilegi, kes olid aasta jooksul igavikku läinud. Akendel olid paksud kardinad ees, vanaema ja ema laulsid poolihääli jõululaule, sest jõulud olid tol ajal keelatud. Laulud olid ilusa viisiga, oli nii vaikne, pidulik, aga ka kurb.

Loomulikult tehti jõulude ja nääride ajal ka kingitusi. Minu lapsepõlves juhtus alati nii, et jõululaupäeval, sel ajal, kui me emaga saunas olime, käis päkapikk ja jättis kingid kuuse alla. Isa, kes oli juba varem saunas käinud, oli päkapiku poolt pandud selleks, et ta me salmid ära kuulaks.

Ööseks jäeti toidud lauale. Kui ma siis vanaemalt selle põhjust uurisin, vastas tema, et kui tädi Tiina või minu vennad tulevad, siis on ka neil pühadetoit kodulaual. Oma lapsemeeles tahtsin neid väga näha, tädi Tiinat küll pisut mäletasin, kuid vennad surid enne minu sündi. Vanaema ütles, et nemad käivad märkamatult, soovivad perele head, võtavad nähtamatult palukese ja lähevad jälle. Sellepärast peabki jõululaupäeval olema tasa, et hinged rändavad ja neid ei tohi ehmatada.

Külas valel ajal

Ükskord, keskpaika sellist harrast hetke, kui kuusel küünlad põlesid, põrutas keegi rusikaga aknale. Ma hakkasin nutma, teised arvasid, et tegu on julgeolekuga, sest isa oli sõdinud valel poolel. Siiski selgus, et oli külamees, kes oli tuisuga oma ringirändamisel koduteelt eksinud ja tuli esimese tulesilma peale. Vanaema arvas, et eksimine oli patu palk. Selle eest, et inimene kalli püha õhtul kodus ei seisa, vaid mööda ilma ringi rüüstab.

Jõululaupäeval ei käinud keegi külapidi, see oli rangelt kodune, mälestuste ja meenutuste, väga eriline perekeskne õhtu. Jõululaupäeva õhtul külla minek oli võõra elu sisse trügimine. Esimesel pühal liikusid mehed aga külas ringi, mängiti kaarte, aeti juttu ja rüübati õlut. Naised istusid kodus.
Lõbusam aeg oli näärid. Selleks õhtuks läksid noored külla, uus aasta võeti koos vastu, valati õnne ja tehti nalja.

Näärid olidki meeste pühad, nemad käisid siis perest peresse. Naised käisid külas uuel aastal, kuid enne meesterahvast ei tohtinud nad majja minna. Usuti, et kui esimesena astub majja võõras naine, siis toob ta õnnetust. Selle ärahoidmiseks võis talle määrdunud püksid pähe ajada. Seepärast võetigi alati kaasa meessoost isik, ka poisslaps, kes kõigepealt majja saadeti head uut aastat soovima, siis võis naine minna.

Näärite ajal trallitati

Muhus olid vahvad näärisokud ja -haned, kes oma puust nokkadega valusasti näpistasid. Kui peres oli külalisi, siis need said erilise tähelepanu osalisteks. Sokul oli puust pea looga külge kinnitatud, teises looga otsas vana luud või takust saba, mille alt sooja soolast vett visati. Lusti ja kisa oli taevani.

Sokkudel-hanedel oli kaasas ka pill ja siis löödi tants lahti. Igas peres oli õlut ja mehed jäid paikseks. Soku- ja hanepead visati nurka, siis nähti ka seda, kes need tembutajad olid. Sokku, hane ega ühtegi näärimeest ei jäetud ukse taha, uksed olid kogu vana-aasta lukust lahti.

Uueaasta poisid kirjutasid uksele saabunud aasta numbri. Siis oli eemalt näha, et siin peres on õnnetoojad juba käinud. Mäletan juhust, kui meil olid vana-aasta õhtul külalised, paarisrahvas. Nad ei olnud vist meie kommetega eriti tuttavad. Raasisid end õhtul riidest lahti ja läksid magama, kuigi sellel ööl magati kombe kohaselt riietega.

Kella kolme ajal tulid pühadepoisid ja nii nad läksid ka noorte kambrisse. Seda kisa ja riidu, mis seal lahti läks. Naine kriiskas, et kadugu minema, temal ei ole nende õnne vaja. Samal aastal läks see paar ka lahku.
Vanasti olid kõik asjad paigas. Olid pühad, igaüks oma tavadega. Oli aeg mõelda, oli aeg trallida. Surnuaias põlesid küünlad ikka ainult jõulude või aastavahetuse ajal, lahkunu sünni- või surmapäeval, nüüd on surnuaed vahel ööde viisi valge. See on ilus, aga teeb omamoodi kurvaks.

Meelde tuleb vanaema ütlus: “Pidu, pidu alati, argipäeva polegi”. Kui see argipäev ikka ka vahel oleks, oleks pidupäevgi suurema tähendusega. Praegu on palju räägitud alkoholist ja selle tarvitamisest. Seda teevad meeste kõrval ennastunustavalt ka naised. See on saanud pidude kaasosaks, kuid veel 20 aastat tagasi see nii ei olnud. Viina liikus jõulude ja aastavahetuse ajal vähe. Joodi koduõlut, mis oli tehtud puhtast viljast. Purjus mees ja poiss olid põlu all, purjutajaid naisi oli lausa mitme valla peale mõni teada.

Nojah, lumi oli valgem ja suhkur magusam, aga need imetoredad jõulu- ja näärikombed võiksid küll uuesti ellu ärgata. Oli pööraselt lõbus aeg nii noortele kui ka vanadele. Soovin kõigile vaikset, imelist ja harrast jõuluaega ning lõbusat ja meeldejäävat aastavahetust.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 282 korda, sh täna 1)