Kuidas päkapikust jõuluvana sai

Kuidas päkapikust jõuluvana sai

PÄKAPIKUGA: Kui jõuluvana lasteaias kinke jagama hakkas, tatsanud talle ligi üks väike armas päkapikk. Istunud sülle ega tahtnudki enam ära minna. Pakid jagatud, hüüdnud jõuluvana: “Siin on välja pakkuda üks päkapikk. Kas soovijaid on?” Hüüab ühe korra, hüüab teist korda… Kolmanda korra järel kostnud tagant kõige viimasest reast arglikult: “Mina selle võtaks!” See oli lapse ema.
Foto: Erakogu

Siis kui jõuluvana väike oli, oli kõik teisiti. Rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ning jõulude ajaks toodi õled tuppa. Küll siis oli lõbu ja rõõmu! Jõuluvanal oli seljas sihuke tagurpidi pööratud lambanahkne kasukas, peas allalastud kõrvadega läkiläki, jalas pika säärega vildid, vöövahel korralik vitsakimp. Ja habe polnud sugugi nii valge ja pehme kui tänastel nn eurojõuluvanadel. See oli kare ja takune. Vana Habe (nõnda ta ennast ise kutsub) mäletab, et mõnikord tulnud talle isegi selline jõuluvana, kel täpselt tema isa pruuni hommikumantli moodi ürp seljas ja isa sussid jalas. Ja pagan võtaks, isa oli just sel momendil puudekuurist puid toomas!

Meiega juttu vestma tulnud jõuluvana ehk Vana Habe on tegelikult sündinud ühes Eestimaa kaunis paigas. Seal, kus palju külmem ja hanged hulga kõrgemad kui Saaremaal. Tema isa oli jõuluvana, kuid vastavalt vajadusele mõnikord ka näärivana. Oma lapsepõlvest mäletab Vana Habe seda, et kui see jõulude-nääride aeg saabus, tekkis majas suur paanika. Terve pere pidi kaasa aitama, et taadi kuub puhtusest säraks, et hõbedased tähed sellel kenasti siraks, kammiti ja kohendati habet…Tol ajal oli taadil juba punane kuub, habe valgem ja pehmem. Et kingisoovijaid oli palju, tõmmanud vahete-vahel emagi selga oma valge jõulumemmerüü.

Vana Habe mäletab, et ükskord võtnud isa ka poisi kaasa. “Mind pisteti kotti ja lohistati rahva ette. Pidin selles suures ja pimedas kotis olema hästi vaikselt. Vastik oli… Ma kartsin kangesti. Ja kui siis jõuluvana kingikoti avas, hüppasin välja mina, väike päkapikk. See oli sihuke nali, et näe, kinke polegi… Aga teine kingikott oli hoopis ukse taga.”
Nii see jõuluvärk Vanal Habemel peale hakkas. Pääsu polnud, sest see oli perekonna viga. Kuna poisil oli hea jutusoon, siis oli täiesti loomulik, et ta isa ameti üle võttis.

Lapsed on siirad

Nüüd on Vana Habe ise see, kes jõuluvanana lastele rõõmu jagab. Vana tunnistab, et kõige rohkem meeldib talle siiski käia lasteaedades. “Seal on tore, sest lapsed mängivad sinuga kaasa. Ja nad usuvad tõepoolest seda punase nina ja valge habemega jõulumeest. Mõni kardab, mõni jonnib hirmust, enamik on aga nii julged, et tahavad põlve peale istuma. Lapsed on uudishimulikud, tahavad sind lähedalt näha ja katsuda.”

Kuid karm tänapäev on pannud jõuluvanagi oma töös korrektiive tegema. “Kas mina, jõuluvana, tohin ikka väikesi tüdrukuid ja poisse sülle võtta?! Mõni võib ju tõlgendada seda kui teatud liiki väärnähtust…” Et asi selle koha pealt selge oleks, on jõuluvana eelnevalt õhtu korraldajailt otse küsinud, kas ta lapsi sülle võtta ikka võib.

Mõni julgem põnn on pistnud sõrme läbi jõuluvana olematutest prilliklaasidest ega saagi aru, et klaase nende raamide sees tegelikult polegi. Vanal veel nii hea nägemine, et vajadust prillide järele pole. Aga kuna etikett näeb ette, et jõuluvana kannab prille, siis tuleb ette sättida tühjad prilliraamid.

Vits vutlaris

Vana Habe vitsa enam ei tarvita. Esiteks ei tohi lapsi lüüa ja teiseks on enamik lapsi muutunud viimasel ajal nii sõnakuulelikuks, et saavad sõnadest ka aru. Kuigi Vana Habe ise on vitsahirmus üles kasvanud: “Vits oli igaks juhuks kapi otsas olemas.”
Jõuluvanal on vits kaasas küll, aga see on vutlaris. Kui lapsed soovivad seda imeasja lähemalt uurida, siis ta näitab seda neile.

Jõuluvana töö on nagu iga teinegi töö. Päris väsitav, sest suur paks punane kuub üll, pikk habe ees ning tutiga müts ikka viksisti peas. Räägib, et kui lasteaias kingid jagatud, on ta üleni higine. “Nii märg, et vääna või särk välja! Aga mul on hea olla, ma naudin seda… Lapsed on õnnelikud, uhkesti riides – et vaata, kui ilus kleit mul on! Aga mul on täna lips kaelas! Kõik tahavad ennast näidata ja jõuluvanale meeldida.”

