Üleüldist hoolimatust on veel liiga palju (7)

Jõululegend räägib lapseootel naisest, kes tuli rahvaloenduseks maalt linna. Hotellid olid täis, asised inimesed rasedaga jändama ei hakanud, pidustel oli iseenestega tegemist, tervishoiuteenuste kättesaadavus oli kehvapoolne. Täpselt pole teada, kas põhjus oli ravijärjekordades või ravikindlustuse puudumises, aga kui aeg sai täis, tuli sünnitada mingis kõrvalhoones heintel. On teada, et sündis poisslaps, kes jutlustas usku armastusse ja hoolivusse, aga keda pilgati kuningaks ja hukati mässajana.

Tüüpiline lugu tõrjutusest ja hooletusse jäetusest ebatüüpilise tulemusega. Heintele pudenenud laps-kuningas valitseb täna, kaks tuhat aastat hiljem, enam kui kahe miljardi ristiinimese südames ning paneb vähemalt kord aastas mõtlema halastusest ja hoolivusest ka suure osa uskmatust maailmast.

Mitte asjata ei helistanud mulle täna daamid ühest kirjastusest, pakkudes end vabatahtlikeks kodutute lõunal kirikus. Ka kodutud on omandanud teatud sotsiaalsed oskused ja teavad, et jõuluajal on kergem saada abi ka kohtadest, mille uksed jäävad muidu nende jaoks suletuks.

Ma ei taha rääkida vaid kodututest

Isegi mitte naisest, kelle vastsündinule polnud majas aset; isegi mitte endisest intelligendist, kes kütab küünaldega keldrit, kus ta elab ja tõlketöid teeb; isegi mitte Kuressaares Kopli tänava turvakodus peavarju saavatest saarlastest. Mind piinab üleüldine hoolimatus.

Kodutus on ainult üks hoolimatuse tulemus. Vägivald on teine. Perevägivald selle üks hirmsamaid, kestvamaid ja kahjustavamaid vorme. Noor naine, kes töötab psühhiaatriahaiglas, kirjutab: “Mul on siin üks klient, naine, kelle mees kodus peksab teda ja sunnib endaga vahekorras olema. See on pikemat aega kestnud, naine ära minna ei julge, “sest mees lubas, et sel juhul tapab päris maha”. Ka perearst saatis ta minema, sest tema selliste asjadega ei tegele.

Küsimus – kas sel naisel on praegu mõtet tagantjärgi politseisse pöörduda avaldust kirjutama? Sinika jäljed on kadunud. Keegi ei tõesta midagi. Samas järgmist korda ootama jääda… Kuskil aasta alguses tuli mees talle purjuspäi noaga kallale. Naisel on siiani alles nii nuga kui ka enda verega särk, kus on noaauk sees.”

Vabatahtlikest tugiisikutest ohvriabiorganisatsioon elab entusiasmist
Ja juba viisteist aastat. 17. detsembril 2003 võeti vastu ohvriabi seadus. Viie aasta eest alustati riikliku ohvriabiteenusega. Ohvriabi seadus peaks hõlmama inimesi, kellele on põhjustatud kahju või kannatusi halva kohtlemise, hooletusse jätmise või vägivallaga. Igas maakonnas on selle seaduse kohaselt ohvriabitöötaja. Seaduse üheks eesmärgiks on reguleerida riiklikku ohvriabiteenistust ja korraldada ohvritele riiklike hüvitiste maksmist.

Nimetatud seadusega kehtestatud muudatused hüvitiste osas jõustusid 1. veebruaril 2004. Ohvriabi seadus laiendas hüvitist saavate subjektide ringi, võrreldes eelnevalt kehtinud kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seadusega ja võimaldab maksta hüvitist ka ettevaatamatuse tõttu toimepandud vägivallakuritegude ohvritele. Kuna ohvriabiteenuste kättesaadavuse tagamine eeldas ettevalmistust, siis ohvriabiteenust käsitlev osa jõustus 1. jaanuaril 2005. Algas 35 tulevase ohvriabitöötaja väljaõpe, mille läbinud alustasid tööd sotsiaalkindlustusameti ametnikena 16 ohvriabikeskuses üle Eesti.

Kurb statistika

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabiosakonna 2005. aasta statistilised andmed näitavad, et kokku pöördus riiklikku ohvriabisse 3005 inimest üle Eesti, sh Lääne piirkonnas 734 ohvrit. 2008. aasta näitajad on suurenenud. Kokku oli pöördunuid 4013, Lääne piirkonnas 1280.

Kuriteoohvrite toetamise ühingul ei ole kasutada riiklikku eelarverida. Liikmemaksude, annetuste ja projektidega suudetakse tagada ligikaudu 300 000 kroonine aastaeelarve. Lausa imeline, et sellega suudetakse töös hoida neli piirkondlikku nõustamistalitust ja osutada aastas abi ligi 3000 korral. Viimasel aastal ei ole Kuressaares võimalik olnud eraldi üksust töös hoida. Samas vajadus vabatahtlike abistajate järele püsib.

