Jõulud on ootuste, lootuste ja meenutamise aeg (1)

Jõulud on ootuste, lootuste ja meenutamise aeg

MEENUTAB: 7-aastaselt nägemise kaotanud Leino Lember ütleb, et jõulud olid terve aasta suurem sündmus.
Foto: Erakogu

Aasta kõige pimedamal ajal ootab igaüks midagi. Kes päkapikke, kes valget lund, kes hoopiski hinge rahu ja vaikust. Aga me kõik ootame, sest jõulud on eriline ootuse aeg.
Igaühel meist on oma jõulumälestus. Palusime Oma Saare headel sõpradel kirja panna need mälestustekillud, mis on neil kõige värvikamalt meelde jäänud.

Minu eredaim mälupilt lapseaja jõuludest – tõsi, tollal küll nääridest – on pettumuse- ja rõõmusegune tunne, kui 6-aastasena lasteaiapeo ringmängus avastasin, et minu ema ja isa ei olegi saalis teiste vanemate hulgas. Kurbusenoot hinges, üritasin rõõmsana näida, aga peas kumises mõte: miks minu vanemaid siin ei ole? Äkki tabasin näärivanas midagi tuttavlikku – see ei olnud habe ega silmad, vaid just käed. Need olid minu isa käed. Ja ma taipasin, et see mees, kes end punase kuue ja pika habeme varjus peidab, on minu isa. Ja ta oli seal, minu lasteaiapeol.

See ootamatu rõõmus avastus on mälusoppidesse peitu jäänud ning meenub nüüd alati, palju aastaid hiljem, kui olen oma lapse jõulupeol. Tean, kui oluline on olla olemas ja teha jõuluaeg oma laste jaoks eriliseks, et ka täiskasvanuna oleks neil, mida oma lapsepõlveajast meenutada.
Olgem rõõmsad ja nautigem jõuluaega koos kallite inimestega, keda ei pruugi küll võib-olla väga tihti näha, kuid samas teame, et nad on alati olemas.

Ivika Laanet

 

Leino Lember: minu ema jõulud

Minu ema rääkis, kuidas nende väikse vabadikukoha peal jõule oodati ja kuidas ettevalmistused algasid juba novembris, detsembri alguses tapeti siga ja tema isa käis unnapüügil jää alt kala püüdmas. Advendiajaga algas – nii nagu emaema, mamma rääkis – suur tulemise aeg. Jeesuslapse tulemise ootus… Loeti piiblit ja lauldi vanast tallekiituse-lauluraamatust jõululaule.

Papa tegi õlut ning toomapäeval, 21. detsembril kääris õlu saunas puutannis ja aeti ka puunõudesse. Juba mõni päev varem läks papa metsast kuuski tooma, 6 või 7 kuuske korraga. Lapsedki võeti kaasa. Mindi suure õhinaga ja toodi siis ka koorem kuuski ära ja pandi väikse vabadikutalu väravasse. See oli maantee lähedal, väravast kahele poole lume sisse torgati kuused ning veel maja ukse juurde kahele poole, sauna juurde ja suurem kuusk toodi muidugi tuppa.

Kuusk oli nii ehitud, et pikemad puupulgad olid keeratud paberi sisse, need olid nagu kommid, ja värvilised pisikesed ribad sinna ümber, et oleks uhkem. Veel olid kuuse peal kenad punased õunad ja rasvaküünlad, need tehti tol ajal ikkagi kodus.
Päris jõululaupäeval käidi juba päeval saunas. Saun oli väike suitsu-leilisaun. Seal siis isa vihtles tüdrukud läbi. Kisa ja karjumist oli küll, siis loputati ja nad jooksid ihualasti üle õue lumehangedest läbi tuppa. Pliidisuu ette, kõik sinna hunnikusse kokku ja mamma viskas neile siis teki üle, et seda esimest külma vähegi leevendada.

Kui mamma tõi tuppa mitu sületäit rukkiõlgi, siis tüdrukud hüüdsid kooris valju häälega: “Tere-tere, jõuluksed, neljaks ööks ja kolmeks päevaks!” Ja siis kui nad sealt pliidisuu eest teki alt välja sai nopitud – oma särgid ja pätid selga-jalga saanud, siis nad istusid põhku maha karjakesi. Mamma andis neile kätte suure viiluka omatehtud saia ja teise tüki keedetud sealiha. 