Lapsed on kinkinud Vanale nii palju isetehtud kaarte, et nendega võiks ta oma kodus terve seina ära katta. “Hoian neid hoolega alles, need on nii ilusad ja südamega tehtud.”

Jõuluvana, punanina…

hüppas üle laualina, laualina kärises, jõuluvana värises.
See salm ja veel mõned tobedad trafaretsed luuletused on need, mida jõuluvana on pidanud kuulma küllap tuhat korda. Tundub, et vanemad inimesed paremaid salme ei teagi. “See on solvav,” tunnistab jõulumees.

“Ma tulen ja teen oma tööd, tee siis sina ka oma tööd. Ole rollis. Mängi kaasa, sest sinu lapsed vaatavad pealt.” Salmi asemel pakuvad pereisad: “Tule, võta pits viina!” ja pereemad: “Ma teen sulle kalli-kalli!” või “Ma annan sulle musi!”
“No õige mul sinu musi tarvis on! Pealegi nägin just, et tõmbasid koridoris suitsu,” toriseb Vana. “Ja kui ma igas peres pitsi viina võtan, olen ma ise varsti jõuluoinas valmis.”

Jõuluvana häirib, kui kingijagamise ajal mängib toanurgas täie vaardiga televiisor ja pere vanemad liikmed kiikavad meeleheitlikult ühe silmaga seda kasti. “Mul on siis sihuke tunne, et siia majja pole mind üldse tarvis,” pihib Vana. “Ning lastele peaks õpetama, et kingipakid tehakse lahti siis, kui jõuluvana on uksest välja saadetud. Kui nad kõik hakkavad suure hooga oma kingipakkide kallal krabistama, siis on minul jälle tunne, et mind pole enam vajagi…”

Kõiksugu suurte inimeste pidusid jõuluvana ei armasta, sest täiskasvanud ei tule mänguga kaasa. Vana räägib: “Meesterahvast peolised leiavad, et just nüüd, kui jõuluvana tulnud, on paras aeg minna suitsu tegema. Naisterahvad manavad ette näo, et no mina sulle nüüd küll mingit salmi lugema ei hakka!” Kuid Vanal Habemel on juhtunud ka selliseid firmapidusid, kus asi on korraldajate poolt nii hästi ette valmistatud, et jõuluvanal polegi piinlik oma tööd teha. Pakid lunastatakse koos tantsides või lauldes ja kõigil on lõbu laialt.

Kingikoti saladused

Ei või iial teada, mida sisaldab üks jõuluvana kingikott. Asi on siis selgem, kui lapsed on hoolsalt vanale kirju kirjutanud. Ja kommi – seda peab kingikotis ilmtingimata olema. Mõnes kodus on jõuluvana märganud, et lapsel on nii palju pakke, et ta ei jõua nende kõigi üle enam rõõmustadagi. Aga Vana saab aru, sest kui ikka külla on tulnud vanaema ja tädid ja naabritädi, siis nõnda need pakid kogunevad.

Mõned eriskummalised kingipakid tulevad Vanal ka meelde. Üks noorik kutsunud kord oma mehele koos jõuluvanaga kohale ka tantsutüdrukud. Ilmselt oli väärt mees. Aga nüüd teab Vana, et see paar elab juba aastaid lahus.

Ühe asutuse jõulupeol tulnud Vanal anda kenale näitsikule pakk, mille lahtitegemist nõudnud valjuhäälne seltskond. Paki sees oli vibraator! “Piinlik moment. Pöörasin asja naljaks nii, et riist on mõeldud kõikidele selle toa naistele pruukimiseks,” jutustab Vana. Kord olnud jõuluvana kotis vaid üksainus kingipakk – üüratu suur viskipudel. “Läksin rahva ette, suur kott lohises järel. Sees üksainus viskipudel. Aga selgus, et laual enne alkoholi ei olnudki ja selle kingituse üle oli kõigil kangesti kena meel…”

Jõuluvanal on helde süda

Vana Habe on jõulude ajal kinke viinud kooli ja lasteaeda, paljudesse kodudesse, haiglasse, lastekodusse, vanadekodusse. Vanainimesed on justkui lapsed, räägib jõuluvana. Nemad on eriti õnnelikud kommikoti üle, neil on pisarad silmas ja neilt tulevad ka luuletused ja salmid. Vana tunnistab, et sellisel juhul on temalgi pisar silma tulnud. Ja ikka päris mitmeid kordi.

Üks ilus mälestus on tal nõukaajast. Nimelt elanud Ida-Niidus üks vahva naine, kes kutsunud kahe maja vahele jõulukuuse alla nende majade lapsed. Kohale kutsutud ka näärivana, kes jagas kinke ja müttas koos lastega. “See oli küll vahva. Hullasime seal tükk aega, lõpuks läks isegi köieveoks.”

Nüüd arutleb jõuluvana, et selline asi võiks ju toimida ka praegu. Miks mitte panna jõuluvana ühel õhtul mööda linna ringi sõitma ja rahvale teatada, millal on vana Smuulis, Ida-Niidus, Tuulte Roosis jne. “Usun, et sellisel traditsioonil oleks minekut. Kuulub ju Kuressaarele ikkagi lapsesõbraliku linna tiitel,” arutleb jõuluvana ja asutab ennast teele, sest tal on nii kiire, nii kiire. Lapsed ootavad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 172 korda, sh täna 1)