Muhu kirja-karva voasta (3)

Kui meite soare miees riigikogus, Nuudi Imre, neh, oma vabariigi voastapäeva kõnes Liiva koolimajas kuulutas, et see voasta võiks olla muhu mustrite voasta, siis es uskun vist keegid, et sedandi koa läheb.

Akkame muhulastest omast pihta. Muuseumirahvas, seltsis kangete käsitöönaestega, oo muhu mustrid viin oma rojekti kaudu Euroopa. Nüid oo neid muhulaste roositud asju näin küll rootslased, rumeenlased ja ungarlased. Ja uusi, uhkemaid asju oo nad välja mõteln ja muhu mustrid piale tein.

Külasema külaselsi naestel oo nüid puhas roosit aiaga mustad ümbrikud selgas ja Tokk-roes oma uute rahvariietega särab vieel kenamini kut enne. Ja see voasta oo koa nuorde ulkas suisel aal tulisema moodi läin roosit pättidega rinki köia. Neh ja kui vähä vesisem ilm oo, siis lastasse rinki pätikirjas lossidega.
Meite riikis tihasse nüid sukki ja soikka muhu kirjas ja pätimustris. Ehkkid nee pätimustriga sokid oo nendel küll natusse ukka läin ja välja oo tuln ühejalapätid.

Neh ja neid muhu siiliku riipa, neid oo nüid just igaspool – küll tenniste, küll leidiriide pial. Siilikuriipus oo kingitusekotid ja kohverumkad ja pesupulgad ja isegid koolilaste päevikud.
Muhu kalasabariipus oo nüid piale bussiputkate koa lasteaalaste kapid.
Ja muhulaste elugid olli seevoasta kiri kut siilikukangas. Sest voata, kui igapäe paljast päike paistaks, siis oleks ju elu ülenisti koldne ja siee põleks nii uhke.

Mustri riipude jäuks oo ikka natusse riidu ja raaklemist koa sisse taris. Aga ikka paljast natusse ja mitte ühte pitka riidu, vaid ikka mitut lühikest, et aga riibud kirjumad tuleksid. Ja sedaviisi oo sie voasta läin.
Ikka pitk tüikk koldset kangast ja siis vahepiale üks kirju riip ja sedandi ikka järgemüööda. Ja nõnna oo voasta piale ea tagasi voadata koa, sest kui kõik paljast koldne oleks, unuks voasta varsi ää. Nüid oo, mis meenuta. Nõnna et, Imre, sool olli ju tulisema õigus!

Ei, kena voasta oo oln. Kui külades elu köib, siis köib ta terve soare pial. Muhulased oskavad asju seltsis tiha ja toemeta ja kui taris, üheteese ieest sees-ta. Seltsis lauldasse ja tansitse ja tehasse näputüööd ja aetse poslori.   
Ja nuored sõitvad seltsis oma vade punnvõrridega ja kargavad muusikad kuulates. Üksi omanuhti toemetamist oo vähe oln, ikka seltsis. Ja ikka oo midagit tehtud ja toemetatud, sest niisamma tollutamine põle sii soare pial eluaegas moeks oln.

Ja mis ma sii uie voasta jäuks teietele ikka muud soovi oska kut et ikka midagid tiha oleks. Kui käed köivad, siis nälga majase ep tule ja omal olemine koa param.
Ja et koa tuleva voasta elu köiks kut siilikukangas, ikka pitk koldne ja vahepiale kirju riip ja jälle koldne ja jälle kirju riip.
Ja mis kõege tähtsam: olge koa uiel voastal ikka munuksed!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 81 korda, sh täna 1)