Nii need tüdrukud seal põhkus istusid ja oma juttu rääkisid. Papa oli ka juba saunast tulnud ja siis ta istus laua äärde ja pani laua peale suure toobi õllega, millel oli vahukuhi peal, ja hakkas lastega juttu ajama.
Kui siis papa oli õlut rüübanud ja liha ja saia võtnud, siis ta tuju läks paremaks. Ta heitis neljakäpuli põrandale maha ning pisikesed tüdrukud ronisid talle selga. Niimoodi käis papa ühest toaotsast teise.

Siis tehti veel sellist asja, et lakke (mis oli sel ajal ju palkidest) loobiti rukkiõlgi, et need jääksid sinna palkide vahele pidama, siis pidi tulema hea viljasaak.
Naabriperest, kus emme kodu oli, tuli tema vend Lipardi papa külla ja tõi tüdrukutele külmavõetud õunu. Lipardi papa võttis kordamööda tüdrukuid oma põlve peale, hüpitas neid ja laulis nendele “Viska viru valssi”. Tüdrukud hullasid ikka oma põhus edasi ja Lipardi papa torkas oma pika jämeda kadakase kepi sinna põhkude alla ja ütles lastele, et vaata uss tuleb… Siis oli ikka kilkamist ja naermist nii, et tuba kajas.

Mamma ja emm hakkasid jõululaupäeval tegema jõulutoitu. Toa all oli väike kelder, kust emm läks võtma aiasaadusi. Jõululaupäeval hakati neid keetma – oi siis seda magusat lõhna, minu ema mäletas seda lõhna veel ka siis, kui ta oli 90. Kapsarongad oli tüdrukutel väga magusad närida. Leib ja sai olid kõik omatehtud. Mäletan, kui mamma, kümne lapse ema, sõtkus puukünas ehk löimes tainast ja tegi leiba.

Õhtupoole kella kuue-seitsme ajal tuli ette võtta kirikureis. Hobune pandi ree ette, ree peale pandi resla, mis oli suurem ehitis ree peal, kus olid istekohad koos seljataguse ja külgedega, ja siis läks sõit lahti 10 km kaugusele Ööriku kirikusse. Talvel, kui sood ja rabad olid külmunud, mindi otse üle soode. Kui Ööriku kirikukellad helisesid, siis oli väga tore seda kuulata. Tagasi koju tulles hakati ühiselt sööma. Lapsed panid oma väiksed käed kokku ja tänasid Jeesukest toidu ja leiva eest. Kui õhtul magama mindi, pandi jälle käed kokku. Mamma ja papa läksid hiljem rehalasse ja andsid hobusele ja lehmale ka leivasuutäie.

Tol ajal ei olnud veel traditsioonilist jõuluvana. Linnas ikka tehti jõuluvana, seal, kus olid uuemad kombed. Mina ise mäletan, et minu onu läks välja vaatama, palju kraadiklaas näitab, ja sel ajal käis ikka nende pere ainsal pojal jõuluvana ka ära. Ka selle aja lapsed olid päris terased, nii et juhtus, et lapsed märkasid jõuluvanal jalas näiteks siidisukki. Häälest ei saanud küll midagi aru, osati ikka teha madalat meesterahva häält, nii nagu jõuluvanal peab olema.

Käisid ka näärisokud, näiteks uue aasta ööl, siis oli kisa ja kära rohkem, sokkudel olid hobuseloogad pandud sarvedeks. Jõulud olid sel ajal pikad pühad, maainimesel oli tööde vaheaeg kuni kolmekuningapäevani välja. See oli selline rahulik aeg, kui inimestel oli ikka veel rahulik meel ja olemine.
Peale jõulusid hakkasid heinatoomised soodest regedega, sest loomad tahtsid ju sööta ja elu pidi edasi minema. Pikapeale läksid mehed ka metsatööle.

Jõulud olid siiski terve aasta suurem sündmus. Minu ema rääkis ikka, kuidas jõuluvana kuldab oma saapataldu kaugel metsas ja tuleb siis akende taha piiluma, kas lapsed on ikka head lapsed.