Ühingu poolt tasuta õigusabi andmine on piiratud, sest teenus on kallis. Siiski osutati õigusabi aruandeaastal 885 korral, aga vajadust hindab ühingu tegevjuht Kersti Lootus tunduvalt suuremaks. Ühing osutab abi ka avalduste ja kuriteoteatiste koostamisel ning saadab ohvreid kohtus ja politseitoimingutel. Tugiisikuteenus on kõige levinum ja ühingule iseloomulikum teenus, mille osutamiseks on empaatilistele vabatahtlikele ette nähtud ka 35-tunnine koolitus.

Uus ohvriabi seaduse muudatus jõustus 1.01.2009

Seaduse muudatusega kitsendati oluliselt ohvriabi nõustamisteenuse mahtu. On täiesti arusaamatu, miks tehti seda ajal, mil töötus kasvab ja kriisis inimesi on enam. See kokkuhoiupoliitika on väga lühinägelik. Enne muudatust oli ohvrile tagatud riigi poolt vältimatu abi korras osutatav telefoniabi üleriigilisel lühinumbril. Lisaks psühholoogilisele abile osutati ka spetsiifilist nõustamisteenust, juhendades helistajat, kuidas kriitilistes situatsioonides adekvaatselt käituda.

Ohvriabi seaduse muudatusega säilis riigi kohustus osutada ohvriabiteenust maakondlikes vastuvõtupunktides. See ei asenda aga vältimatu abi korras osutatavat telefoninõustamist. Teenuse saamiseks tuleb ohvril tulla ametiasutusse (enamasti politseiosakonda), teenus ei ole kasutatav õhtusel ja öisel ajal, ei ole piisavalt anonüümne.

Lisaks peavad Eesti seadused alates 22. märtsist 2006. a võimaldama ja soodustama lepitamist. Selle aluseks on ohvri seisundit kriminaalmenetluses käsitleva Euroopa Liidu Nõukogu raamotsuse artiklid 10 ja 17. Lepitamine on rakendunud peaaegu kõigis EL-i liikmesriikides ja senine praktika on näidanud positiivseid tulemusi. Seepärast on teema aktuaalne ka EL-i ja Euroopa Nõukogu tasandil.

Lepitusteenus rakendus 2007. aasta veebruaris. Lepitusmenetlus kohaldub II astme kuritegudele, lepitatakse teise astme kuriteo osapooli, s.o kannatanut ja kahtlustatavat või süüdistatavat. Lepitusteenuse osutamise tagab sotsiaalkindlustusamet ja lepitamist viivad läbi vastava koolituse saanud ohvriabitöötajad.

Ohvriabiteenused anda üle kolmandale sektorile

Majanduslikult keerukas ja sotsiaalselt ebaturvalises ühiskonnas ootab kodanik riigilt meetmeid, mis näitavad hoolivust hättasattunute suhtes. Sisutihe, hõlpsasti kättesaadav ja tulemuslik ohvriabiteenus on kahtlemata üks neist meetmetest, mis tõstavad usaldust riigi vastu. Riikliku ja omaalgatusliku ohvriabi läbimõeldud koostöö suurendab nii abi kättesaadavust kui ka sotsiaalset turvatunnet, kaasab ja kasvatab kodanikuaktiivsust ning edendab sellega kodanikuühiskonna arengut.

Mõistlik on algatada ohvriabi teenuse delegeerimine kolmanda sektori organisatsioonidele; kogudustele ja vabaühendustele. Lisaks kuriteoohvrite toetamise ühingule Ohvriabi on mitmeid psühholoogilist abi või turvakoduteenust osutavaid organisatsioone. Mõelgem siin kas või turvakodule Laurits.

Mitmete uuringute ja samuti ka ohvriabi seaduse seletuskirja kohaselt peetakse oluliseks abistava võrgustiku kujundamist, mis vastaks inimeste vajadustele hoolivuse ja turvalisuse järele ja milles liiguks informatsiooni ja empaatiat kannatanule, kes vajab tervendavat tähelepanu ja abi. Miskipärast ei ole seda võrgustikku kujundatud kodanikuühiskonnas aktsepteeritaval kombel vabaühendusi kaasates. Võrgustikutöö on eriti oluline seal, kus kliendi probleeme ei ole võimalik tulemuslikult lahendada ühe ametkonna ressurssidega.

Sotsiaalkindlustusameti, politsei ja vabaühenduste koostöö aitaks oluliselt vahendeid säästes taastada või parandada ohvri elukvaliteeti. Võrgustiku igal osapoolel peaksid olema teiste kontaktid ning teadmus piirkonnas abi osutavatest isikutest, kogudustest ja vabaühendustest. Töö võrgustikuga ei nõua uusi investeeringuid, pigem on see raskel ajal vajalik ja otstarbekas kokkuhoid kohmaka riikliku süsteemi vähendamise ja ülesannete jagamise kaudu. Hüvitiste maksmisega tulevad toime kohalikud sotsiaalabi osakonnad.

Ma arvan, et Jõululapsel oleks sellisest üldist hoolivust silmas pidavast muudatusest hea meel. Sidusas kogukonnas, mida koguduste ja vabaühenduste kaasamine loob, ei jääks inimesed tähelepanuta ja hooletusse, oleks turvalisem elada. Suure tõenäosusega oleks vähem ka valesüüdistusi ja mässamist. Hoolivusest ja armastusest jutlustamise eest ei löödaks kedagi risti ja inimesed sooviksid üksteisele silma vaadates häid pühi ja õnnistatud uut aastat.

Avo Üprus
regionaalministri nõunik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)