Eelmäng okupeerimisele – baaside mehitamine (3)

Eelmäng okupeerimisele – baaside mehitamine

KONFLIKT: Kuna 1939. a sügisel oli Eesti ajakirjandus paljuski suukorvistatud, avaldati Punaarmee saabumise kohta vaid ametlikke teateid. Seepärast ongi suur üllatus, et 13. novembri Meie Maas ilmus tagasihoidlikul neljandal ja viimasel leheküljel uudis selle kohta, kuidas Valjala mees Arnold Nook Upa teelahkmel võõrvägede esindajaid nende endi emakeeles sõimas ja ähvardas.

Alljärgnevad mälestused on kirja pannud BRUNO PAO. Need puudutavad 1939. aasta hilissügisel ja talve hakul aset leidnud sündmusi. Nagu teada, kirjutasid Eesti tookordsed võimukandjad sama aasta 28. septembril Moskvas alla nn baaside lepingule (ametlik nimetus: Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt). Kõnealuse pakti kolmandas artiklis lubas Eesti Nõukogude Liidul tuua oma sõjalaevastiku Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Samas lubati laevastikku toetada teist liiki väeosadega; muude baaside ja lennuväljade täpsed asukohad lepiti vastastikku kokku väljaspool baaside lepingut. Nõukogude vägede sisenemine Eesti aladele algas 18. oktoobri hommikul kella 7 ja 8 vahel, kirjutas Saaremaa ajaleht Meie Maa reedel, 20. oktoobril 1939.

Veel tänaseni arutatakse selle üle, mis meist oleks saanud, kui Eesti valitsus oleks seitsekümmend aastat tagasi keeldunud Nõukogude Liidu pakutud alandavale vastastikuse abistamise paktile allkirja andmisest. Olukord oli ja on ka täna selline, et Venemaa kohta sandisti suud pruukida ja sinnapoole kõvasti köhida on kahjulik nii julgeolekule kui ka tervisele.

Seitsekümmend aastat tagasi kinnitasid Nõukogude Liidu võimumehed ju, et 1920. aasta 2. veebruaril allkirjastatud Tartu rahuleping on endiselt jõus. Kuid samas teame, et ka Soomel oli samasugune rahuleping1). Sellest hoolimata nõudis 30. novembril 1939 alanud Talvesõda kümnete tuhandete Soome poegade elu ja venelased said Viiburi, suure osa Karjalast ja Hanko sõjaväebaasi, mis asus täpselt Hiiumaa Tahkuna neemele ehitatud kaugelaskesuurtükkide vastas.

Hõivata sadamad iga hinnaga

Dokumendid tõestavad, et Nõukogude Liidu tookordne peamine eesmärk oli hõivata sadamad ja tugipunktid Läänemere
ääres ükskõik missuguse hinnaga. Juba septembri keskpaigast, vaevalt mõni nädal pärast Molotovi-Ribbentropi sobingut, tehti väga põhjalikult ettevalmistusi Eesti ja Läti alistamiseks sõjaga.

Meist oleks massiga üle rullitud ja pole teada, milliseks oleks eestlaste saatus sellisel juhul kujunenud pärast Roosevelti, Churchilli ja Stalini pahaendelist Jalta nõupidamist2). Stalin oleks tõenäoliselt käskinud mehitada Eesti ala idapoolsete inimestega ja seda oleks tehtud kohe pärast seda, kui Eesti raudtee oli 1945. aasta kevadel vastavalt Vene standardile ümber tehtud. Näiteks Kuriili saared, mis Jaltas lubati Nõukogude Liidule, on tänaseni asustatud Vene Föderatsiooni kodakondsete ja sõjabaasidega. 

See saatuslik pakt

Ajaloost teame ka seda, et saatuslik pakt, mis 1939. aasta 28. septembri hilisõhtul Kremlis alistunult sõlmiti ja mille Eesti riigikogu 2. oktoobril ratifitseeris, asudes seega presidendi seljataha kaasvastutajaks, jättis meid pärast sõda ligi pooleks sajandiks ilma varem eeskujuks olnud lääneriikide arengust.
Selle pakti kolmanda artikli põhjal kindlustas Eesti Vabariik Nõukogude Liidule kümneks aastaks õiguse omada Eesti saartel Saare- ja Hiiumaal ning Paldiski linnas mere-sõjalaevastiku baase ja rentida sobiva hinnaga mõned lennuväljad lennuväele.