Leino Lember


Kui jõulude ajal kodus olla ei saa…

Olen rohkem kui korra detsembripühade ajal merel ja kodust eemal olnud. Ise siis eriti sellele ei mõelnud, et kahju ära olla, mõnes mõttes ongi hea kommertsjõulude trallist eemal olla. Kodus olla on aga alati hea, mitte ainult jõulude ajal.

Kõige eksootilisem vahest oli aastavahetus Barentsi merel. Sel Norrast põhja pool asuval merel olin kalalaeval, esimest korda madrusena.
Kuna oli ka merekooli praktikaaeg, siis kutsuti mind tudengiks ja pidin vahel täitma ülesandeid, mis meeskonna noorimale liikmele ikka ette antakse.
Olime juba kuu aega iga päev avamerel krevette välja traalinud, kui aastavahetuseks paus tehti.

Polaaröö oli pilvituse tõttu veelgi tumedam kui muidu, tähepoegagi ei olnud näha. Ja kuna läheduses oli ka teine sama ettevõtte laev, siis sõitsime teineteise juurde, andsime otsad ja laevad jäid teineteise kõrval triivi. Meeskond alustas koos teise laeva meestega pidu, mis tõotas perspektiivi, et maa juuakse mustaks (aga maa oli ju silmapiiri ulatusest väljas). Mulle anti siis käsk, et mina mingu silda ja olgu vahis, vaadaku ringi, et teisi samasuguseid pidutsejaid külje alla ei triiviks. Pootsman, kes oli igavese pika habemega sörulane, ütles veel, et ärgu ma muretsegu, viina hävitamise missiooni võtavad nad oma peale.

Kuna olin tekil töörügamiste ajal harva silda sattunud, siis ei olnudki mul selle vastu midagi. Avamerel läbi pimeduse valguselootust otsides ning sillaaparatuuri tulukeste valguses ja muidu vaikuses (gürokompass vaid surises omaette) oli hea mõtteid mõlgutada. Eriliseks tegi vahisolemise veel see, et olin elus esimest ja ainukest korda vahis niimoodi, et tuli kahel laeval silma peal hoida. Teise laeva sillavahi jaoks meest ei jätkunud. Missioon vajas täitmist.

On üks aastavahetus ka soojal merel vastu võetud. Olime avamerel, teel Filipiinidelt Pärsia lahe poole. Kuna kant asus sõjaohu piirkonnas, siis kiikasime välja lootuses ka mõnda lennukikandjat näha. See soov ei täitunud, kuigi superriigi lennukid uhasid meie laevast mööda ühtelugu.
Selle aastavahetuse suurim rõõm oli muidugi lookas peolaud ja plastmassist kuusk. Kuna kapten võttis laevas kehtivat kuiva seadust nii tõsiselt, et oli kogu alkoholitagavara meeskonna eest ära tarbinud, siis seekord sai uus aasta vastu võetud vägijoogita. Üks väheseid seltskondi aastavahetusel, kus kõik kained olid.

Järjekorras viimane aastavahetus laevas möödus Esbjergi sadamas, sadamast sõitsime välja kell kümme õhtul. Laevatee läks pikalt mööda rannikuäärt ning nii oli linn pea pool tundi veel käeulatuses ja saime kõigest osa, mis selle aja jooksul taeva all toimus. Spontaanne ilutulestikumöll oli alanud juba tunde varem ja mida lähemale aastalõpule, seda enam püssirohtu taeva poole saadeti. Ja vahetpidamata.

Ses suhtes oli sadamast väljumine aastavahetuse eel imeline, et meid saatis ilutulestiku melu ja ilu, rahvas ei hoidnud ilutulestiku arvelt kokku. Tundus, nagu oleksime meie selle peo keskpunkt ja põhjus – nagu saadetaks meid maailmameredele avastusretkele. Veel siis, kui rannikust eemaldusime, kostsid ja paistsid raketid silmapiiri lähedal pikalt. Ülev tunne oli.

