Aasta 2009 – milline ta oli mulle ja saarerahvale? (2)

Kuigi kalender on meil kõigil üks, elame igaüks oma aastat isemoodi.

Rõõmud ja muredki on meil isenäolised. Laulu- ja tantsupidu oli küll üldine rõõmupidu, aga mälestused kaunist suvest ja uhkest laulukaarest on meie südametes erinevad nii helilt kui värvilt. Oleme tihti hirmul, massikultuur nüristab meie hingi, aga laulupeo aasta kinnitab alati, et rahvuskultuur haarab ja erutab meid rohkem kui mistahes nomenklatuurne üritus.

Kuna minu elukutses pole kvartali- või aastaplaane, siis on keeruline ütelda, kas ma ka täitsin oma kohustused. Ikka on nii, et kavatsustest jääb mõndagi teostamata, aga selle asemel kingib aeg uusi mõtteid ja lootusi. Ma ei jookse kohe uute väljakutsete järele, ma kaalun kiirustamata, kas see, mis hingest paberile kipub, on ikka ehtne ja omab kaalu.

Kas mäletame rasket aastat või miskit muud?

Majandussurutis ei mõjuta üksnes industriaalset keskkonda, vaid ka loometegevust nii kunsti kui kirjanduse vallas. Raamatute tiraažid kahanevad, kunsti ostetakse vähem, Kultuurkapital pingutab rihma.
Raamatuid saab vähem osta, aga koduriiulitel on piisavalt klassikat, mille tarbimine säilitab vajaliku vaimsuse ja väärikuse. Kitsamad ajad korrigeerivad meie arusaamu sõprusest, kohusetundest, ka ilutundest. Uhkete ja kallite asjade ostmine kauplustest ei saa olla püsiva õnnetunde hoidjaks.

Ma ei oska poliitikutele midagi südamele panna

Kirjanik ei ela elevandiluust tornis. Ma elan rahva keskel tuulepealsel rannikualal, kus lisaks looduslikele õhuliikumistele puhuvad ka poliitilised tuulekesed. Ilmateadet kuulen päeva sees korduvalt, aga päevauudiseid mitte eriti regulaar-selt. Ka ajalehtede poliitilised kommentaarid ei ole mu kirgliku huvi objektiks ja sageli ei teagi täpselt, mis parteisse üks või teine juhtfiguur kuulub.

Demokraatlik ühiskond teeb võimalikuks igasuguste poliitiliste manöövrite ja kemplemiste jälgimise, see peaks mulle kui dramaturgile erilist huvi pakkuma, ometi eelistan inimloomuse heietusi valimiskampaaniate heietustele. Muidugi pole välistatud seegi, et minu poliitiline apaatsus on tingitud vaimsest laiskusest.
Kui ma kuuekümnendatel alustasin oma Abruka-teemalisi oopusi, oli kodusaar pilgeni elu täis, elurõõm kippus üle ääre. Oli rahvast, raha, tööd, oli loosungeid ja vastuoksusi, millest ajastu meid vaikima sundis. Aga elu oli nii intensiivne ja mahlu täis, et trügis ise läbi minu väeti sule paberile ja raamatukaante vahele.

Olen ütlemata õnnelik, et olen osaline selles kordumatus ajas, ja mul on hea meel, et jaksasin pisut seda aega jäädvustada. Nüüd on kodusaarel sama mets, kadakaväljad ja meri, aga elul pole hetkel seda energiat, mis kunagi oli. Ja meri pole enam kalu täis. Aga jäänud on hunnitud merevaated, on lumega või lumeta vaikust, mida suurlinnades ei oska ette kujutadagi. Selles vaikuses ja vaates saab elamise mõtegi teised mõõtmed – uutest arusaamistest rikkamana.

Elu ise sunnib elamist ka maal ja üksikutel saartel hoidma. Abrukal käis suve ja sügise läbi sadamas ehitamine. Kevadel tööd jätkuvad ja kui on hea sadam, siis ei saa rääkida ääremaast või üksiku paiga lohutust tundest. Sadam on terekäsi kojutulekuks ja Abrukal pole kodutunne üksnes siin sündinuil, vaid see on osa meie kõigi kodumaatundest.

Kas inimesed naeratavad tänaval vähem kui mullu?

Tänav on suur ja lai, sinna mahub igasuguseid nägusid. Ma ei jõua kõigile silma vaadata, olen rohkem mures sellepärast, et mul omal oleks võimalikult rõõmus nägu peas. Tänaval heldin ma kõige rohkem väikeste laste naeratustest – ei ole maailmas midagi vahetumat ja siiramast.
Kosmilisest aspektist arutledes oleks maailm ilma naeratusteta ammu pimedusse kadunud. Kui ise hommikuti hetkeks peegli ette paigale nõksatan ja näen sealt rõõmsameelset nägu, usun jälle, et elu on elamist väärt.

Millest leida need helged hetked?

Üks suur klassik on öelnud, et kõige raskematel päevadel on tema ainsaks toeks ja lohutuseks emakeel. Keel on varaait. Keel on mälu. Mälu aitab meid ise, tuues hinge hetki, mis kosutavad. Pimedal ajal heiastub mulle sageli pilt varajasest lapsepõlvest, kui merelt tulnud kalur seisab meie köögiuksel ja päike mängib tema mütsi küljes olevatel räimesoomustel.

On ütlus – muretse selle pärast, mis sul olemas on, mitte selle pärast, mida sul pole. Mis sellest arvata? Ikka peab muretsema selle pärast, mis sul olemas on. Mul on elukutse, mul on sõbrad, mul on olemas minu maa ja rahvas. Kelle ja mille pärast ma veel peaksin muretsema?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)