Kirjad jõuluvanamaalt: usk ja unistus

Eelmisel nädalal teatas sõbra viieaastane laps, et jõuluvana pole olemas, põhjapõdrad ei lenda ja päkapikud on üks täiskasvanute tobe väljamõeldis.

See tuletas meelde ühe aastatetaguse loo, mille kuulsin teiselt sõbralt: skeptik nende poja hinges pääses valla, kui poiss juba ligi 10-aastane oli. Aga selle lapse usk jõuluvanasse taastus üsna ruttu – suvel, pärast neid suure paljastuse jõule, reisis pere Lapimaale Korvatundurisse ning külastas ka jõuluvana kodu. Ja kui siis perepoeg nägi, et isegi suvel on jõuluvana oma kontoris ja ametis, taastus usk päris kiiresti. Võta sa kinni, kus see tõde on, kas selles, mida oma silmaga näed, või selles, mida arvad, et tead…

Ma ei tea, kuidas on parem, kas elada seda jõuluhardust ja erilist pühadetunnet uskudes ja unistades või mitte. On neid, kes kogu advendiaja rõõmsasti päkapikumängu kaasa mängivad, ja sel mängul ei ole ealisi piiranguid. On neid, kellele kogu see jõulukuine pühadetrall on üks ebameeldiv liigtarbimise ja liigsöömise kiusatus. On neid, kellele see aeg on järelemõtlemise, enesesse vaatamise, hingelise korrastamise aeg.
Võib-olla peaks selles jõuluajas olema natuke kõike.

Kingikoti sisu on osa jõuluunistusest. Eriti praegusel ajal on sellega aga veidike muret. Nii raha-, idee- kui ka ajapuuduse süül. Soomes on sel aastal jõulukingi suurmoeks abistamise lubaduste kinkimine, nn talgud kingituseks – näiteks kirjutad vanaemale kauni lubadusekirja, et tuled talle kevadel külla ja pesed ta aknad või teed suurpuhastuse.

Või aitad sõpra-sugulast: niidad muru, teed remonti. Ja reegel nende talgukingituste juures on see, et lubad kirjalikult ja kui sa oma lubadust ei pea, siis kompenseerid selle lubatud teenuse siiski rahalises väärtuses. Ses mõttes suurepärane idee rahavaesel ajal. Aga eeldab lubaduste pidamist.

Ja muidugi üks luksus on soomlastel veel, tänu sellele, et jõuluvanal Soome kodakondsus on – tema olemasolu on lihtne tõestama minna. Ning kõikidele teistele skeptilistele jõuluvana-usu kaotanutele võib päris jõuluvana saata päris kirja. Nii et uskuda ja unistada tasub ning ilus elu pole tegelikult kuskile kadunud. Ka vaesel ajal mitte.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)