Reisijaid teenindaval laevapersonalil läks meel siis nukraks, kui uue aasta saabumise kellade helinal avastati, et oleme telefoniside levialast väljas. Meremehed, need ettenägelikud, olid juba enne sadamast väljumist aegsasti koju helistanud ja uue aasta hakul vaid meenutasid juttu kodustega.

Kodus olles on iga nädalavahetus kingitus, kui saab lähedaste ja omadega koos olla. Merel teatavasti nädalavahetusi ei ole. Seetõttu ei ole kodus olles vahet, kas on jõulud, aastavahetus või kassi sünnipäev. Ühtmoodi toredad üritused kõik.

Mairold Vaik


Lapsemaa jõulud

Oodatuimad pühad lapsepõlves olid jõulud. Eks andsid need sära ja valgust pikale ja pimedale sügisajale. Pühade eelsetes töödes-tegemistes oli meeldiv ärevustunne – ootus. Enne pühi käis üks suur koristamine ja küürimine. Luuaga puhtaks hõõrutud köögi kivipõrandast õhkus värskust, millised värvitoonid ja põnev “maakaart” sealt välja ilmusid.

Kambrites helkisid rõõmsalt heledad põrandalauad. Sel sõjajärgsel ajal, kui külades elektrist ei osatud veel unistadagi, tuli õhtuks õlilambi ja laterna klaasid tahmast puhtaks nühkida, milleks oli ka vastav turris, tigeda musta kassi saba meenutav lambihari.
Jõuluööl pidid ju kõik tuled eriti särama. Suur oli laste vaimustus, kui isa astus tuppa, valged rukkiõled süles. Need pandi tavaliselt suure taluköögi kõige tagasihoidlikumasse nurka, kus nad käijatele jalgu ei jäänud.

Oli ju meil lastel seal õdus istuda, juttu vesta, pildiraamatuid lehitseda ja mitmeid mänge mängida, näiteks pähklite mõistatamist jm. Sellel põhul oli omapärane karge, hõrkjas lõhn. Kuusepuu tõi metsast tavaliselt isa. Tol ajal olid talved väga külmad ja lumerohked. Hanged ulatusid mõnikord katuseräästani, neisse oli põnev pikki looklevaid koopaid, peidikuid meisterdada. Aknaklaasidel sädelesid päikesepaistes taevalikult kaunid jäälilled.

Kõik oli jõuluõhtul eriline ja pühalik

Haruharva õnnestus meil lastel koos isaga paksus lumes sumades jõulupuukest otsimas käia.
Kuusekese ehtimine oli üks rõõmuküllaseim tegevus. Riputasime okstesse imearmsad, aidas viljasalves külma eest hoitud punapõsksed õunakesed ja küünlalühtrid, millesse ema lumivalged küünlad asetas. Jõulupuuke oli lihtsalt kaunistatud ja väga armas.

Jõululaupäeval küttis isa sauna juba varakult, nii et enne õhtu saabumist olid kõik ennast laternavalgel puhtaks vihelnud, pesnud.
Oi, milliseid joovastavaid lõhnu oli siis täis meie armas lapsepõlvekodu! Laual ema küpsetatud pühadesepik ja koduleib. Ahjust võeti välja potid hapukapsa ja lihaga. Pannil ilutsesid mõnusalt pruunistunud tangumakid. Isegi kartulid, porgandid, kaalikad ja oad tundusid palju maitsvamad kui tavaliselt.

Kõik oli eriline – pühalik. Söök jäeti kogu ööks lauale, uskudes, et siit ilmast lahkunud võivad sel pühal ööl veel kodu külastada.
Tavaliselt tulid meile jõuluõhtul külla emapoolne vanaisa ja isapoolne tädi, kes olude sunnil olid üksikuks jäänud. Oi seda rõõmu ja kilkamist! Muidugi ei jäänud tulemata laste ootus – jõuluvana. Lambanahkne kasukas tagurpidi seljas, takutordist habe ees, vitsake moepärast vöö vahele torgatud.

Lugesime siis salme ja saime kingitused, mis tol ajal tagasihoidlikud ja lihtsad olid. Ema kootud kindad, sallid, sokid, isa meisterdatud puuhobune või mingi muu põnev mänguasi. Ometi valmistasid need meile palju rõõmu. Ka isale oli pakk, aga oh õnnetust – just siis oli ta alati läinud lauta loomadele leiba viima. Ega nemadki tohtinud kingita jääda.

