Kuidas läheb, Risko? (5)

Kuidas läheb, Risko?

Foto: Elina Kalm

Eelmise aasta septembris alustas autoõnnetuses jala kaotanud Risko Tiitma (fotol) treeninguid spetsiaalse trenažööriga, mille soetamiseks ulatasid abikäe paljud noormehe saatusele kaasa elanud lehelugejad (Oma Saar, 22.12.2007 ja 4.02.2008). Täna tunnistab Risko, et trennimasinast on talle kõvasti kasu olnud.

Praegu kodus koolivaheaega pidav Risko veedab oma tavapäevi jätkuvalt Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses taastumiskursusel õppides. Kursuse eesmärgiks on toetada inimese naasmist aktiivsesse ellu, et ta õpiks tundma oma võimeid, suurendada tema iseseisvumist ja aidata kaasa ühiskonda sulandumisele. “Kõik on väga normaalne,” kiidab Risko ise.

“Nüüd ma saan juba karkudeta käia, kuigi mitte pikka maad, sest jalakönt hakkab valutama. Aga saan hakkama.” Trenni teeb ta Astangul kaasas oleva trenažööriga peaaegu iga päev, vaid mõnel pikkade koolitundidega sisustatul jääb masinaga väntamine vahele. Trenažöör Giger MD Combofit on mõeldud kesknärvisüsteemi vigastustest ja koordinatsioonihäiretest taastumise toetamiseks ning koosneb omavahel ühendatud käsi- ja jalgpedaalidest, mis töötavad sünkroonselt, kuid erineva kiirusega. Kordavad liigutused arendavad erinevaid lihasgruppe, koordinatsiooni ja motoorikat.

Risko vanemate sõnul on poja taastumine nelja aasta eest juhtunud õnnetusest ikka paremuse poole läinud. Varem kõikuva tasakaalutunnetuse pärast enamjaolt ratastoolis liikunud Risko suudab nüüd küünarkarkude toel kukkumist pelgamata kõndida, saab ise maast üles püsti tõusta ja tema lihased on oluliselt tugevamad. “Tal ei ole enam hirmu kukkumise ees, oskab ennast juba hoida,” teab isa Aare.

Kuigi mitte kõik pole roosiline. Protees, mida Risko arstide sõnul peaks kandma pidevalt, ärkamisest uinumiseni, teeb jalale valu. “No ma hommikul panen ja kui juba tund aega on all, siis ma ei saa seda mitu päeva kasutada, hull valu tuleb,” kurdab noormees. Kui ta pealinnas taastusravis oli, rääkis arst, et valus peabki olema, see tuleb lihtsalt ära kannatada, plaasterdada tekkivaid haavu, ravida ja kreemitada.

Arst olevat ka maininud, et avariijärgne jalalõikus on pisut valesti tehtud, kuid praegu seda korrigeerida enam ei riskita. Sest kõik koed ja rakud on kenasti paranenud, järelikult tuleb sellesamaga ikka edasi minna. Taastusarsti soovitus on muretseda praeguse asemele liikuva põlvega protees. Viimati haiglas olles kohtas Risko üht Afganistanis jala kaotanud sõdurit, kelle proteesid olid “vapšee ässad”, eraldi näiteks saunas, ujumas ja käimise tarbeks.

Veel teevad Riskole muret tema silmad, mille nägemisvõime on kahjuks väga kehv ja aina halvemaks läheb. “Nüüd ei näe enam kissitades ka eriti,” muretseb ta ise. Kolm korda on käidud Tallinnas uurimas, kas saaks midagi teha või parandada, kas või nägemislangustki pidurdada, nüüd plaanib pere küsida arvamust ka Tartu tohtritelt. Kuna silmanärvid said avariis kahjustada, oleks operatsioon – juhul kui see üldse kõne alla tuleks – väga riskantne.

Seda, mis kevadel Astangu kursuse lõppedes saama hakkab, Risko enda jaoks veel täpselt selgeks mõelnud ei ole. Loomulikult oleks hea jääda mõneks ajaks veel sinna, kus on sõbrad, kool, toetus ja erinevad võimalused. Näiteks käia kas või kinos, suhelda eakaaslastega, teha käsitöötunnis lahedaid meisterdusi. Üksinda kodus olles võimalused kätte ju ei tule.

Risko sõnab, et elab päev korraga. Siirad tänusõnad palub ta vastu võtta kõigil, kes teda toetanud on: “Ma arvan, et tänu teile ma olen omadega nii kaugele jõudnud.”
Lisaks on Riskol tõepoolest suurepärased vanemad, kelle peale võib iga ilmaga kindel olla.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 244 korda, sh täna 1)