Kahekümne kaheksas kiri: tunne töökaaslast

Kahekümne kaheksas kiri: tunne töökaaslast

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
oled Sa mõnikord märganud, kuidas töise rutiini murdmine tekitab eriskummalisi olukordi ning annab kokkuvõttes teadmisi iseenese ja kolleegide kohta? Möödunud nädalal, kui mu tööpäevad läksid sujuvalt üle -õhtuteks, tajusin enne magamaminekut oma tegemisi analüüsides just seda.

Laias laastus jagunevat inimesed kaheks: varajased linnukesed ja ööloomad. Esimesed ärkavad hommikul koos päikesega ja tunnevad siis erilist jaksu. Nende jaoks on ennelõunane aeg kõige produktiivsem. Teised eelistavad töötada õhtutundidel, mis võivad muretult venida öösse välja, ilma et see ülearu väsitaks. Aegamisi harjub keha teatud rütmiga – pingutus sel ajal, puhkus sel ajal. Rütmi murdmine toob kaasa väsimuse.

Ajakirjanik on üks neist ametitest, mida valides peab arvestama, et teatud perioodidel ei pääse väga pikkadest päevadest, sest töö lõpu määrab trükitähtaeg. Kell kuus, kui enamik inimesi on siiski juba kodus, sööb midagi ja vaatab televiisorit, käib päevalehtede toimetustes rutiinne sagimine. Pimeduseni on korrektorid ja kujundajad ühes toimetajatega ametis. Külgedel tõstetakse tekste ümber, vahetatakse fotosid – et jääks ilusam ja mõjusam.

Tehakse viimase hetke parandusi, kellegi terav silm leiab loost veel kirjavigu (ja tagantjärele nenditakse ikka, et neid silmi pidanuks veelgi rohkem olema). Ühesõnaga, mõnus närviline segadus. Ning omast käest tean, et ajakirjade toimetustes on olukord samalaadne – lihtsalt harvemini, sest iga päev pole plaanis uut numbrit üllitada.

Olenemata kollektiivist, kus olen töötanud, tundub, et õhtutunnid muudavad kolleegide suhted kraadi võrra teistsuguseks. Päevasel ajal on palju segajaid – tavapärastel töötundidel käib keegi ikka koosolekul, teise telefon heliseb, kolmas on hõivatud kirjavahetusega ja neljas viibib mingil kohtumisel. Kui kell kukub viis või, mööndusega, kuus, siis pole enam liigseid segajaid. Nüüd tuleb omavahel hakkama saada. Mida paremini ühiselt pingutatakse, seda kiiremini on lootust uks enda järel sulgeda ja koju minna. Korraga tajud, kuivõrd sa sõltud neist inimestest, kellega oled sattunud koos töötama. Ja oled nende suhtes osavõtlikum, tähelepanelikum.

Otsid lauasahtlist välja šokolaadi ja tood ühiskööki minnes kolleegilegi tassi kohvi. Kuuled, kes lähedastest talle parasjagu helistab, korraldamaks argiseid asju: kas jõuad enne poe sulgemist veel sealt läbi käia ja saia tuua või poeg tuli koolist tõbisena, ilmselt jääb homme koju. Täheldad seejuures muutust töökaaslase hääletoonis, sest ta on teises, ehedamas rollis – elukaaslane, lapsevanem…

Pikad päevad näitavad ehedalt, kuivõrd sarnased inimesed tegelikult on. Ning mõtlen alati – selle võiksin vahest märkmepaberile kirjutada ja oma arvuti ekraani külge kleepida – “Kiida kolleegi!”. Hea sõna, mis päevasaginas ütlemata jäi, kõlab sageli just neil tundidel, mil harilikult oleksite kumbki juba oma kodus. Nii jääb nägemata ka selle sõna mõju – tihti pikaajalisem, kui alguses arvanuks.
Soovin Sulle seekord niipidi – ilusat õhtut! Ja inimeste avastamisega seotud üllatusi!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 132 korda, sh täna 1)