Õhtul istuti kaua kuuse ümber, lauldi rõõmsaid jõululaule. Kõik oli helge, ilus. Igaühele süüdati nimeline küünal, jälgimaks, kui kaua kellegi küünal põleb. See oli kui eluea pikkuse ennustamine, mida tegelikult sugugi tõsiselt ei võetud. Neist unustamatutest aegadest on jäänud hinge soe ja pühalik mälestus.

Tol ajal olid inimesed teistsugused – ääretult abivalmid, heatahtlikud, ausad. Koos jagati rõõme ja muresid. Kahjuks on nüüd elu palju muutunud. Maad on võtnud kadedus, ülbus, üksteisele ärategemine, rääkimata muudest jubedustest, mis meie ühiskonnas aset leiavad. Miks on meie ümber nii palju õnnetuid inimesi? Kuhu on kadunud kaastunne, halastus? Kas me ei ole midagi väga olulist oma ajas kaotanud?
Hingesoojust jõuluaega soovides

Almi Tugev


Kõige olulisem on alati olnud jõuluootus

Jõulud on ikka olnud aeg, mil soovid, et kõik korduks – et kõik oleks nii, nagu ikka on olnud, et kõik oleks nagu vanasti. Jõulud on olnud kodu, ema ja isa ning väike õde. Jõulud on olnud hommikune ema tehtud sai, päevane kuuseehtimine ja õhtune kirikus käimine.

Mäletan, et jõuluvana käis alati siis, kui meie kirikus olime. Algul tegid õnnelikuks mänguasjad, hiljem sai hindama hakatud ka riideid.
Aga kõige olulisem on alati olnud jõuluootus – mitte kingituste ootus, vaid millegi, mida ei oska tänagi seletada. Detsembris olen alati tahtnud eriliselt hea olla, kooli ajal mitte koju tuua halbu hindeid ja nüüd õpetajana ka neid mitte panna. Jõulukuul olen alati tahtnud vaid häid mõtteid mõelda ja uskuda, et kõik teised teevad sedasama.

Täna, üle viiekümnesena, olen ma enda jaoks enam-vähem mõtestanud jõulu võlusõnumi ja see ongi ehk elu mõte: ÕNNELIK SAAD OLLA SIIS, KUI SU LAPSED ELAVAD NII, ET SAAD ÕNNELIK OLLA.
Eesti üks tuntumaid teadlasi, Juri Lotman on öelnud, et kultuur on kõik see, mida inimühiskonnas põlvest põlve mittepärilikul moel edasi kantakse. Ses mõttes on iga traditsioone edasikandev pere oma riigi kultuurifenomen.

Soov uskuda jõuludest imet

Olen õnnelik, et lapsed vajavad jõuludeks seaprae ja kapsa kõrvale igal juhul ka jänesepraadi. Olen õnnelik, et emalt-isalt saadud tanguvorstiriistad tähendavad ka laste jaoks omatehtud vorste jõululaual. Olen õnnelik, et abikaasa Unelmatort ja Linnupiimaliköör on tähtsad ka tütardel teha.

Olen õnnelik, et maakodus tööd tegevad kangasteljed pakuvad tõsist huvi ka järgmistele põlvedele. Olen õnnelik, et lastelegi on jõuluajal tähtis kodu ja omaksed. Olen õnnelik, et ka lastelaste jõuluarusaam tundub olevat eelkõige tunne, mitte asjad. Ja kui asjad, siis eriti tähtsad on raamatud just amma ja taada ette loetuna ja legod-konstruktorid, mille juures nõuandjaiks vanemad.

Üks mõõde muutub aastatega järjest tähtsamaks – surnuaed. Eriti jõuluajal on nii lastele kui ka lastelastele hea meenutada neid, kellest on nad tulnud – see on suurem kui emakeel, see on suurem kui matemaatika.
Usun ja loodan, et kõigil on soov uskuda jõulude ajal imet. Usun, ja usun alati, et selleks peab igaüks ka miskit tegema – iga päev, iga tund, iga minut.

