Seitse jalga vett kiilu all

Seitse jalga vett kiilu all

TÖÖL: Juhtimispult on Hindrik Vahteril tänaseks nii pähe kulunud, et ta oskab vaadata õiget andurit ja vajalikul momendil reageerida. Mehaaniku töös on oluline mitte kõike kohe une pealt teada, vaid oskus leida vea põhjus õigetest paberitest üles. Neid pabereid on aga väga palju.
Foto: Erakogu

Kui mootorlaev Victoria ennast Stockholmi sadamast koduteele asutab, käib laevaohvitseridel nii sillas kui ka masinaruumis kibe töö. Ajakirjaniku tüütud küsimused vastutusrikkal ajal oleksid meeskonnale liiast. Muhust pärit kolmandale tüürimehele Toomas Rosingule ja Lümanda mehele Hindrik Vahterile on kõik tavapärane. Lehemees ootab laeva infos oma aega, kui ta üles silda kutsutakse.

Kapten teeb maarotile selgeks, kuidas tänapäevase reisilaeva juhtimine käib ja lubab kõike oma silmaga kiigata. Seejärel eskorditakse lehemees kümnendalt tekilt tüki maad allapoole, sinna, kus asub laeva süda ja on vanemmehaaniku valdused. Tüüpilise merekaru asemel võtab tulija vastu mõnusalt ö-tähte rääkiv Hindrik, kellel seljas säravvalge töökostüüm. Ei mingit jälge diislist ega tavotist, mis laeva masinaruumiga ikka seostub.

Hindrik Vahteril on meremehestaaži juba 38 aastat. Kui koolitee Lümandas läbi sai, polnud noorel saarlasel pikka mõtlemist – ikka merekooli. Sinised veed on rannarahvast ja saarlasi alati tõmmanud, pealegi ahvatles võimalus näha kaugeid maid. Kohe pärast Tallinna merekooli lõpetamist suundus Hindrik laevadele. Esimese praktika sooritas ta aurulaeval.

“Eestis 1960. aastate lõpul aurikuid enam ei olnud, aga aurupraktika tuli teha ja mind saadeti hoopis Leningradi “Akadeemik Pavlovi” peale. See oli küllalt vana laev, ehitatud 1918. aastal USA-s ja 1944. aastal sai toonane NSV Liit aluse lend-lease’i programmi alusel endale. Kui olime Vahemeres, siis tähistasime laeva poolesajandat juubelit,” räägib Hindrik, nagu oleks kõik see olnud alles eile. Mere kutse jäi ja tänaseks on nähtud nii kaugeid maid kui ka võõraid kultuure.

Töökoht nagu elektrijaama juhtimispult

Tänapäeva laevad on Vahteri sõnul sellised, et võid vabalt valges ülikonnas ringi liikuda. Tehnika on nii palju edasi arenenud, et käsi enam tavotiga määrima ei pea. Kõikjal on andurid ja peened mõõteriistad, mis võtavad võõral silme ees kirjuks.

Hindrik Vahteri töökoht on autoteki all ja ruumid meenutavad rohkem Eesti Energia juhtimispulti. Töölaual seisavad arvutid ja klaviatuuri klõbistades antakse seadmetele uusi käsklusi.
Aeg-ajalt hüppab pilk peamootori indikaatoritele. Kui vaja, võetakse tuure maha või lülitatakse skääride vahel loovides mõni mootor välja, sest võimsust pole nii palju vaja. Avamerel pannakse jälle tuure juurde.
Küsin Hindrik Vahterilt, millega vanemmehaanik tänapäeval laevas tegeleb, kui kõike juhivad arvutid?

“Masinavärk on ikka igas laevas, olgu juhtimissüsteemid kui peened tahes. Päeval, kui sadamas seisame, käivad mehed nagu vanasti õliste kätega ringi, sest kõik sõlmed tuleb üle kontrollida. Kui sadamast väljume või oleme merel, särab ümberringi puhtus. Kord on karm. Puhtus on selleks, et maas ei oleks vedelikke, mis võivad süttida ja tulekahju põhjustada. Igal ajal vanemmehaanik masinate juures ei askelda. Kui tekib mõni probleem, siis kutsutakse mind välja. Vaatan üle ja annan nii palju nõu, kui oskan. Kui vaja, siis kutsume välja remondibrigaadi,” räägib Vahter oma tööst mootorlaeval Victoria.

Meremeeste jutu põhjal harjub inimene kõigega ja nii on vanemmehaanikulgi juhtimispult tänaseks juba päris pähe kulunud. Oskad vaadata õiget andurit ja vajalikul momendil reageerida. Mehaaniku töös on oluline mitte kõike kohe une pealt teada, vaid oskus leida vea põhjus õigetest paberitest üles. Aga neid pabereid on aukartustäratavalt palju, iga sõlme kohta päris paras ports.