Nimetatud baaside kaitseks võttis Nõukogude Liit endale õiguse pidada omal kulul baaside ja lennuväljade jaoks eraldatud piirkondades rangelt piiratud arvu Nõukogude maaväe ja õhuväe relvastatud jõude. Kõik see baseerumine ja kontingentide suurus määratleti erikokkulepetega. Kümme kuud võidetud iseseisvust algasid põlvili surumise eelmänguga 18. oktoobril, kui võõrväed piiri ületasid.

Võõrväed jõuavad Saaremaale

Kolm päeva hiljem jõudsid autod budjonnovka’teks nimetatud peakatetes3) punaarmeelastega ka Saaremaale. Muhu vallavalitsus teatas külavanematele, et vägede liikumise ajal on meierei suletud ja piimaraha saab ainult tagaukse kaudu. Mäletan, kuidas kohalikud kaitseliitlased saadeti võõrvägede liikumisteede äärde korda pidama.

Punaväe liikumist ja baseerumist ei tohtinud pildistada ega nendest ajalehes sõnakestki kirjutada. Üks juhtum kohalikku lehte siiski sattus – Valjala vallas elav Arnold Nook, kelle hobune hakkas vankri ees Upal vene vägesid kohates perutama, kukkus venelasi ja nende valitsust ropult sõimama. Politsei viis mehe arestimajja. Saksa okupatsiooni ajal tegutsenud nimetatud mees tõsimeeli kommunistide likvideerimisega.

Minu kodukülast paari kilomeetri kaugusel asuv Vanalõve koolimaja tehti tühjaks. Uue-Lõve algkooli 5. ja 6. klass paigutati Vanalõvelt Sakla küla ühe suurema talumaja saalituppa ning 1912. aastal ehitatud endisesse ministeeriumikooli majja ja abihoonetesse kolisid sisse uued rentnikud.
Varjupaiga leidis saabuva karmi talve eest umbes 200-meheline üksus, kelle ülesanne oli ilmselt turvata esialgu planeeritud tulevaste Sakla ja Sandla lennuvälja ehitamist ja kontrollida peamist Saaremaad mandriga ühendavat maanteed.

Uus koht ihukergenduseks

Üksuse olmetingimustes tehti see muudatus, et koolimaja sisemise väljakäigu uks suleti risti pealenaelutatud laudadega ja uueks ihukergenduse kohaks sai aias kreegipuude alla kaevatud kraav, mille serval kitsas plank postidel. Kevadel viis lumevesi väljaheited kraavipidi laiali ja uuendus lõppes düsenteeriaga.

Järgneb 23. detsembri Oma Saares


1) 1920. a 14. oktoobril kirjutati Tartus alla Soome ja Nõukogude Venemaa rahulepingule, mis lõpetas Soome kodusõja ja esimese Nõukogude-Soome sõja. Muude küsimuste hulgas määras leping kindlaks kahe riigi vahelise piiri, mis järgis üldjoontes, väikeste eranditega, autonoomse Soome suurvürstiriigi ja Vene impeeriumi vahelist kuni 1917. aastani kehtinud piiri. Seoses Talvesõja algusega muutus kõnealune rahuleping kehtetuks.

2) Silmas on peetud 1944. aasta veebruaris Krimmis Jalta linnas toimunud nn Suure kolmiku (Roosevelt, Churchill, Stalin) kohtumist, kus põhimõtteliselt jõuti kokkuleppele II ilmasõja järgse maailma ülesehituses.

3) Punaväelaste kalevist valmistatud peakate, mis võeti kasutusele Vene kodusõja ajal 1919. a jaanuaris. Lõplikult kadus sõjaväevarustusest pärast Talvesõda, kuna teravatipuline kuju muutis budjonnovka kandjad snaiperitele väga heaks sihtmärgiks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 74 korda, sh täna 1)