Eelmäng okupeerimiseks – baaside mehitamine (1)

Eelmäng okupeerimiseks – baaside mehitamine

VEEL KÜLALISED: Sellel arvatavasti 1940. aasta kevadel tehtud fotol on Nõukogude sõdurid Sõrves ühe maja ees. Juba mõne aja pärast on külalistest saanud okupandid ja peremehed.
Foto: Saaremaa muuseum

Täna jätkame BRUNO PAO mälestuste avaldamist Nõukogude Liidu sõjaväebaaside rajamisest Lääne-Eesti saartel. Mälestuste esimene osa ilmus 19. detsembri Oma Saares. Ajalooliseks taustaks vaid nii palju, et 1939. aastal kirjutasid Eesti Vabariigi tookordsed võimukandjad Moskvas alla nn baaside lepingule (ametlik nimetus Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt). Kõnealuse pakti kolmanda artikliga lubas Eesti Nõukogude Liidul tuua oma sõjalaevastiku Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Samas lubati laevastikku toetada teist liiki väeosadega, muude baaside ja lennuväljade täpsed asukohad lepiti vastastikku kokku väljaspool baaside lepingut. Nõukogude vägede sisenemine Eesti aladele algas 1939. aasta 18. oktoobri varahommikul.

Samuti suleti koolimaja kaev ja vett veeti jõeäärsest talust, mille kaev hoiti alalise valve all. Kapitalistlik ümbrus tundus tulnukatele ebamugav. Külas hakkas aga liikuma mõistatus: mõista, mõista, mis see on – kõht vastu selga, selg vastu kõhtu, kui seisab, siis haiseb, kui liigub, siis karjub? Vastus: punaväelaste rood marssimas.

Kontakte kohalikega välditi

Ajakirjanik Sulev Mets mäletab, et tema kodukohale lähim kool Lõmala mõisas suleti ja sinna majutati mingi divisjon, mille koosseisus oli paar patareid suurtükke1); üksuse komandörkoosseis paigutati korterisse talumajades. Kõrgema aukraadiga oli kapten, kellele sõitis hommikuti järele must sõiduauto.

Väeosa isikkoosseisule oli ilmselt antud käsk vältida kontakte kohalike elanikega. Teeristi läheduses oleva allika juurde, kust ammutati joogivett, pandi alaline pikatäägilise vintpüssiga relvastatud valve. Kümmekond mereväelast, kes ehitasid küla keskel olevale künkale merel toimuva jälgimiseks torni, elasid peredes omaette. Külma talve tõttu (Petseri jaamas külmus jaanuaris –43˚ juures kaubavagunis viin ära) telke ei püstitatud, barakke poldud aga jõutud veel ehitada.

Presidendi lossi taastaja aitas ka baase ehitada

Balti punalipulise laevastiku rannakaitse komandant kindral Sergei Kabanov oli juba varem koos ühe Eesti kaitseväe koloneliga mööda Saaremaad ringi sõitnud, Esimese maailmasõja ajal rajatud Vene rannakaitsepatareide positsioonide kaart põlvedel. Ta sõrm liikus Sõrve sääre otsa, Tagamõisa poolsaarele, Kihelkonnale ja Muhu Võiküla asemel Kübassaare poolsaarele Pöide vallas. Järeleproovitud paikades pidid taas torusid tõstma suure kaliibriga suurtükid.

Käis juba Teine maailmasõda ja Läänemerelt kardeti vaenlast. Asjaga oli kiire, aga Suurest väinast ülevedu vaevaline. Samuti oli probleeme ehitusmaterjalide ja tööjõuga. Sõrve jõudis algul ainult üks tööpataljon, tuhatkond meest. Appi tuli Eesti riiklik ehitusfirma Ehitaja, mis oli kunagi loodud vabariigi presidendi suveresidentsi, Toilas asunud Oru lossi taastamiseks ja laiendamiseks.

Lapsed koolist välja talutubadesse õppima

Kooliõpetajast pensionär Leida Kuus mäletab, et Mõntu koolimaja anti punaväelastele. Lapsed õppisid edaspidi talutubades. Alles kevadel, kui liikusid juba jutud inimeste ümberasustamisest baasi alla jäävatest küladest, hakkasid saabuma autod ehitusmaterjalidega, rajati barakke ja Maantee külla suuri kasarmuhooneid, mille ehitamisel said tööd ka kohalikud mehed.

Suurtükialuste valamine oli salajane asi ja seda tegid tööpataljonid traataiaga piiratud alal. Koos kevadega saabusid ohvitseride juurde ka naised ja lapsed ning kohalikul rahval oli uudistamist palju.