Viljar Aro


Isa Andreas: sõnakuulelikkus on parim voorus igal ajastul

Minu lapsepõlves jõulupühi ei peetud. Ei kodus, lasteaias ega koolis. Olid näärid ehk uue aasta pidustused. Nõukogude ajal nimetati asju teiste nimedega. Jeesuse sündimisest aga ei räägitud. Külas käis näärivana, kellel oli kingikott ja vöö peal vitsakimp karistuseks sõnakuulmatutele lastele, sest sõnakuulelikkus on laste suurim voorus igal ajastul.

Mäletan kartust, mida lapsena tundsin näärimeest nähes, isegi kingipakkide saamise lootus ei vähendanud seda. Erinevus kristliku jõuluvana, püha piiskop Nikolausega oli väga suur, sest tema jättis inimestele kinke ise märkamatuks jäädes. Rääkimata siis kellegi hirmutamisest või karistamisest.Kuusk toodi tuppa uueks aastaks, seda sai perega metsast toomas käidud. Mäletan kuuse ehtimist ja iga-aastast ehete äratundmisrõõmu.

Pühadeks kingiti lastele magusat ja midagi praktilist või midagi väga soovitut. Parimad kingid on seotud minu vanaemaga, kes puhkab Anseküla surnuaias. Tema iga-aastased kootud sokid ja villane vest on jäänud kõige eredamalt meelde. Ta pidas kõrge eani lambaid ja vill oli omast käest võtta. Praktilised ja väga soojad kingitused!
Kristuse sündimise pühade ajal meenutan eriliselt südames oma (esi)vanemaid, kes on mind siia ilma sünnitanud. Tänu vanematele, et olen olemas!

Praeguseks on kõige suuremaks jõulukingituseks minule need pühad ise – Kristuse sündimine õigusepäikesena siia maailma valgustamaks seda tõetundmise valgusega. Jumala inimeseks saamine, et meie võiksime jumalikud olla. Kurja äravõitmine ja igavese elu kinkimine neile, kes seda soovivad. Sündmus, mis tegi tühjaks needuse ja andis asemele õnnistuse. Pärast Kristuse sündimist ei ole enam miski endine! Mis saab olla veel suurem kingitus kogu loodule?

Õigeusu preester
Andreas (Kaupo) Põld


Kuusk ja Salvo kelk, mis jõulumälestuseks jäänud

Minu lapsepõlv kattub sügava Nõukogude ajaga ja jõulud… olid küll, hästi vaiksed, paksude kardinate taga säras laeni kuusk, mille elektriküünlad uksekella peale ust avama minnes välja tõmmati ja ka elutoa uks suleti. Ei teadnud mina, miks nii.

“Mis sa pärid, jääd ruttu vanaks,” oli ema vastus küsimiste peale. Jõuluvana meil ei käinud, käisime ise näärivana jutul. Mäletan, et Harju rajooni sidejaoskondade töötajate (ema oli mul sideülem) lastele tehti nääripuu, kus esines alati Kehra Nukk oma nukulavastustega. Ja kuus aastat noorema õe eest pidin sageli luuletust lugema. “Krõlli näärid” on Ellen Niidu luuletus, mida loen siiani, kui on vaja kinki lunastada.

Meeldejäävaim kingitus? Ega ma täpselt enam mäleta, kas need olid mu sünnipäeva või aastavahetuse kingitused, aga meelde on jäänud heleroheline Salvo kelk, millele sai valge seljatoe külge panna. See oli ikka tõsine asi, millega sai veel kevadel magistraalkraavis “parvetamas” käidud, lõppes see muidugi neeruvaagnapõletikuga…
Siis mäletan veel, et oli selline Pipi nukuriiete pesumasin, millega oli rohkem jama kui rõõmu – ei ta pesnud, ei mahutanud suurt midagi ja lapik patarei oli ka tihti tühi.

Üks suurem asi, mida mäletan, oli tahvel – sinna sai kõiksugu asju kirja panna, sellel oli ka kell, kust õppisin kellaaja tundmist, ema pani sellel seierid sedasi, et kui õige kellaga võrdlesin, sai televiisorist (uskumatu, teler ei mänginudki päevad läbi!?) lastesaateid vaadata. Mäletan, et minust pidi saama matemaatikaõpetaja, seda juba aastal 1977!
Päris nii just ei läinud, aga õpetaja olen ikkagi…

Sille Lapp


Uskugem imedesse!

