Jursi küla inimesed hoiavad ühte

Jursi küla inimesed hoiavad ühte

SAAGU SUUREKS RÕÕM JA MURE VÄIKSEKS: Selliste sõnadega pidas Jursi rahvas meeles Matsi Lainet, kes 26. jõulukuu päeval pidas kaasa Vahuriga kuldpulmi. Jõuluvanale tuli Lainel oma lugu rääkida.
Aare Laine

“Kodupaik sisaldab endas kodu tube, iga nurka, iga ahjutagust, iga jalajälge külateel. Mul on kodukülaga eluaeg ja siiamaani olnud tihe side. Kodune kohalolek ja veel midagi algab juba Muhumaad mööda Saaremaa poole tulles: siis on hoopis teine tunne kui mandril. Minu ainus kodu asub Valjala vallas Jursi külas Lõhmusel. Sündisin ma mõni kilomeeter eemal tsaariaegse magasiaida müüride külge ehitatud majakeses, mille kõrvale jäi sepikoda. Kõik mu esimesed mälestused pärinevad aga Lõhmuselt, mida pean oma sisuliseks sünnikoduks.”

Just niimoodi on oma kodukülast ja -talust kirjutanud meie hulgast taevastele radadele lahkunud ajakirjanik ja luuletaja Bernhard Viiding. Arvata võib, et nii mõtleb enamik lugejaid, kes on oma sünnikodust ühel või teisel põhjusel mujale kolinud.

Jursi endised ja praegused elanikud hindavad oma koduküla väärtusi kõrgelt, pidades au sees vanu traditsioone ja külaelu üheskoos edasi arendades. Külainimesed loodavad ja usuvad, et uus ilus tava sündis nende jaoks lõppeva aasta viimase nädala esimesel päeval, mil koguneti küla ühte uuemasse majja – Suurekivi tallu, kus võõrustajaiks olid Sten ja Liis Auväärt.

Külavanem Alur Õunpuu pidas Suurekivi talu palkmaja avaras kaminaga elutoas kokkutulnuile tervituskõne. “Nii nagu jaanipäeval sai välja öeldud, on see esmakordne ajaloos, kus Jursi küla inimesed tulevad taasloodud Eesti Vabariigis ka jõulude ajal kokku. Anne Auväärt tuletas mulle paar nädalat enne jõule meelde, et jaanipäeval sai rahvale lubadus antud, nüüd tuleb see ka teoks teha ja nüüd see teoks saabki,” kõneles külavanem.
Alur Õunpuu tänas võõrustajaid – Suurekivi talu perenaist Liisi, peremeest Steni ning neile nõu ja jõuga kaasaaitajaks olnud perenaise ämma ja peremehe ema Anne Auväärti.

Veel toonitas külavanem seda, kui tähtsad on inimestevahelised suhted elu edendamisel külas. “Me peame neid hoidma, säilitama ja ka edasi arendama. Eks taoliste kokkusaamiste üheks eesmärgiks olegi suhteid hoida ja vahest ka taastada. Ka tänasel õhtul me ju üksteisega hästi palju suhtleme, räägime möödunust ja vaatame tulevikku,” arutles Alur Õunpuu.
Siirast heameelt tundis ta sellestki, et Jursi külapilti on ilmestamas taas üks armas talumaja. “Küll on hea, et külla tehakse ka selliseid maju, mis ei ole ainult kivist ja plekist, vaid vanas stiilis ehitatud, pakkumaks head kodust tunnet,” kiitis külavanem pererahvast.

Avakõne järel avaldas külarahvas austust Matsi Lainele ehk Laine Tänavale, kes jõulukuu 26. päeval tähistas kaasa Vahuriga kuldpulmi. Peigmeest kahjuks esmaspäeval Jursis polnud ja seega tuli pruudil kõik õnnesoovid üksinda vastu võtta.

Vanast ajast pajatas endine jursilane Bruno Pao

Koos Viidingu Bärniga poisikesena Jursi külavaheteedel jooksnud Bruno Pao hindas kõrgelt kõigepealt noorpererahva otsust endale kodu nii kaunisse kohta rajada. “See on ju Põld-arus nii kena koht kadakate vahel. Siin põleva kaminasuu ees tekib väga kodune tunne. Kui mina enne sõda noore mehena Jursis elasin, siis külas ühtegi kaminaga tuba ei olnud. Rehemajades olid suured paekividest ahjud. Neis küpsetati ligi viiekiloseid leibasid,” alustas ajaloolane oma juttu.

Edasi pajatas Pao jõulumakkide ja -süldi tegemisest, kirikus käimisest ning teistest jõulutavadest, sealhulgas ka kesvamärjukese teost. “Esimesel jõulupühal pärast lõunat võisid noored perest peresse käima hakata. Igas peres olid kenad puhtad põhud-õled tuppa toodud. Nende sees siis hullati ja mängiti igasuguseid vanaaegseid mänge.

Enne kolmekuningapäeva viidi põhud välja. Peenekshõõrutud põhuhunnikust võis leida igasuguseid huvitavaid asju. Hästi palju oli pähklikoori. Nääripoistele kingiti palju pähkleid ja eks neid siis seal põhus krõbistati. Mõnigi mees oli põhku kammi kaotanud. Meie poisikestena aga jahtisime sente. 20 sendi eest sai tollal osta peaaegu kilo väga häid komme. See poiss, kes sente leidis, oli õnneseen,” meenutas Bruno Pao jõulu- ja nääriaega.

Tolleaegsest õllejoomisestki said nooremad tõehetki kuulda. “Igas peres oli väga isesugune õlu. Kui jõudsid juba Kalli küla otsani, siis need õlled läksid omavahel riidu. Oh sa kurinahk, oli aga siis sant lugu küll. Kõht hakkas korisema ja juhtus igasuguseid asju. Mehed, kes ära väsisid, viskasid põhku pikali. Kaotused olid mõnikord üsna suured. Kui väsimus oli välja puhatud, siis tõusid nad üles, rüüpasid uue sõõmu ja jätkasid teekonda,” pajatas Pao.

Suurekivi soolaleivapidu tuleb küünlakuus

Küünlakuus saab joonestajana töötav perenaine Liis aasta vanemaks. Abikaasa sünnipäevaks lubas ehitajaametit pidav Sten elamu lõplikult valmis ehitada. Nõnda siis saab küünlakuus Suurekivi talus lisaks perenaise sünnipäevapeole ka soolaleivapidu pidada.
Talukompleksis on veel mitu kõrvalhoonet, teiste hulgas peremehe puidutöökoda. “Sauna tahaksime ka ehitada. Rohkem maju plaanis pole,” ütles perenaine Liis.

Taas soo ja kauge metsa nurk,
ses heinateed, sünk võsa, urk,
kust rohtund tee läeb Tõnija,
ta taga Jursi, Valjala.

Nii on kirjutanud aastakümneid tagasi Villem Ridala. Saaremaa murdes, täpsemalt Jursi kandi murrakus on oma luuletused loonud Bernhard Viiding. 1913. aastal käis Jursi küla pildistamas tollaseid Eesti kuulsamaid fotograafe Johannes Pääsuke. Ja veel! Jursi on saanud oma nime kanepi järgi ehk kanepiseemnetest tehtud kanepitembi jursi järgi. Bruno Pao meenutas, et iga talumajapidamise juurde kuulunud kiviaiaga ääristatud kanepiaed. Kanepikiust sai väga tugeva köie ja vastupidava riide.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 210 korda, sh täna 1)