Kevadeks baasides olijate arv kahekordistus

Arhiiviandmed näitavad, et kui 1939. aasta lõpuks oli Eesti saar-tele paigutatud 4400 baasidesse suunatud meest, siis kevadeks küündis nende arv koos Paldiski kindlustatud rajooni rajajatega 8400 lähedale. Kuressaare linnas paiknes üks rannakaitse staapidest ja ehitusjaoskonna juhtkond.
Endine Michelsoni pansion Kuressaares Allee tänaval, mis juba 1917. aastal oli Moonsundi kindlustatud rajooni staabihooneks, võeti ka nüüd, 1940. aastal samaks otstarbeks Kaitseliidult üle. Ajalugu kordus, kuid tagajärjed olid asiaatlikult verisemad.

Kihelkonnal, kus Papissaares äratati uuesti ellu luurelendudeks sobivate hüdroplaanide baasi, oli vaba elamispinda vähe. Kohalikke võimuorganeid sunniti maju tühjendama ja rentima neid punaväelastele. Valla keskusse tekkis tõeline sõjaväelinnak.

Öösärk pidukleidi pähe

Ohvitseride naised tunglesid poodides. Neile oli vahetatud Eesti kroone kursiga 1 rubla 80 sendi vastu2). Moskvas maksis paar moodsaid kingi 70–200 rubla, siin said 15–18 rublaga uhked välismaa kingad. Mehed ostsid korraga 6–7 käekella, et saata kingituseks ka sugulastele. Juhtus sedagi, et uhke siidist pidukleidi pähe osteti tavaline öösärk, millega siis sõbrannade ees uhkeldati.

Ametimehi kostitati viina ja kalamarjaga

Eesti kõrgemaid ametimehi kutsuti Tallinnas Nõukogude Liidu saatkonda, kus pakuti piiramatul hulgal eliitsordi viina, musta kalamarja ja priskeid suupisteid. Enne jõule 1939 kutsuti Moskvasse kindral Johan Laidoner, kus teda Kremlis kostitas Stalin isiklikult.

“Suur juht” kiitis kindrali kui väejuhi talenti ja lubas talle helget tulevikku. Laidonerile kingiti marssal Budjonnõi3) poolt väljavalitud uhke ratsahobune.
Meie sõjavägede ülemjuhataja oli ootamatult meelitatud. Tema kõned muutusid optimistlikumaks. Stalin oskas kaukaaslase kombel valvsust uinutada ja oma tegelikke kavatsusi varjata.

Eelmängu fanfaarid tõusid kõrgemale

Baaside edasisel planeerimisel selgus 1940. aasta kevadel, et ehitusalusele maale on vaja lisa. Tarvis on veel teenindusmaad, maad majutushoonete ehitamiseks, ohutustsooni ja eriti palju maad on vaja lennuväljade jaoks.

15. mail lepiti maadeeraldus Moskvas kahepoolselt kokku ja sellele järgnes Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi salajane otsus nimetatud lepingu täitmise kohta. Baaside alla jäänud talud ja külad pidid loovutama oma põllumajanduslikust maast ligi 40 000 hektarit.

Saaremaal anti NSV Liidu relvajõududele mereväebaaside, sõjaväe lennuväljade ja sõjaväe asulate väljaehitamiseks 1875 ha põllu- ja aiamaad, 3909 ha heinamaad ja 6003 ha muud maad, kokku 12 743 hektari ulatuses. Neil maadel paiknes 416 elumaja, 203 lauta ja 480 muud ehitist. Ehitisi hinnati keskmiselt 30% ulatuses nende hinnast.

Kurb lõppmäng ja Moskva triumf

1940. aasta 17. juuniks4) oli juba ärakolinud 88 perekonnale makstud kompensatsiooni 38 055 Eesti krooni. Näiteks Saaremaa keskse, Karujärve baasi eest pidi ära kolima 31 majapidamist, Ruhve baasi eest 65 majapidamist, Kogula lennuvälja alalt 13 peret ja Sõrve otsast 141 taluperet. 

Juba mainitud 17. juuniks olid Vene sõjalaevad lahinguvalmis Tallinna ja Paldiski reidil, kaubalaevade laadungiruumides varjul tuhandeid relvastatud sõdureid, ja Paldiskis oli valmis Tallinna ründama mehhaniseeritud korpus. Linna kirikus oli koguni sidumispunkt sisse seatud.
Aga Eesti andis uuele ultimaatumile alla ja iseseisev vabariik vallutati täielikult. Järgnes lavastatud võimuvahetus ja Moskva triumfeeris.
Üks külamees ütles seepeale elutargalt: lase sant sauna, siis kolib ta peagi ka laudile.


1) Arvatavasti oli tegemist 76-mm kaliibriga polgusuurtükkidega, 1938. a mudeliga, mida vedasid ZIS-3 tüüpi veoautod.
2) Eesti krooni ja Nõukogude rubla tegelik vahetuskurss 1940. a: 1 kroon = u 10–15 rubla.
3) Semjon Budjonnõi (1883–1973) – Nõukogude väejuht, kes sai tuntuks Vene kodusõja ajal; üks esimesi Nõukogude Liidu marssaleid.
4) Sel päeval algas Eestis Nõukogude okupatsioon.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 385 korda, sh täna 1)