Meil peeti kodus ikka jõule, nääripeod olid isa-ema töö juures. Olin vast neljane ja oodanud jõuluvana juba varahommikust.

Ema ütles, et Jõuluvana tuleb siis, kui pimedaks läheb. Hiilisin õhtul toast välja trepile – ootama. Mäletan, et oli väga külm – üleriideid ma ju selga ei pannud. Ja äkki – mööda Tallinna tänavat, Ruubi poe poolt sõitis saan, mille ees olid päris põhjapõdrad ja saanis seisis püsti JÕULUVANA, aisakellad helisesid, aga… Jõuluvana sõitis minu kodust mööda kesklinna poole. Jooksin nutuga tuppa ja mamma lohutas, et jõuluvana käib enne kesklinnas kuuse all ja siis tuleb meile.

Ilmselgelt ei sõitnud sügaval Nõukogude ajal Kuressaares mingit jõuluvana ringi. Lapse ootus ja usk oli aga nii suur, et usun vahel siiani, et see imeline moment oli tõeline. Ja imesid ju juhtub! Uskugem siis imedesse!
Jõulukink, mis siiani meeles…
Lastemaailmas oli müügil nuku gaasipliit koos nõudega. See oli just selline, mida mul kindlasti vaja oli. Eriti tarvilikuks tegi komplekti see, et seal olid ka väikesed potid ja pannid!!! Ema tegi mulle selgeks, et nii kallist asja me ei osta. Käisin terve pika sügise poes oma unistust vaatamas…

Müüjad juba teadsid, mida ma vaatama tulen, ja tõstsid pliidi letile, et väike klient asja uurida saaks. Jõuluvanale kirja kirjutamist ma ei mäleta, aga tänaseni on olemas kiri “kalis jölovana to mule kasiplit olen jea kaie”. Ja loomulikult jõuluvana täitis lapse soovi.

Kaie Rõõm-Laanet


Isa tuli jõuluks koju

Minu kõige eredam lapsepõlvemälestus jääb aastasse 1945. Olin siis vaid viieaastane.

Mäletan, et oli jõululaupäev ja ema vend tuli päeval küsima, et andku ema mõni isa pill laenuks. Isa oli mul muusikamees. Ema ütles, et tema pole neid sinna seina vahele pannud ja ei võta neid sealt ka välja. Isa oli läinud sõtta siis, kui olin aastane. Meil ei olnud temast kodus ka mingisugust teadet, kas ta on elus või mis temast on saanud.

Tol ajal pidid põhud toas olema ja see oli lastele suur elamus, saime seal peal magada. Jõulutoitudest pidi olema jänese- ja seapraad ning omaküpsetatud leib ja sai, need pandi ahju selleks ajaks, kui kirikus olime. Meie väike ja tasane hobune Milli, kellega võisid nii vanemad kui lapsed tööd teha, viis meid kirikusse. Tagasi kodus, võeti praed ahjust. Kus oli alles hea lõhn!

Ja siis tuli uksest sisse üks mees, müts peas, tärn selle peal, kalifeepüksid jalas ja rind medaleid täis. Tuli välja, et see mees on minu isa.
Vennad olid suuremad ja ma mäletan, et sain õhtu läbi isa põlve peal olla. Isa oli nii ilus, tema kuju on mul siiani silme ees. Sõda oli küll juba lõppenud, aga neid ei lastud kõiki korraga vabaks. Me ei teadnud teda üldse
oodata.

Helga Nurmekann


Jõulud Bostonis

Kuna pärinen Itaalia immigrantide perest, olid jõulud meil väga perekesksed pühad. Kogunemine toimus jõululaupäeval kas isa- või emapoolse vanaema juures. Igal aastal oli ära jagatud, kumb vanaema “saab endale” tänupühad ja kumb jõulud.