Hindrik Vahteri sõnul aitab temal agregaatides orienteerumisele oluliselt kaasa see, et omal ajal sai oldud mitu kuud Soomes Rauma laevatehases aluse ehitamise juures. Seal sai kõigega peensusteni tutvuda ja ise küsida.
“Soomlaste kiituseks pean ütlema, et ükskõik milline märkus tuli Tallinki poolt, see viga kõrvaldati maksimaalselt kiiresti ja arvestati iga meie soovitust. Pikapeale jäi kõik meelde ja eks see aitab täna kõike kergemaks muuta. Laeva hingeeluga olen tuttav,” selgitab Hindrik tehnikas suhteliselt võhikule ajakirjanikule.

Elektriga varustaks terve Leisi

Hindrik Vahter avaldab ühe saladuse tänapäeva suurte reisilaevade kohta. See on kolossaal-ne energia, mida toodetakse. Kui kõik sõlmed töötaksid, säraks alus pimeduses kui jõulupuu. Victoria generaatorid toodavad nii palju voolu, et valgustaks ära näiteks Leisi või Orissaare ja pisut jääks ülegi. “Kärdla jaoks jääb veidi väheks. Me võime korraga anda 9000 kilovati ringis. Laev on nagu väike ujuv linn. Vaadake pimeduses, kui Siljaga lähestikku sõidame, kui hästi on kõik tekid valgustatud. Eks me toodame palju energiat, aga kulutame ka üksjagu, “ räägib Vahter.

Veendun selles hiljem ise, kui masinaruumist jalutustekile tõusen ja näen kõikjal säramas arvukaid lambikesi. Neidki pidavat laevas olema mitu tuhat.
Meie juttu masinaruumis ei häiri traditsiooniline müra. Vaikus on ümberringi. Vaid aeg-ajalt on kusagilt kuulda veidi tugevamat tuksumist. Laev teeb skääride vahel suurema pöörde ja võimsust pannakse pisut juurde.
Mehaanikute vahetus masinaruumis kestab keskmiselt 3,5 tundi. Kokku on laeva masinaruumis tööl 12 meest. Lisaks Vahterile oli Stockholmist väljasõidul juhtimispuldis abiks veel vahimotorist.

Küsimusele, kas järelkasvu ka selle töö peale tuleb, kinnitab Vahter, et poistel püsib ikka huvi tehnika vastu. See on põnev maailm, kus saab kõike oma käega proovida ja parandada. Mereakadeemiasse on seni soovijaid jagunud ja konkurss tihe.

Mis merel hoiab ?

Hindrik Vahter mõtleb pikalt ja ütleb siis, et harjumus ja hea töögraafik. Viimased 20 aastat on merd sõidetud nii, et kaks nädalat oled laevas ja siis kaks nädalat maal. Kõige pikem reis oli Vahteril sügaval Nõukogude ajal Lagosesse, mis vältas tervelt 7 kuud. Sellest 2,5 kuud seisti tsemendilaadungiga Lagose reidil ja oodati luba sisenemiseks. Järgnevad reisid olid juba lühemad. Sõidusihiks olid erinevad Euroopa sadamad.

Vahter märgib, et tema alluvad on kõik pereinimesed ja kui maale saadakse, siis on kodus nii palju teha, et töö ei taha kuidagi otsa lõppeda. Meri on meestele elatusallikaks. Seal teenitakse raha äraelamiseks. Palga üle Vahter ei nurise. Peamine, et tervis vastu peaks. Meremees peab olema terve kui purikas ja arstlik kontroll on karm.

Aeg masinaruumis läheb kiiresti. Ei taha meremeest palju segada. Töö ootab. Enne minu lahkumist ütleb Hindrik, et tema abikaasa unistab sellest, et mees tuleks ükskord merelt ära ja hakkaks tööle mandri ja Saaremaa vahet sõitva praami peal. Kas see juhtub viie või kümne aasta pärast, seda Hindrik Vahter veel öelda ei oska. Igal juhul kuluksid Muhu liinil sõitvatel uutel alustel tema kuldsed käed ja oskused kindlasti ära. Elu jooksul kogutud teadmised ootavad noorematele edasi andmist.

Meremehe elu on kord juba selline, et perega pühadelauas istuda ja tõelist rõõmu tunda saad harva. Nendegi jõulude ajal on Hindrik Vahter merel ja jälgib masinaruumis laeva seadmeid.
Soovime talle ja teistele saarlastest meremeestele Victoria pardal seitse jalga vett kiilu alla ning ikka pärituult!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 343 korda, sh täna 1)