Ärkamisaegsed mõtted sellest, et kuigi me ei ole suured arvult, võime me olla suured vaimult, kehtivad ka tänapäeval. Omaaegses impeeriumis olime ju tuntud oma hea haridustaseme poolest. Mõtleme, mis lõi selleks võimalused. Eks see oli soov end rahvusena tunnetada ning oma keel ja kirjavara, mille vastu rahvas huvi tundis, olgu siis tegemist õpetliku sisuga ajalehtede-ajakirjade või raamatutega.
Nüüd, mil oleme juba 18 aastat elanud iseseisvas riigis, ei tohiks me oma haridustasemel langeda lasta. On aga märke, mis näitavad, et oleme end lodevaks lasknud. Me võime koole reformida, kuidas tahes, kuid põhitõed peavad paika jääma. Kõigile on vaja kirjaoskust ja mitte lihtsat lugemisoskust, vaid funktsionaalset kirjaoskust. Kõige paremini annab selle raamatute lugemine. Õpetajad väidavad, et õpilastel pole vajalikku väljendusoskust ja nad ei oska oma mõtteid kirja panna. Paljud gümnaasiumi lõpetanud pole võimelised isegi dokumente täitma.
Oma viimaste aastate õppejõutöös sai erinevatest gümnaasiumidest tulnud noortelt inimestelt inglise keele tundides küsitud, millised on nende huvialad, milliseid raamatuid nad loevad, milliseid filme vaatavad. Lugemise osas polnud just harvad vastused: “Ma ei loe üldse raamatuid”, “Raamatute lugemine mind ei huvita”, “Varem lugesin ainult neid raamatuid, mis olid kohustuslikud, ja nüüd ei loe üldse”, “Ma ei ole ühtki raamatut läbi lugenud” jne. Seesugused vastused võtsid lihtsalt keeletuks. Kahjuks polnud need harvad erandid. Tekkis tahtmine küsida, kuidas nad küpsustunnistuse said või mis õigusega see neile anti. Jätsin need küsimused esitamata, seda oleks loetud õpilaste ahistamiseks.
Samas tean gümnaasiume, kus kirjandusõpetajad nõuavad rangelt eesti ja maailmakirjanduse tähtteoste lugemist ning ka kontrollivad nende nõudmiste täitmist. Loomulikult on need noored hiljem paremini eluks ette valmistatud ja haritumad. Lisaks tekib neil ka huvi lugemise vastu ning kohustuslik lugemisvara ei jää ainsaks. Miks seda ei nõuta aga igas koolis? Kui lugemise vastu huvi ei äratata või selleks ei sunnita, siis seda tegema ei hakata. Lugemuse arendamiseks ei ole aga muud rohtu, kui tuleb nõudlikkust tõsta.
Mul on tulnud õpetada koos ühes ja samas õpperühmas eestlasi ja vene keelt kõnelevaid erinevatest rahvustest noori. Kui ma viimastele eeltoodud küsimusi esitasin, sain teistsuguseid vastuseid. Selgus, et vene ja teistest rahvustest (ukrainlased, valgevenelased, aserid) noortel on lugemise vastu tunduvalt suurem huvi. Nad vähemalt ei kiidelnud, et nad ei loe raamatuid. Ei usu, et neile koolis suuremaid nõudmisi esitati. Ilmselt on neil olemas midagi, mille poole püüelda.
Need noored valdasid eesti keelt heal tasemel ja olid saanud Eesti Vabariigi kodakondsuse. Nad tunnistasid, et siin elades tuleb ennast kodanikuna õigustada ja elus oma koht leida. See sunnib tagant. Mis sunnib aga eestlasi?
Euroopas viie rikkama riigi hulka jõudmist ei peeta ilmselt mingiks sihtmärgiks. Kuidas seda rikkust mõõtagi suudetakse, ega seda ka keegi tea. Haridust tahetakse saada, aga selle tunnusmärgina nähakse vaid diplomit. Haritus eeldab aga midagi enamat ning see ei tule kergelt. Ikka õppimise ja lugemisega. Kui keegi ega miski muu selleks ei sunni, peavad seda tegema kool ja õpetajad.
Loading ...
See arvamuslugu siin on väga olulisel teemal, aga on vist ka üsna paljuütlev, et veel teise päeva lõunakski ei ole siia ilmunud mitte ühtki kommentaari. Paistab, et paljudele ei lähe see teema korda ja seda on kurb näha. Eesti keele ja eesti rahva harituse (“t” on taotluslik) tase on allakäiguteel juba pikemat aega, kusjuures kõrgharidusega inimeste arv samas aina kasvab. Kui vaatan näiteks tänaste Tartu Ülikooli tudengite eesti keele taset, siis on see täiesti masendav. Keeleoskus ja ka lugemus käivad käsikäes ja peaksid olema kõrgharidusega inimese loomulikuks osaks. Keeleoskus või -oskamatus saab alguse juba algklassides ja kui seal ei saada õiget põhja ja keeletunnetust kätte, võib kirjaoskamatus kesta terve elu. Grammatika, retoorika ja dialektika olid peamisteks õppeaineteks juba keskajal, aastasadu tagasi osati juba keelt ja kõnet oluliseks pidada, sest on ju see teiste teadmiste aluseks – kes oskab lugeda ja kirjutada, võib õppida mida iganes. Täna oleme olukorras, kus ülikoolid peavad oma esimeste kursuste programmidesse eesti keele õpetuse sisse panema, sest tudengite tase on väga ebatasane ja sageli kehv. Sellise asjaga ei peaks tegelema kõrghariduse andjad, keeleoskus peaks olema iga gümnaasiumiharidusega inimese loomulik osa. Mind väga masendab meie emakeele selline allakäik. Asjale annab hoogu ka see, et kirjastused annavad massiliselt välja raamatuid, mis on korralikult redigeerimata ja kubisevad kirjavigadest. Kusjuures olen märganud, et raamatute esimesed pooled on sageli korralikumalt toimetatud, aga mida lõpupoole, seda hullemaks läheb. Jääb mulje, et keeletoimetajal on kiire hakanud oma töö lõpetamisega. Nii me siis tegelikult kinnistame inimeste halba keeleoskust edasi ka nendesamade raamatutega, mis keeleliselt tasemel ei ole.