Enne jõule tehti kodudes süüa vähemalt kolm päeva ja kõik see võeti vanaema juurde kaasa. Katoliikliku kombe kohaselt jõululaupäeval liha ei söödud ja seega koosnes kogu menüü peamiselt mereandidest, mis tagasihoidlikult öeldes minu lemmikute hulka ei kuulu. Seetõttu sõin pühade ajal ainult šokolaadi ja muud magusat, mis saadaval oli. Kokku tuli tavaliselt rohkem kui 30 inimest ja lastele oli kaetud omaette laud. Minu jaoks oli suur sündmus, kui mul lubati viimaks lastelauast täiskasvanute lauda istuda. Pärast õhtusööki mindi kirikusse kesköisele missale.

Jõulu esimesel pühal avasin oma kingitused kodus kuuse all ja kuna ma olin oma vanemate ainus laps, siis oli alati minu suureks rõõmuks enamik pakke kuuse all minu omad.

William Moschella


Ellen Õnnis: parim jõulukingitus – täiskomplekt Kihnu rõivaid

Mul on palju mälestusi ja kõik need on eriilmelised. Jagaksin oma mälestuskillud kolme ajaetappi.

1930. aastate II poolel olin veel alla kümneaastane laps, kelle kõige elamuslikum kogemus oli jõululaupäeval Kihnu kirikusse minek. Nimelt olen ma sünnilt kihnlane. Püüdsime vend Endliga võimalikult varakult kirikusse jõuda, saamaks endale parimad istekohad altari ette, et jõuluvana meid suure rahvasumma sees kindlasti näeks ja kingitust saama kutsuks. Parima kingituse sain aastal 1938, mil jõuluvana kinkis mulle täiskomplekti Kihnu rahvarõivaid. See tegi minust täieõigusliku Kihnu tüdruku!

1940. aastal algas aga Vene okupatsioon. Minu isale, kes oli Kihnu kooli juhataja, tuli kooli kiri, mis keelas jõulude pidamise. Koolijuhatajana pidi minu isa kohalikele lastevanematele selgeks tegema, et seda toredat detsembrikuist traditsiooni ei tohi enam kodudes pühitseda. Ning kui 1941. aastal algas Saksa okupatsioon, süüdistati minu isa jõulude keelustamise pärast kommunismis. Isa kõrvaldati talle armsalt koolitöölt. See oli ääretult kurb ja ülekohtune. Selle tagajärjel kolisime Pärnusse Pootsi külla, kus sai peetud mitmed sõjaaegsed jõulud.

Mäletan, kuidas küla lapsevanemad tulid kokku, et oma lastele kingipakkidesse kooke küpsetada. Ei mäleta, et oleks olnud piparkooke, olid hoopis valget värvi koogikesed. Ei mäleta sellest ajast ka verivorste, küll aga maitsvaid tanguvorste.
Kuna meie perel ei olnud hobuseid, siis võtsid head naabrid meid jõululaupäeval ikka ree peale, et kõik koos kirikusse sõita. Küll oli kaunis, kui hobuste kapjade alt lendas lõbusaid lumiseid lumevihkusid. Kirikust tulles ootasid kodus juba imelised toidulõhnad. Meie pere n-ö jõulu-firmatoit oli kalaroog ahvenast, mis podises mõnusalt savipotis.

Olin väga maias laulmise peale. Palusin isal valida mulle laulmiseks selline pala, mida vähesed teaksid ja mis oleks võimalikult pikk. Nii esitasingi kooli jõulupeol “Rutakem sinna Petlemma linna” ja “Läbi lume sahiseva”. Mina laulsin ja isa mängis viiulit.
Keskkoolis käisin Pärnu Lydia Koidula gümnaasiumis (1945–1947). Sellel ajal olid jõulud samuti taunitud. Meie olime aga õnnelik kool. Nimelt on Lydia Koidula sünniaastapäev 25. detsembril.

Koolis pühitseti seda päeva alati – lugedes poetessi luuletusi ja esitades tema sõnadele viisistatud laule. See tekitas pühadusetunde. See ei olnud pelgalt Koidula sünnipäeva pidamine, vaid salamisi ka jõulude pidamine ja üksteisele heade soovide soovimine.
Need hardad hetked selles ängistavate reeglitega ühiskonnas tõid harduspisara silma. 

Ellen Õnnis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 448 korda, sh täna 1)