Liise talu on Ruhnu saare külalisi majutanud kümme aastat

Liise talu on Ruhnu saare külalisi majutanud kümme aastat

KOGU KAUP KORRALIKULT KALDALE: Piirivalvelaeva Valve komandör Vaido Luks võib Liise talu perenaisele Luise Maria Jõersile raporteerida – kogu kaup on korralikult kohal.
Foto: Aare Laine

Hommikuhämaruses tõstab autokraana Roomassaare sadama kailt piirivalvelaevale Valve ehitusmaterjale. Ohutusvestides meeskonnaliikmed panevad ehituskivid, uksed ja muu kraami laevatekil paika. “Ikka Luisele, Liise turismitalu pidajale,” teab komandör Vaido Luks lehemehele selgitada.

Kui Valve Ruhnu kai ääres sildub, on keskhommik kenasti kätte jõudnud. “Näe, Luise ongi juba sadamas,” märgib keegi meeskonnaliikmeist. Oma Saare ajakirjaniku Ruhnu reisi üks eesmärke ongi Liise talust või ametliku nimega ettevõttest OÜ Liise Talu Ruhnu Saarel, lehte lugu kirjutada.
Talu perenaise Luise Maria Jõersiga jääb jutt sadamakail üpris lühikeseks. Luisel on tegemist laevalt kauba vastuvõtmisega. Põhimõtteline nõusolek hilisemaks kokkusaamiseks südikalt ruhnlannalt saadud, jalutan küla poole.

Ruhnu eksvallavanem ja volikogu esimees, nüüdne volikogu liige Vello Kümmel soostub mind lennujaamast oma autoga otse Liise tallu viima. “Luise elukaaslane Märt Kapsta on kindlasti kodus, saate juttu puhuda,” ütleb nüüdne Ruhnu lennujaama töötaja.
Mõeldud-tehtud. Teel selgub, et taluni polegi vaja sõita. Poolel teel kohtume Märt Kapstaga. Kümmel saab tagasi töö juurde ja meie Märdiga võtame sihikule endise kuressaarlase, praeguse ruhnlase, põhiametilt Ruhnu muuseumi juhataja kodutalu, vahest tuntuima saarel külalisi võõrustava majapidamise.

Märt Kapsta peab Ruhnule sattumist juhuse tahteks. Omal ajal suunati tunnustatud puidurestauraator Ruhnu puukirikut restaureerima. Ruhnus tutvus saarlane mandrimaalt väikesaarele tulnud hakkaja noorikuga. Noored leidsid teineteist ja koos otsustati Ruhnu jäädagi. Märt Kapsta meelest on elu väikesaarel kogu aeg paremaks läinud.
“Tunneme end siin täisväärtuslike inimestena. Siin on meie kodu ja turvatunne on samuti oluline. Eks elu teeb oma korrektiive, aga loodame ja usume, et meil õnnestub siin kaua tegutseda,” arutleb Märt Kapsta.

Mees muretseb Ruhnus mitme asja pärast. Muuseumi juhina on ta aastaid ajanud Korsi talu asja, et sellest saaks tõeline Ruhnu muuseum. Õnneks on asi nüüdseks niikaugel, et Märt võib tulevikku vaadata optimistlikult. Järgmise aasta kevadel alustatakse Korsi talu renoveerimist-rekonstrueerimist. See on ainus rannarootslastest jäänud säilinud talukompleks.

Liise talus on 18 hoonet

Liise taluga tutvudes kuulen Märdilt, et siinses majapidamises on koguni 18 hoonet, seega saab ju kohe järeldada, et pererahvas on püstirikas. Kuigi ütlen seda sõbraliku aasimisena, tõrjub peremees Märt jutu rikkusest kaugele tahaplaanile.

“Eks me oleme tõesti püüdnud neid vanu hooneid siin säilitada ja renoveerida. Üks asi on neid inimestele näidata ja teine asi, et me oleme need ka kasutusele võtnud. Kõige vanem hoone on ait, mis 1880. aastal valmis saanud, teine ait pärineb aastast 1933,” räägib Liise talu peremees.
Majutuskohti on neis aitades ja teistes hoonetes kokku 22. Talul on ka oma kauplus, mis avatud kogu saarerahvale ja külastajaile.

“Need hooned elavad samamoodi kui meie. Kõiki asju ei tasu eurona võtta. Majad olid muiste niisugused ja jäävad meistki niisugustena maha. Eks siis meie lapsed hakkavad nende eest hoolitsema,” mõtiskleb Märt Kapsta.
Osa ehitisi on hoolas peremees päästnud lausa tulesurmast. Märt näitab aianurgas olevat pisikest rookatusega palkmaja, mis oligi juba kellelegi kütteks müüdud. Liise talu peremees sai sellel n-ö sabast kinni, ehitas uuesti üles, tegi rookatuse peale ja nüüd on sellest saanud lastele üks armas mängumaja.

Enamik turiste saabub saarele Lätist. Märt Kapsta arvates on lätlaste ülekaal märgatav. Külaliste arvust moodustavad 65 protsenti vähemalt. Välisturistidest on Liise talus elanud veel poolakad, sakslased, rootslased, norralased ja soomlased. Päris palju on käinud ka eestlasi. Meritsi jahtidega saart uudistama tulnud turistid

ööbivad aga reeglina oma alusel. Siiski ei pääse nemadki Liise talu pakutavast ümber ega mööda. Talu haldab ka sadamakohvikut Runö ja sellest toitlustuskohast astub läbi vist iga saarele tulnud võõras ja muidugi ka ruhnlased ise. Külalisi saavad võõrustajad toitlustada ka oma talus. 1931. aastal valminud maja on kohandatud paigaks, kus saab pakkuda ka pidulikke lõuna- või õhtusööke.

Märt teab paljusid inimesi, kes on saarel käimisest endale Ruhnu pisiku külge saanud. “Selliseid inimesi on palju. Nad on jäänud siia aastateks käima. Iga kord võtavad ka oma sõbrad ja tuttavad kaasa. Meile teeb selline heatahtlik “nakkushaigus” ainult rõõmu,” kiidab Märt oma talu kliente.
Peremees näitab ka sauna, mis on kompleksi üks uuemaid ehitisi. Suvel saab meeldivas katusealuses piknikuõhtuid korraldada, õuekaminasse tule süüdata ja grillvannis liha või vorstikesi küpsetada. Majutamisega on Märt ja Luise tegelenud täpselt kümme aastat.

Kapsta arvates on külastatavus saavutanud piiripealse arvu. “Saare kuuekümnest elanikust tegelevad külalistega 10–15. Kui inimesi käib liiga palju, siis me ei jõua nendega tegelda. Saare habras loodus kannataks samuti,” teeb turistide võõrustaja järelduse.
Vahetult enne laeva väljumist saan perenaisegagi mõtteid vahetada.
“Kui laev poleks praegu tulnud, poleks ka midagi katki olnud. Eks siis oleksin teinekord tellinud,” räägib Luise kogenud saareelanikuna kaugel meresaarel elamise viisist.

Tehes juttu järgmise aasta broneeringutest, ütleb perenaine, et vabu kohti on 2010. aastaks üllatuslikult palju. Lootust pole Ruhnus talu pidavad noored inimesed aga kaotanud. “Arvan, et päris tühjaks meie majutuskohad ei jää,” läheb Luise Maria Jõers koos perega uuele aastale optimistlikult vastu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 554 korda, sh täna 1)