Eelolev nädal möödanikus (1)

Erandkorras alustaksin tänast ajaloosündmuste ülevaadet eilse päevaga. Nimelt suri sada kaheksakümmend aastat tagasi, 1829. aasta 18. detsembril, 85. eluaastal Pariisis sügavas vaesuses teadlane, kes väidetavalt olevat kasutusele võtnud termini “bioloogia” ja kes suurema osa oma elust pühendas teadustegevusele. See mees oli Jean-Baptiste Pierre Antoine de Monet, Chevalier de Lamarck (sünd 1744).

Tema teaduslikuks kireks oli loodusnähtuste mõistmine ja nende selgitamine. Kitsamalt oli ta aga spetsialiseerunud selgrootute (muide, ka selle sõna võttis kasutusele Lamarck) tundmaõppimisele. Neid olevusi klassifitseerides märkas ta teatud arengut. Arenguprotsessi põhjuste selgitamisel formuleeriski Lamarck oma “seadused” (vähemalt nii ta neid nimetas).

Tema peamine, kuid kahjuks ekslik “seadus” väitis, et organismide elu jooksul omandatud muutused antakse edasi järglastele, need olevat päritavad. Nii pidavatki toimuma evolutsioon. Umbes pool sajandit hiljem lükkas inglise teadlane Charles Darwin lamarkismi põhitõed ümber. Muide, Darwin sündis täpselt samal aastal (s.o 1809), mil nägi ilmavalgust Lamarcki põhitöö Philosophie zoologique (“Zooloogia filosoofia”).

20. sajandil oli Lamarcki ainsaks järgijaks ukraina päritolu nõukogude teadlane-šarlatan ja poliitiline aferist Trofim Lõssenko (1898–1976). See mees eitas geneetika saavutusi ning väitis, et näiteks rukist on võimalik muundada nisuks. Nõukogude liidrid Stalin ja Hruštšov olid Lõssenko (kindlasti ka lamarkismi) suured austajad – lähtus ju kommunistlik ilmavaade seisukohast, et inimesed on kasvatuse ja olude produktid; kasvatuse teel ja olude abil kujundatud loomuomadused on aga päritavad.
Loogika on selline: kui näiteks jääkaru Aafrikasse viia ja teda seal banaanidega toita, siis muutub ta orangutaniks ja sünnitab orangutane.

Sada kolmkümmend aastat tagasi, s.o 1879. aasta 21. detsembril, olevat Gruusias Gori linnakeses ühe joodikust kingsepa Vissarioni abikaasa sünnitanud kolmanda lapse. Naise kaks esimest last olid sünnitusel surnud. See poisslaps jäi aga elama ja temast sai inimkonna ajaloo üks suuremaid kurjategijaid, kes viis hukatusse kümned miljonid inimelud.
Oletan, et lugeja taipab juba, kellest käib jutt – Nõukogude Liidu julmast juhist ja diktaatorist Jossif Stalinist-Džugašvilist (suri 1953). Sõna “olevat” kasutamine eelmises lõigus on igati põhjendatud. Nimelt on Stalini sünnikuupäev ametlikel andmetel 21. detsember.

Hiljuti tuli vene näitekirjanik ja biograaf Edvard Radzinski välja aga seisukohaga, et tegelikult sündis Stalin 18. detsembril 1878. aastal. Vastava dokumentaalse kinnituse selle kohta leidis ta Gori katedraali meetrikast, kus seisab kirjas: “1878. aasta 6. detsember (vkj), ristiti 17. detsembril (vkj), vanemad – Gori linna elanikud talumees Vissarion Džugašvili ja tema seaduslik naine Jekaterina Georgijevna. Ristiisa – Gori linna elanik talumees Tsihitatrišvili. Sakramentaalse ristimise viis läbi ülempreester Hahhalov köster Kvinikidze juuresolekul.”

Samas arhiivis on tõend selle kohta, et Jossif Džugašvili lõpetas Gori vaimuliku kooli, ja ka seal on kirjas: sündis 1878. aasta detsembrikuu 6. päeval (vkj). On säilinud ka ankeet, mille Stalin 1920. aastal oma käega täitis. Seal on samuti märgitud sünniajaks 1878.
Kuid aastal 1922, kui Stalinist sai partei peasekretär, täitis Stalini sekretär Tovstuhha tema eest uue ankeedi, kus ta kirjutas sünnidaatumiks 21. detsember 1879. Sellest ajast vältis Stalin ankeetide täitmist ja jättis selle sekretäride teha. Nii olevatki valest sünnidaatumist saanud ametlik sünniaeg.

Kuidas selle looga ka pole, siiski tundub, et 21. detsember – talvine pööripäev ja aasta kõige pimedam aeg – sobib selle sünge mehe iseloomuga väga hästi kokku. Kuulub ta ju maailma kõige võikamate kurjategijate – nagu näiteks Adolf Hitler, Mao Zedong, Pol Poth – nimistusse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)